Harold Fry uskumatu palverännak. Rachel Joyce

Ema nägu tardus nagu sült; Harold kartis vähemasti kõrvakiilu. Siis sirutas ema tema vapustuseks ja suureks rõõmuks oma pehme kaela välja, ajas pea kuklasse, ning õhk helises tema naerust. Harold nägi ema laitmatuid hambaid ja roosasid igemeid. Ta polnud kunagi varem ema sedasi naerma ajanud.

      „On vast kloun,” oli ema öelnud.

      Harold oli tundnud end majakõrgusena. Täiskasvanuna. Tahes-tahtmata oli temagi naernud; algul laialt naeratanud ja siis rõkanud, nii et kõht kõveras. Pärast seda püüdis ta leida võimalusi, kuidas ema lõbustada. Ta õppis anekdoote pähe. Ta tegi nägusid. Mõnikord need mõjusid. Mõnikord ei mõjunud. Mõnikord tabas ta naelapead, ehkki ei teadnud, mis seal naljakat on.