aknale välja pandud soodusreiside reklaami. Bali, Napoli, Istanbul, Dubai. Ema oli rääkinud nii unelevalt pagemisest maadesse, kus kasvavad troopilised puud ja naistel on lilled juustes, et poisikesena oli Harold vaistlikult umbusaldanud maailma, mida ta ei tundnud. Tema suhtumine ei muutunud eriti ka siis, kui ta Maureeniga abiellus ja neil sündis David. Nad veetsid igal aastal kaks nädalat ühes ja samas Eastbourne’i puhkekeskuses. Harold hingas mitu korda sügavalt sisse, et rinda rahustada, ja sammus edasi põhja poole.
Poode asendasid elamud, mõned roosakashallist Devoni kivist ehitatud, mõned värvitud, teised kaetud kiltkiviplaatidega; neile järgnesid uute elurajoonide umbtänavad. Magnooliad hakkasid õitsema: valged volangilised tähekesed sedavõrd paljaste okste taustal, et nood näisid alasti olevat. Kell oli juba üks; Harold oli keskpäevasele postkastide tühjendamisele hiljaks jäänud. Ta ostab lõunaooteks suupoolist ja otsib siis järgmise postkasti. Harold ootas, kuni liikluses tekkis lünk, ja läks üle tänava bensiinijaama, kus majad lõppesid ja põllud nende koha üle võtsid.
Leti taga seisev noor neiu haigutas. Tal oli T-särgi ja pükste peal punane põll märgiga, millel seisis AITAN RÕÕ-MUGA. Tema juuksed raamisid nägu rasuste salkudena, nii et kõrvad paistsid, ning nahk oli armiline ja kahvatu, nagu oleks teda kaua aega nelja seina vahel hoitud. Neiu ei saanud aru, millest Harold räägib, kui too kerget oodet küsis. Ta paotas suud ja see jäi lahti, nii et Harold kartis, et tüdruk jääb igavesti selliseks. „Suupistet,” ütles Harold. „Midagi kõhutäiteks.”
Neiu silmad välgatasid. „Oi, te mõtlete burgerit.” Ta kõmpis külmkapi juurde ja näitas Haroldile, kuidas mikrolaineahjus friikartuleid ja suurt liha-juustuburgerit soojendada.
„Püha jumal,” ütles Harold, kui nad klaasi taga karbis keerlevat toitu vaatasid. „Mul polnud aimugi, et tanklast võib täie söömaaja saada.”
Neiu võttis burgeri mikrolaineahjust välja ning pakkus ketšupi ja pruuni kastme kotikest. „Kas te maksate kütuse eest?” küsis ta pikkamisi käsi pühkides. Need olid väikesed nagu lapsel.
„Ei, ei, lihtsalt sattusin mööda minema. Tegelikult kõnnin jala.”
„Oo,” ütles neiu.
„Viin kirja posti kellelegi, keda ma kunagi tundsin.
Kahjuks on tal vähk.” Oma õuduseks märkas Harold, et ta pidas enne selle sõna lausumist pausi ja tasandas häält. Samuti märkas ta, et oli sõrmedega otsekui väikese kämbu moodustanud.
Neiu noogutas. „Mu tädil oli vähk,” ütles ta. „See tähendab – seda on igal pool.” Ta laskis pilgu poeriiulitel ringi käia, viidates, et see võib isegi AA teekaartide ja Turtle Waxi poleerimispasta taga redutada. „Te peate siiski lootma.”
Harold katkestas burgerisöömise ja pühkis pabersalvrätikuga suud. „Lootma?”
„Te peate uskuma. Mina arvan nii. Asi pole meditsiinis ega muus seesuguses. Te peate uskuma, et inimene võib paraneda. Inimvaimus on nii palju sellist, millest me aru ei saa. Aga, teate, kui te usute, saate kõigega hakkama.”
Harold silmitses neiut aukartlikult. Ta ei teadnud, kuidas see oli juhtunud, kuid näis, nagu seisaks tüdruk valgusvihus, nagu oleks päike liikunud, ning tema juuksed ja nahk särasid helendavas valguses. Võib-olla silmitses ta teda liiga ainiti, sest neiu kehitas õlgu ja hakkas alahuult närima. „Kas ma ajan jama?”
„Jumal hoidku, ei. Sugugi mitte. See on väga huvitav. Kahjuks on religioon selline asi, millest ma pole kunagi aru saanud.”
„Ma ei pea silmas usklikkust. Ma pean silmas, et sa usaldad seda, millest sa midagi ei tea, ja haarad sellest kinni. Usud, et sa suudad midagi muuta.” Neiu keeras juuksesalgu ümber sõrme.
Haroldile tundus, et ta pole iial kokku puutunud sedavõrd lihtsa enesekindlusega, ja veel nii noore inimese puhul; neiu suus kõlas see endastmõistetavana. „Ja kas ta paranes? Teie tädi? Sest te uskusite, et ta võib paraneda?”
Juuksesalk oli tihedalt ümber neiu sõrme krutitud ja nüüd kartis Harold, et see ei tulegi enam lahti. „Ta ütles, et see andis talle lootust, kui kõik muu oli kadunud …”
„Kas siin keegi töötab ka?” hüüdis peenetriibulise ülikonnaga mees leti äärest. Ta kopsis autovõtmetega vastu kõva pinda, tagus raisatud aja rütmi.
Neiu loovis taas leti taha, mille ääres peenetriibuline väljakutsuvalt oma käekella vaatas. Mees hoidis rannet kõrgel ja osutas numbrilauale. „Ma pean poole tunni pärast Exeteris olema.”
„Kütus?” küsis neiu ning võttis taas sisse koha suitsupakkide ja loteriipiletite ees. Harold püüdis tema pilku tabada, kuid neiu ei vaadanud tema poole. Ta oli jälle loid ja tühi, nagu poleks jutuajamist tädist toimunudki.
Harold jättis raha burgeri eest letile ja läks ukse juurde. Usk? Kas neiu ei kasutanud mitte seda sõna? Seda sõna ei kuulnud Harold kuigi tihti, aga see oli kummaline. Ehkki ta polnud kindel, mida neiu usu all silmas pidas või millesse tal endal oli veel uskuda jäänud, kõlas sõna tema kõrvus nii tungivalt, et see teda hämmastas. Kuuekümne viie aastaselt oli ta hakanud raskusi aimama. Liigesejäikus, tuhm kumin kõrvus, silmad, mis vähimagi tuulemuutuse peale vett jooksma hakkasid, terav valu rinnus, mis ennustas midagi pahaendelisemat. Kuid mida tähendas see ootamatu tundetulv, mis pani tema keha puhtast tarmust värisema? Harold võttis suuna A381-le ja tõotas jälle, et peatub järgmise postkasti juures.
Ta lahkus Kingsbridge’ist. Tee ahenes üherealiseks, kuni sillutis täiesti kadus. Haroldi pea kohal ühinesid oksad nagu tunneli katus, millesse on takerdunud vastsed teravaotsalised pungad ja õiepilved. Mitu korda pidi ta end vastu viirpuud suruma, et mööduv auto teda ei riivaks. Juhid olid üksinda ja Harold oletas, et nad on kontoritöötajad, sest nende näod paistsid kramplikud, nagu oleks rõõm neist välja pigistatud; samuti oli lapsi sõidutavaid naisi ning ka nemad paistsid väsinud. Isegi vanemad paarid nagu tema ja Maureen olid kuidagi jäigad. Haroldis tekkis kihk lehvitada. Ta ei teinud seda siiski. Ta hingeldas kõndimise pingutusest ega tahtnud ärevust tekitada.
Meri oli selja taga, Haroldi ees laiusid laugjad künkad ja Dartmoori sinakas siluett. Ja selle taga? Blackdowni mäed, Mendipi mäed, Malverni mäed, Penniinid, Yorkshire Dales, Chevioti mäed ja Berwick-upon-Tweed.
Kuid siin, otse üle tee, seisis postkast ja sellest veidi tagapool telefoniputka. Haroldi teekond oli lõppenud.
Ta lohistas jalgu järele. Ta oli näinud nii palju postkaste, et järg kadus käest, samuti oli ta silmanud kahte Royal Maili kaubikut ja ühte mootorrattakullerit. Harold mõtles kõigile neile asjadele oma elus, millel ta oli minna lasknud. Kerged naeratused. Õllepakkumised. Inimesed, kellest ta oli õllevabriku parklas või tänaval ikka ja jälle pead tõstmata möödunud. Naabrid, kelle uut aadressi ta polnud kunagi alles hoidnud. Veelgi hullem: poeg, kes temaga ei rääkinud, ja naine, kelle ta oli reetnud. Haroldile meenusid tema isa hooldekodus ja ema kohver ukse kõrval. Ja nüüd ilmus välja naine, kes oli kakskümmend aastat tagasi sõbraks osutunud. Kas nii see käiski? Et just sel hetkel, kui ta tahtis midagi teha, oli juba hilja? Et kõigist elukillukestest tuleb viimaks loobuda, nagu ei tähendaks need tõesti midagi? Omaenda abituse tunnetamine rusus Haroldit nii raskelt, et ta tundis end jõuetuna. Kirja saatmisest ei piisanud. Millestki peab ju abi olema. Harold asutas mobiiltelefoni võtma ja taipas, et see oli koju jäänud. Ta vaarus teele, ilme murest murtud.
Üks kaubik peatus pidurite kriisates ja põikas siis mööda. „Loll jopski!” karjus juht.
Harold ei kuulnudki õieti. Ta ei näinud õieti ka postkasti. Queenie kiri oli tal pihus enne, kui telefoniputka uks tema selja taga sulgus.
Harold leidis aadressi ja telefoninumbri, aga tema sõrmed värisesid nii hullusti, et ta suutis hädavaevu PINkoodi sisse lüüa. Ta ootas, et telefon kutsuma hakkaks, ning õhk oli liikumatu ja raske. Haroldi abaluude vahelt valgus alla higinire.
Kui telefon oli kümme korda kutsunud, kõlas viimaks klõps ja keegi vastas tugeva aktsendiga: „Püha Bernardino hospiits. Tere õhtust.”
„Palun, kas ma saaksin ühe patsiendiga rääkida? Tema nimi on Queenie Hennessy.”
Sugenes