kohe rahule, tal on ainult paar küsimust. Esiteks, kas insenerile sobib, kui ta esitab matemaatilise kirjelduse, kuidas töögrupp saab tootlikkust kasvatada kaheteistkümnelt tuhandelt SWU-lt aastas kahekümne neljale tuhandele, kusjuures säilitatakse 0,46-protsendiline sisukvaliteet?
Insener nõustus.
Teine küsimus oli palve tellida kontorisse uus põrandahari, kuna inseneri koer oli vana harja puruks närinud.
Insener ütles, et ta ei luba midagi, aga vaatab, mis teha annab.
Kuna Nombeko oli nagunii ilma eriliste väljavaadeteta vangistuses, leidis ta, et sama hästi võib tähelepanu koondada olukorra helgematele momentidele. Näiteks oleks huvitav näha, kui kaua blufivend Westhuizen vastu peab.
Ja lõppkokkuvõttes on tema asjad tegelikult üsna hästi. Ta luges raamatuid, kui keegi ei näinud, pesi mõned koridorid puhtaks, tühjendas mõned tuhatoosid, luges uurimisrühma analüüse ja esitas need insenerile võimalikult lihtsustatud kujul.
Vaba aja veetis ta koos ülejäänud teenijatega. Nood kuulusid apartheidirežiimi raskemalt määratletavasse vähemusse, reeglite kohaselt olid nad „ülejäänud asiaadid”. Täpsemalt väljendudes hiinlased.
Hiina rass oli Lõuna-Aafrikasse sattunud pea sada aastat tagasi, ajal, mil maa vajas Johannesburgi lähedastesse kullakaevandustesse odavat tööjõudu (kes pealegi ei vinguks nii kuradi palju). See oli nüüdseks juba ajalugu, kuid hiina kolooniad olid alles ja nende keel õilmitses.
Kolm hiinlasest tüdrukut (noorem, keskmine ja vanem õde) pandi õhtuti koos Nombekoga luku taha. Algul hoidusid tüdrukud omaette, kuid kuna mahjongi on palju parem mängida neljakesi kui kolmekesi, tasus seda ju proovida, eriti kuna Soweto-tüdruk ei paistnudki nii loll olevat, nagu nad algul arvasid, sest ta polnud kollane.
Nombeko lõi meelsasti kaasa ja peagi oli ta õppinud peaaegu kõik pongi, kongi, chow’ ja võimalike tuulesuundade kohta. Tal oli tublisti kasu sellest, et ta suutis kõik sada nelikümmend neli kivi meelde jätta, sellepärast võitis ta kolm partiid neljast, neljanda lasi aga võita mõnel tüdrukutest.
Hiina tüdrukutel ja Nombekol oli korra nädalas ka kindel aeg, kui viimane rääkis siin ja seal koridorides kuuldu põhjal vahepeal maailmas juhtunust. Uudisteraport polnud ühest küljest küll kuigi laiaulatuslik, teisalt ei esitanud ka publik liiga kõrgeid nõudmisi. Näiteks siis, kui Nombeko jutustas, et Hiina oli äsja otsustanud Aristotelese ja Shakespeare’i riigis keelatud autorite nimekirjast välja arvata, mille peale tüdrukud leidsid, et küllap on mõlemad mehed selle üle väga rõõmsad.
Tänu uudisteõhtutele ja mängimisele said saatusekaaslased sõpradeks. Mängunuppude märgid ja sümbolid andsid pealegi tüdrukutele inspiratsiooni õpetada Nombekole oma hiina dialekti, mille juures kõik naersid südamest tema kiire õpivõime üle ja õdede mitte just sama hiilgavate katsete üle omandada koosa keelt, mille Nombeko oli oma emalt õppinud.
Kolme hiina tüdruku taust oli minevikku arvesse võttes Nombeko omast kahtlasem. Nad sattusid inseneri meelevalda umbes samamoodi nagu tema, kuid seitsme aasta asemel viieteistkümneks aastaks. Asi algas sellest, et nad tutvusid inseneriga ühes Johannesburgi baaris, mees heitis neile kõigile kolmele silma, kuid kuulis siis, et nad vajavad haige sugulase jaoks raha ja tahavad sellepärast müüa … mitte oma keha, vaid hinnalise perekonnaaarde.
Insener oli küll ennekõike kiimas, ent aimas teisalt, et ärist on võimalik kasu lõigata, niisiis läks ta tüdrukutega kaasa nende koju, kus talle näidati Han’i dünastia savist hane, valmistatud umbes sada aastat enne Kristuse sündi. Tüdrukud tahtsid hane eest saada kakskümmend tuhat randi, insener sai aru, et ese peab olema väärt vähemalt kümme korda, võib-olla koguni sada korda nii palju! Kuid tüdrukud polnud lihtsalt tüdrukud, vaid ka hiinlased, niisiis pakkus ta neile viisteist tuhat sularahas, mille nad pidid järgmisel hommikul panga ees kätte saama („viis tuhat igaühele, muidu jääb kaup katki!”) ja idioodid nõustusid tehinguga.
Unikaalne hani seisis inseneri kabinetis pjedestaalil aukohal, kuni aasta hiljem heitis Iisraeli Mossadi agendist tuumarelvaprojektis osaleja sellele lähema pilgu ja tunnistas kunstiteose kümne sekundiga rämpsuks. Järgnenud uurimine, mida juhtis tapjapilguga insener, tuvastas, et hani polnud sugugi toodetud Zhejiangi provintsi käsitööliste poolt Han’i dünastia valitsusajal umbes sada aastat enne Kristust, vaid oli pigem kolme noore hiina tüdruku kätetöö, pärit Johannesburgi eeslinnast, ükski dünastia sel ajal ei valitsenud, loomisaasta umbes üks tuhat üheksasada seitsekümmend viis pärast Kristust.
Tüdrukud olid olnud aga piisavalt ettevaatamatud ja näidanud hane omas kodus. Seetõttu said insener ja kohtusüsteem kõik kolm ka kätte. Viieteistkümnest tuhandest randist oli alles kõigest kaks, sellepärast pidid tüdrukud nüüd veel vähemalt kümme aastat Pelindabas luku taga olema.
„Omavahel kutsume me inseneri – ks,” ütles üks tüdrukutest.
„Haneks,” tõlkis Nombeko.
Hiinlannade palavaim soov oli pääseda tagasi Johannesburgi hiina kvartalisse ja jätkata Kristuse-eelsete hanede tootmist, ajades äri seekord siiski veidi elegantsemalt kui viimati.
Selle ootuses polnud neil nagu Nombekolgi suuremat häda midagi. Nende tööülesannete hulka kuulus insenerile ja valvuritele toidu serveerimine ning saabuva ja väljamineva posti eest hoolitsemine. Huvipakkuvam oli väljaminev post. Olgu suured või väikesed asjad, kõik, mida oli võimalik varastada, ilma et keegi sellest suuremat puudust tunneks, adresseeriti tüdrukute emale ja pandi väljamineva posti korvi. Ema võttis saadetised tänuga vastu ja müüs kõik edasi, tundes rõõmu, et oli omal ajal investeerinud tüdrukute inglise keeles lugema ning kirjutama õpetamisse.
Kuna piigad olid lohakad ja üsna riskialtid, tekkis aeg-ajalt ka probleeme. Näiteks tookord, kui üks neist ajas aadressilipikud segi, nii et peagi helistas välisminister insener Westhuizenile ja imestas, miks too on saatnud talle pakiga kaheksa steariinküünalt, kaks augulööjat ja neljad tühjad kaustakaaned – samal ajal kui hiina tüdrukute ema võttis vastu ja põletas otsekohe ära neljasajaleheküljelise tehnilise raporti neptuuniumi kasutamise miinuste kohta lõhustumislaengus.
Nombekot ärritas, et tal võttis nii kaua aega, taipamaks, kui kehvasti tema lood on. Asjade praegust seisu arvesse võttes polnud teda sugugi mõistetud inseneri teenistusse seitsmeks aastaks. Pigem on jutt eluaegsest. Erinevalt kolmest hiina tüdrukust oli tal maailma kõige salajasemast projektist täielik ülevaade. Seni, kuni tema ja suvalise inimese vahel, kellele ta võiks sellest lobiseda, on kaheteistkümne tuhande voldiline tara, polnud see probleemiks. Aga kui ta välja lastakse? Tema puhul on tegemist väheväärtusliku mustanahalise naisega, kellega on seotud julgeolekurisk. Kui kauaks ta ellu jääb? Kümneks sekundiks. Või kui veab, siis kahekümneks.
Tema olukorda võis kirjeldada ilma lahenduseta matemaatilise probleemina. Kui ta aitab inseneri ülesande täitmise juures, saab too kiita, võib tagasi tõmbuda ja nautida prisket eripensioni. Samas – teades asju, mida teenija teadma ei peaks, ootab Nombekot mahalaskmine.
Kui ta aga annab oma parima, et projekt läbi kukutada, siis langeb insener ebasoosingusse, lüüakse minema ja ees terendab tunduvalt tagasihoidlikum pension. Nombeko saaks aga ikkagi kuuli.
Lühidalt: seda võrrandit pole võimalik lahendada. Ta saab vaid õhkõrnal piiril balansseerida, see tähendab: anda endast parim, et insenerist blufivenda ei paljastataks, ja samal ajal venitada projektiga nii kaua kui võimalik. See ei kaitseks teda küll kuuli eest, kuid mida hiljem see tuleb, seda suurem on võimalus, et vahepeal midagi juhtub, näiteks revolutsioon või töötajate mäss või midagi muud, mida esialgu arvatagi ei oska.
Senimaani ei suuda ta kõigest hoolimata väljapääsu leida.
Parema mõtte puudumisel istus ta võimalikult sageli raamatukogu akna all, et uurida väravate juures toimuvat. Ta jälgis neid eri kellaaegadel ja jättis valvurite tegutsemise meelde.
Muu hulgas avastas ta otsekohe, et kõik sisse ja välja sõitvad sõidukid otsitakse läbi koos koeraga – välja arvatud inseneri auto. Või siis uurimisrühma juhi auto. Või mõlema Mossadi