stabiilne, perekond oleks võinud hästi elada, kui poleks olnud Ingmarit ja tema võimet kõik, mis Henriettal koguda õnnestus, tõusvas tempos ära raisata.
Nagu öeldud – miks mitte lapsi saada, kuid kõigepealt tuli Ingmaril täita oma elu tähtsaim ülesanne ja see nõudis kogu tähelepanu. Enne seda ei tohtinud ükski asjasse mittepuutuv kõrvalprojekt üritust segada.
Henrietta protesteeris abikaasa keelekasutuse vastu. Lapsed on elu ja tulevik, mitte mingi kõrvalprojekt.
„Kui sa niimoodi arvad, siis võid koos oma Ameerika sõdurikondoomide karbiga edaspidi köögis sohva peal magada,” ütles ta.
Ingmar hakkas nihelema. Muidugi ei mõelnud ta, et lapsed on asjassepuutumatud, lihtsalt … jah, kuid Henrietta juba teab seda. Asi on Tema Majesteedis kuningas. Ta lihtsalt peab selle ürituse enne lõpule viima. Ega see ei pruugi ju tervet igavikku võtta.
„Palun, kallis Henrietta, kas me ei võiks täna öösel siiski koos magada? Ja võib-olla tulevikule mõeldes natuke harjutada?”
Henrietta süda sulas. Nagu palju kordi varem, ja nagu veel palju kordi edaspidigi.
Ingmari eluülesandeks oli suruda Rootsi kuninga kätt. Algul tekkis see tavalise soovina, hiljem kujunes aga eesmärgiks. Raske öelda, millal see muutus kinnisideeks. Lihtsam on aga paika panna, kus ja millal see kõik algas.
Laupäeval, 16. juunil 1928 sai Tema Majesteet kuningas Gustaf V seitsmekümneaastaseks. Neljateistkümneaastane Ingmar Qvist sõitis tol päeval koos ema ja isaga Stockholmi, et kõigepealt lossi juures Rootsi lipuga lehvitada ja seejärel Skansenisse minna – seal nägi karusid ja hunte!
Kuid plaanid muutusid mõnevõrra. Selgus, et lossi juures on liiga palju rahvast, niisiis seadis perekond end sisse mõnisada meetrit kaugemal korteeži tee ääres, räägiti, et kuningas ja tema Victoria sõidavad sealt lahtises landoos mööda.
Nii sündiski. Kusjuures kõik kukkus välja paremini, kui Ingmari ema ja isa ettegi oleks osanud kujutada. Vahetult enne Qvistide perekonda seisid tänava ääres Lundsbergi internaatkooli kakskümmend õpilast, et ulatada majesteedile lillekimp ja tänada koolile osutatud toetuse eest eriti just kroonprints Gustaf Adolfit. Oli otsustatud, et landoo teeb lühikese peatuse, majesteet tuleb välja, võtab lilled vastu ja tänab lapsi.
Kõik läks plaanide kohaselt, kuningas sai lilled, kuid kui ta ümber pööras, et uuesti landoosse astuda, langes ta pilk Ingmarile ning ta jäi seisma.
„Milline ilus poiss!” ütles ta, astus kahe sammuga poisi juurde ja sasis tolle juukseid. „Võta, ma annan selle sulle,” jätkas ta ja tõmbas põuetaskust juubelipostmarkide komplekti, mis oli äsja seoses kuninga tähtpäevaga välja antud.
Ta ulatas postmargid noorele Ingmarile, naeratas ja ütles: „On vast kena poiss!”, ning sasis enne landoosse pahaselt põrnitseva kuninganna kõrvale tagasi ronimist veel üks kord jõmpsika juukseid.
„Kas sa ikka tänasid korralikult, Ingmar?” küsis ema, kui ta oli toibunud vapustusest, et Tema Majesteet kuningas oli tema poega puudutanud ja poisile kingituse andnud.
„Ee-ei,” kokutas Ingmar margikaarti käes hoides. „Ei, ma ei öelnud midagi. Ta oli kuidagi … liiga peen selle jaoks.”
Markidest sai loomulikult Ingmari kõige kallim varandus. Kaks aastat hiljem alustas ta tööd Södertälje postkontori raamatupidamisosakonnas. Esialgu kõige madalama astme ametnikuna, kusjuures kuusteist aastat hiljem polnud ta karjääriredelil sammugi kõrgemale nihkunud.
Ingmar oli pikakasvulise ja väärika monarhi üle lõpmatult uhke. Iga päev vaatas postmarkidele trükitud Gustaf V temast majesteetliku pilguga mööda. Raamatupidamisosakonnas üldse mitte vajalikku kuningliku postiameti vormi kandev Ingmar vastas omalt poolt alandliku ja armastava pilguga.
Asi oli lihtsalt selles, et kuningas vaatas Ingmarist mööda. Justkui ei näeks ta oma alamat ega saaks seetõttu tema armastusele vastata. Ingmar oleks nii väga ihanud kuningale silma vaadata. Paluda vabandust, et ta tookord, neljateistkümneaastasena, ei taibanud tänada. Kinnitada oma igavest truudust.
Nii väga oleks ta seda ihanud. See muutus aina tähtsamaks ja tähtsamaks … soov vaadata silma, rääkida temaga, suruda kätt.
Tähtsamaks ja tähtsamaks.
Ja veelgi tähtsamaks.
Majesteet sai ju kogu aeg vanemaks. Peagi on juba liiga hilja. Ingmar Qvist ei saanud enam lihtsalt oodata, et kuningas ühel päeval Södertälje postkontorisse sisse astub. Ta oli sellest aastate jooksul unistanud, kuid nüüd hakkas tal tegelikkus tasapisi kohale jõudma.
Kuningas ei tule Ingmari juurde.
Ingmaril endal tuleb kuninga juurde minna.
Seejärel hakkavad nad Henriettaga lapsi tegema, lubas ta.
Perekond Qvisti algselt kitsad majanduslikud olud muutusid üha kitsamaks. Raha kulus Ingmari püüetele pääseda kuningale lähedale. Ta kirjutas suisa armastuskirju (millele oli kleebitud tarbetult palju postmarke), ta helistas (jõudmata muidugi vaesest õukonnasekretärist kaugemale), ta saatis kingituseks Rootsi hõbedameistrite teoseid, millest kuningas lugu pidas (ja toitis sel kombel mitte kõige ausamat viie lapse isa, kelle tööks oli kõik saabuvad kuninglikud kingitused registreerida). Ta külastas tennisevõistlusi ja tegelikult kõiki üritusi, kus kuningas võis osaleda. Reisid ja piletid kujunesid kalliks, ometi ei pääsenud Ingmar oma majesteedile õieti lähedalegi.
Perekonna majanduslikku olukorda ei parandanud seegi, et Henrietta tegi suurest murest sama, mida peaaegu kõik teisedki tol ajal – hakkas suitsetama paki või kaks John Silverit päevas.
Ingmari ülemusel postkontori raamatupidamisosakonnas oli nii kõrini kõikidest juttudest sellest neetud monarhist ja tolle tegemistest, et iga kord, kui alama astme ametnik Qvist palgata puhkust taotles, nõustus ta sellega juba enne, kui Ingmar oli jõudnud oma avaldust põhjendama hakatagi.
„Kas juhatajahärra võiks mulle järgmised kaks nädalat palgata puhkust anda? Ma tahan nimelt …”
„Nõus!”
Nime asemel hakati Ingmarit töö juures initsiaalide järgi kutsuma. Ülemuste ja kolleegide jaoks sai temast „IQ”.
„Soovin teile edu, IQ, mis iganes idiootsust te seekord ka ette võtta kavatsete,” ütles juhataja.
Ingmar ei pööranud tema arvel tehtud naljadele tähelepanu. Erinevalt teistest Södertälje peapostkontori töötajatest oli tema elul ju eesmärk ja mõte.
Ingmar tegi veel kolm suurt pingutust, enne kui kõik risti vastupidise suuna võttis.
Esiteks sõitis ta Drottningholmi lossi, postitöötaja vormiriietus seljas, ja andis värava taga kella.
„Tere päevast. Minu nimi on Ingmar Qvist, ma töötan kuninglikus postiametis ja mul on asja Tema Majesteedi juurde. Kas võiksite talle, palun, seda edasi öelda? Ma ootan siin,” lausus Ingmar väravavalvurile.
„On teil mõni kruvi lahti või milles asi?” küsis valvur.
Algas viljatu dialoog, mille lõpus paluti Ingmaril viivitamatult lahkuda, vastasel korral lubas valvur hoolitseda selle eest, et härra postiametnik seotakse kokku, pannakse pakki ja saadetakse tagasi sellesse postkontorisse, kust ta tuli.
Ingmar haavus ja juhtus vastuseks kogemata kirjeldama valvuri suguorgani arvatavat suurust, mispeale tal tuli kiiresti põgeneda, valvur kannul.
Ta pääses pakku, osalt sellepärast, et ta oli valvurist veidi kiirem, kuid eeskätt oli põhjuseks viimatinimetatule antud karm käsk oma postilt mitte lahkuda, seetõttu pöördus too peagi tagasi.
Ingmar luuras kaks pikka päeva kolme meetri kõrguse aia taga, püsides kuninga heaolust mitte hooliva valvuri vaateväljast kaugemal. Lõpuks ta loobus ja läks tagasi operatsiooni baaslaagriks olnud hotelli.
„Kas kirjutan arve?” küsis valvelauatöötaja, kes juba ammu kahtlustas, et see konkreetne külaline võib arve maksmisest kõrvale hiilida.
„Jah,