Nombeko ütles, et ta ei taha mingeid teemante. Võõrast asja pole talle vaja.
Alles palju aastaid hiljem, hoopis teises maailma otsas, selgus, et elu on siiski keerulisem.
Iroonilisel kombel olid Thabo eluküünla kustutajateks kaks naist. Nad olid üles kasvanud Portugali Ida-Aafrikas, endal hinge sees hoidmiseks tapsid nad valgeid farmereid, misjärel varastasid ohvrite raha. Tegevus kulges edukalt seni, kuni kodusõda veel kestis.
Kuid seoses iseseisvuse saavutamise ja riigi nime vahetumisega Mosambiigiks anti seni paigale jäänud farmeritele nelikümmend kaheksa tundi maalt lahkumiseks. Naistel polnud muud valikut kui hakata tapma jõukaid mustanahalisi. Äriidee mõttes oli see tunduvalt kehvem variant, sest peaaegu kõik mustad, kellelt oli midagi röövida, kuulusid nüüd riigi juhtivasse marksistlik-leninistlikusse parteisse. Ei kulunud kuigi palju aega, kui naised tagaotsitavaks kuulutati ja uue riigi kardetud politsei neid otsima hakkas.
Sellepärast liikusid nad lõuna poole ja jõudsid lõpuks Johannesburgi lähedale, suurepärasesse peidupaika Sowetosse.
Kui Lõuna-Aafrika suurima slummi eeliseks oli võimalus massi hulka ära kaduda (tingimusel muidugi, et jutt käib mustanahalisest), siis puuduseks oli fakt, et igal Portugali Ida-Aafrika valgel farmeril oli üksikult võttes rohkem vara kui Soweto kaheksasajal tuhandel asukal ühtekokku (kui Thabot mitte arvestada). Sellest hoolimata neelasid naised mõned eri värvi tabletid ja asusid tapateele. Mõne aja pärast jõudsid nad B-sektorisse, kus latriiniderea taga paistis ülejäänud roostepruunide-hallide hurtsikute hulgas silma roheliseks värvitud onn. Sellel, kes oma onni roheliseks (või ka mõnda muud värvi) värvib, on kahtlemata rohkem raha kui tervislik oleks, otsustasid naised. Nad murdsid keset ööd sisse, torkasid Thabole noa rindu ja pöörasid seda veel haavas ringi. Mees, kes oli purustanud nii paljud südamed, suri lõhki lõigatud südamega.
Kui ohver oli surnud, hakkasid naised kõikjale kuhjatud mõttetute raamatute hulgast raha otsima. Kes see ogar küll oli, kelle nad seekord tapsid?
Lõpuks leidsid nad ohvri ühe kinga seest rahapataka, järgmine oli peidetud teise kinga sisse. Naised istusid pikemalt mõtlemata hurtsiku ette raha jagama. Varem pruugitud tabletisegu, mille nad poole klaasi rummiga alla olid loputanud, mõjus paraku nii, et neil kadus aja- ja ruumitaju. Niisiis istusid nad totakalt naeratades ikka veel sama koha peal, kui politsei imekombel välja ilmus.
Naised võeti kinni ja neist sai kolmekümneaastane kuluartikkel Lõuna-Aafrika kriminaalhoolduse bilansis. Raha, mida nad röövida olid üritanud, läks politseijuurdluse varases staadiumis kaduma. Thabo surnukeha jäeti järgmist päeva ootama. Lõuna-Aafrika politseis oli omamoodi sportlik tava jätta kõik surnud neegrid võimaluse korral järgmise vahetuse mureks.
Nombeko ärkas öösel teiselt poolt latriinirivi kostva kära peale. Ta pani riided selga, läks asja uurima ja taipas enam-vähem, mis on juhtunud.
Kui politsei oli mõrtsukate ja Thabo rahaga minema läinud, astus Nombeko hurtsikusse.
„Sa olid kohutav inimene, aga sa valetasid nii muhedalt. Ma jään sinust, või vähemalt sinu raamatutest puudust tundma.”
Seejärel avas ta Thabo suu ja võttis sealt välja neliteist lihvimata teemanti, mis olid mahutatud samast arvust kaotatud hammastest tekkinud tühimikesse.
„Neliteist auku, neliteist teemanti,” ütles Nombeko. „Nagu rusikas silmaauku.”
Thabo ei vastanud. Nombeko tõstis linoleumi kõrvale ja hakkas kaevama.
„Seda ma arvasin,” ütles ta, kui oli otsitava leidnud.
Siis tõi ta vett ja lapi, pesi Thabo surnukeha puhtaks, lohistas selle hurtsikust välja ning kattis oma ainsa valge linaga. Natuke väärikust oli mees igal juhul ära teeninud. Mitte just palju, kuid tsipake.
Nombeko õmbles kõik Thabo teemandid oma ainsa jaki õmbluste sisse ja heitis siis magama.
Järgmisel hommikul lubas latriiniülem endale tööpäeva pisut hiljem alustada. Tal oli palju, mille üle järele mõelda. Kui ta lõpuks kontorisse astus, leidis ta sealt eest kõik latriinitühjendajad. Ülemuse puudumist ära kasutades oli neil käsil kolmas hommikune õlu, alates teisest õllest olid nad töö asemel eelistanud hindude kui alama rassi kirumist. Meestest kõige jultunum pajatas parajasti lugu hindust, kes oli püüdnud oma hurtsiku katust lainepapiga parandada.
Nombeko katkestas meeste mõnusa äraolemise, korjas kokku veel tühjaks joomata õllepudelid ja ütles, et tema meelest ei peaks mehed mõtlema millegi muu kui tühjendamist vajavate latriinitünnide peale. Ons nad tõesti nii rumalad ega saa aru, et rumalus on rassist sõltumatu?
Jultunud tüüp nurises ülemuse taipamatuse üle: pärast hommikupoolikul tühjendatud seitsekümmet viit tünni tahaks rahulikult ühe õlle ära juua, ilma et peaks selle kõrvale kuulama juttu mingist kuradi võrdsusest ja võrdõiguslikkusest.
Nombeko kaalus endamisi, kas visata mehele kempsupaberirulliga vastu pead, kuid otsustas siis, et paberirullist oleks kahju. Selle asemel andis ta käsu tööle tagasi minna.
Siis läks ta koju, oma hurtsikusse, ja küsis endalt taas:
„Mida ma siin teen?”
Järgmisel päeval pidi ta saama viisteist aastat vanaks.
Nombekol oli oma viieteistkümnenda sünnipäeva päevaks juba ammust ajast planeeritud eelarvevestlus Johannesburgi omavalitsuse sanitaarosakonna töötaja Piet du Toitiga. Seekord oli mees paremini ette valmistunud. Ta oli kõik arvutused pisiasjadeni läbi vaadanud. Nüüd ta sellele kaheteistkümneaastasele alles näitab!
„B-sektor on üheteistkümne protsendiga eelarvet ületanud,” ütles Piet du Toit ja vaatas Nombekot üle lugemisprillide, mida tal õigupoolest vaja ei olnud, kuid mis andsid talle veidi soliidsema väljanägemise.
„Sugugi mitte,” vastas Nombeko.
„Kui ma ütlen, et B-sektor on eelarvet üheteistkümne protsendiga ületanud, siis nii on,” sõnas Piet du Toit.
„Ja kui ma ütlen, et te arvutate nii, kuidas teie mõistus võtab, siis nii on. Andke mulle mõni sekund aega,” lausus Nombeko, haaras Piet du Toiti käest paberid arvutustega, libistas pilgu kärmelt üle numbrite, osutas kahekümnendale reale ja ütles:
„Hinnaalanduse, mille ma läbirääkimistel saavutasin, saime me ju ületarne kujul. Kui te arvutaksite hinnaalanduse de facto-hinnas, mitte väljamõeldud hinnakirja järgi, siis näeksite, et teid kummitavast üheteistkümnest protsendist ei jää enam midagi alles. Pealegi olete te plussi ja miinuse omavahel segi ajanud. Kui me arvutaksime nii, nagu teie tahate, siis jääks meil eelarves ette nähtud summast üksteist protsenti puudu. Muide, see tulemus oleks täpselt sama vale.”
Piet du Toiti põsed värvusid punaseks. Kas plika ei tea oma kohta? Mis sellest välja tuleb, kui igaüks hakkab oma tahtmise järgi otsustama, mis on õige ja mis vale? Ta vihkas tüdrukut rohkem kui kunagi varem, kuid ei osanud midagi öelda. Siis sõnas ta:
„Meil on kontoris sinust päris palju juttu olnud.”
„Ah nii,” ütles Nombeko.
„Meile tundub, et sul on raskusi koostööga.”
Nombeko mõistis, et ta hakkab sulge sappa saama, täpselt nagu ta eelkäijagi.
„Ah nii,” ütles ta.
„Ma kardan, et meil tuleb sind ümber paigutada. Tagasi tavalise tööjõu hulka.”
See oli tegelikult suuremeelsem kui eelkäijale tehtud pakkumine. Nombeko mõtles, et assistent on nähtavasti heas tujus.
„Ah nii,” ütles ta.
„Kas sul peale „ah nii” pole midagi muud öelda?” küsis Piet du Toit vihaselt.
„Noh, ma võiksin teile muidugi rääkida, milline idioot te olete, aga pole vist eriti lootust, et te sellest aru saaksite. Latriinitühjendajate hulgas veedetud aastad on mulle seda õpetanud. Teate, härra du Toit, ka siin on idioote. Targem on lihtsalt minema