tundis Harold aeg-ajalt paremas sääremarjas teravat valu ning puusaliigesed lukustusid, kui ta künkanõlvadest alla laskus. Isegi mäest üles liikus ta aeglaselt, pihud nimmepiirkonnale asetatud, mitte niivõrd valu, kuivõrd selle pärast, et tundus, nagu vajaks ta abistavat kätt. Ta peatus, et jalgu katvad plaastrid üle vaadata, ja vahetas kannaplaastreid, sest vill oli veritsema hakanud.
Tee tegi käänaku, tõusis ja langes taas. Oli hetki, mil Harold nägi künkaid ja põlde, ja hetki, mil ta ei näinud midagi. Queenie’t meenutades ja kujutledes, milliseks on viimase kahekümne aasta jooksul kujunenud tema elu, kaotas ta igasuguse ruumitaju. Harold arutas, kas Queenie on mehele läinud. Lapsi saanud. Ometi oli kirjast ilmnenud, et ta on neiupõlvenime alles jätnud.
„Ma oskan „Jumal kaitsku kuningannat” tagurpidi laulda,” oli Queenie kord Haroldile öelnud. Ja lauliski, samal ajal Polo piparmündikommi lutsides. „Ma oskan tagurpidi laulda ka „You Don’t Bring Me Flowers”5, ja „Jerusalem”6 on peaaegu selge.”
Harold naeratas. Ta mõtles, kas ta oli ka toona naeratanud. Rohtu sööv lehmakari tõstis viivuks pea ja lõpetas mäletsemise. Paar looma lähenes talle, alguses aeglaselt, ent seejärel sörkides. Nende kehad näisid liiga suured, et peatuda. Haroldil oli hea meel, et ta on teel, ehkki see oli tema jalgadele ränk. Kilekott ostudega peksis vastu reisi ja soonis randmetele valged vaod. Ta püüdis kotti õlale sättida, aga see vajus ikka ja jälle küünarnuki poole.
Võib-olla oli asi selles, et Haroldi kandam oli liiga raske, kuid ühtäkki kujutles ta oma noort poega esiku saepurutapeedi taustal seismas, uus ranits õlgu allapoole rebimas. Poisil oli seljas hall koolivorm; küllap see oli päev, mil ta algkooli läks. Nagu tema isa, nii oli ka David teistest poistest mõne tubli tolli jagu pikem ning jättis mulje, nagu oleks vanem või vähemalt ülekasvanud. Ta oli seina äärest Haroldi poole üles vaadanud ja öelnud: „Ma ei taha minna.” Pisaraid ei olnud. Ta ei klammerdunud Haroldi külge, suutmata lahti lasta. David rääkis lihtsuse ja enesekindlusega, mis tegi relvituks. Vastuseks ütles Harold – mida? Mida ta oli öelnud? Ta oli vaadanud alla poja poole, kellele ta soovinuks kõike, ja tummaks jäänud.
Jah, elu on hirmutav, oleks ta võinud öelda. Või: Jah, aga asjad paranevad. Või isegi: Jah, aga mõnikord on see hea ja mõnikord halb. Veelgi parem: sõnade puudusel oleks ta võinud Davidit kallistada. Kuid polnud kallistanud. Ta polnud teinud ühtegi neist asjust. Ta tajus poisi hirmu nii teravalt, et ei suutnud seda hajutada. Hommikul, kui poeg oli isa poole üles vaadanud ja abi palunud, polnud Haroldil talle midagi anda. Ta pages autosse ja sõitis tööle.
Miks ta peab seda meenutama?
Harold tõmbas õlad kühmu ja sundis end kiiremini sammuma, nagu ei kõnniks niivõrd Queenie juurde, kuivõrd endast eemale.
Harold jõudis Buckfast Abbey’sse enne, kui suveniiripood kinni pandi. Kiriku kandiline paekivist profiil kerkis hallina taamal paistvate pehmete tippude taustal. Harold taipas, et oli siin varem käinud, palju aastaid tagasi – see oli üllatuskink Maureeni sünnipäeva puhul. David oli keeldunud autost välja tulemast ja Maureen oli väitnud, et tahab poisi juures istuda, ning nad olid parklast kaugemale saamata kohe koju sõitnud.
Kloostri poes valis Harold mõne postkaardi ja suveniirpastaka ning kaalus veidi aega purgitäie munkade mee ostmist, kuid Berwick-upon-Tweedi oli ikka veel pikk maa ja ta polnud kindel, et purk tema kilekotti mahub või teekonna üle elab, nii et pesupulber seda ära ei riku. Ta ostis selle siiski ja palus veel ühte mullkilest kotti. Munkasid ei olnud, ainult turistide rühmad. Ja äsja remonditud Grange’i restorani ukse taga oli pikem saba kui kloostri juures. Harold arutas, kas mungad seda märkasid või sellest üldse hoolisid.
Harold valis suure portsu karrikana ja läks oma kandikuga terrassiakna alla, kust paistis lavendliaed. Tal oli kõht nii tühi, et ta ei suutnud toitu küllalt kiiresti suhu kühveldada. Kõrvallauas näis hilistes viiekümnendates aastates abielupaar millegi üle vaidlevat, võib-olla kaardi üle. Mõlemal olid lühikesed khakipüksid, khakivärvi dressipluus, pruunid sokid ja korralikud matkasaapad, nii et laua ääres teineteise vastas istudes nägid nad välja nagu ühe ja sellesama inimese mees- ja naismudel. Nad isegi sõid samu võileibu ning jõid ühte ja sama puuviljajooki. Harold püüdis, kuid ei suutnud kujutleda, et Maureen võiks tema moodi riietuda. Ta hakkas kaarte kirjutama:
Armas Queenie! Ma olen kõndinud umbes kakskümmend miili. Sa pead veel ootama. Harold (Fry).
Armas Maureen! Jõudsin Buckfast Abbey’sse. Ilm on ilus. Kingad peavad vastu, nagu ka päkad ja sääred. H.
Armas tanklaneiu (Aitan rõõmuga)! Tänan.
Mehelt, kes ütles, et läheb rändama.
„Kas ma võiksin teie pastakat laenata?” küsis matkamees. Harold ulatas selle ja mees vedas kaardil mingile punktile mitu ringi ümber. Tema naine ei lausunud sõnagi. Võibolla ta koguni kortsutas kulmu. Harold ei tahtnud liiga teraselt vaadata.
„Kas te matkate Dartmoori rajal?” küsis mees pastakat tagasi andes.
Harold vastas, et ei. Ta läheb väga erilise eesmärgiga jala ühte sõpra vaatama. Ta asetas oma postkaardid kenasse virna.
„Mu naine ja mina oleme muidugi matkajad. Me käime siin igal aastal. Käisime isegi siis, kui naine jala murdis. Me armastame seda kanti nii väga.”
Harold vastas, et ka tema ja tema naine tavatsesid igal aastal puhata ühes ja samas Eastbourne’i puhkekeskuses. Igal õhtul pakuti meelelahutust ja korraldati puhkajatele võistlusi. „Ühel aastal võitis mu poeg Daily Maili tvistiauhinna,” ütles ta.
Mees noogutas kärsitult, nagu tahaks Haroldit tagant kiirustada. „Muidugi on jalanõud kõige olulisemad. Millised saapad teil on?”
„Purjetajakingad.” Harold naeratas, kuid matkamees mitte.
„Te peaksite Scarpa saapaid kandma. Scarpat kannavad professionaalid. Meie usaldame Scarpat üle kõige.”
Tema naine tõstis pilgu. „Sina usaldad Scarpat üle kõige,” ütles ta. Naise silmad olid ümmargused, nagu oleksid tal kontaktläätsed, mis teevad võib-olla haiget. Üheks segadusehetkeks valdas Haroldit mälestus mängust, mida David ikka mängis: võttis aega, kui kaua ta suudab silmi pilgutamata ainiti vaadata. Tal hakkasid silmad vett jooksma, aga ta ei pannud neid kinni. See polnud selline võistlus, mida korraldati Eastbourne’i puhkekeskuses. Seda oli valus vaadata.
Matkamees küsis: „Millised sokid teil on?”
Harold heitis pilgu oma jalgadele. „Tavalised,” tahtis ta juba öelda, kuid mees ei oodanudki vastust.
„Teil on vaja erisokke,” ütles ta. „Teistsugused sokid, ja teie matk on matkatud.” Ta vakatas. „Millised sokid meil on?” Haroldil polnud aimugi. Alles siis, kui naine vastas, taipas ta, et matkamees oli naise, mitte tema poole pöördunud.
„Thorlo sokid,” vastas naine.
„Gore-Texi jopp?”
Harold tegi suu lahti, ent pani kohe jälle kinni.
„Matkamine on meie abielu alus. Millisel marsruudil teie matkate?”
Harold selgitas, et ta koostab marsruudi käigu pealt, kuid põhimõtteliselt suundub põhja. Ta mainis Exeteri, Bathi, ütles, et läheb vahest ka Stroudi. „Ma kõnnin mööda maanteid, sest olen kogu oma täismeheelu autoga sõitnud. Neid teid ma tunnen.”
Matkamees muudkui rääkis. Haroldile turgatas pähe, et ta on üks neid inimesi, kes vestlemiseks teisi inimesi ei vaja. Tema naine uuris oma käsi. „Cotswoldi matkarada on muidugi ülehinnatud. Mina eelistan iga kell Dartmoori.”
„Mulle isiklikult Cotswold meeldis,” ütles naine. „Ma tean, et see on tasasem, kuid see on romantiline.” Ta keerutas abielusõrmust, nii et näis, nagu tahaks ta sõrme otsast ära kruvida.
„Talle meeldib Jane Austen,” naeris matkamees. „Ta on kõiki tema filme näinud. Mina olen pigem mehine mees, kui te taipate, mida