href="#b00000351.jpg" alt="vinjett"/>
ALGUSES OLI MAUREEN veendunud, et Harold tuleb tagasi. Mees helistab, tal on külm ja ta on väsinud, ja naine peab talle järele minema, ning see juhtub keset ööd ja Maureen peab mantli öösärgi peale tõmbama ja autosõidukingad välja otsima, ja see kõik on Haroldi süü. Maureen oli tükati maganud, lambivalgel, telefon voodi kõrval, kuid mees polnud ei helistanud ega koju tulnud.
Maureen meenutas ikka ja jälle kõike, mis oli juhtunud. Hommikusöök, roosa kiri ja Harold, kes ei rääkinud, nuttis vaid hääletult. Maureeni mälus varitses iga pisimgi üksikasi. See, kuidas mees vastuse kaks korda kokku murdis ja ümbrikusse libistas, enne kui naine jõudis sellele pilgu peale visata. Isegi kui Maureen püüdis mõelda millelegi muule või üldse mitte millelegi, kerkis vägisi meelde kujutluspilt, kuidas Harold Queenie kirja silmitseb, nagu hargneks tema sisimas miski lahti. Maureen oleks väga tahtnud Davidiga rääkida, kuid ei teadnud, kuidas seda pojale öelda. Haroldi rännak oli ikka veel liiga keeruline ja alandav ning Maureen kartis, et kui ta Davidiga räägib, tunneb ta pojast puudust, ja see teeb suuremat valu, kui ta taluda suudab.
Niisiis, kui Harold ütles, et läheb Berwickisse, kas ta mõtles siis, et jääb sinna paigale, kui kohale jõuab?
Noh, mingu, kui tahab. Maureen oleks pidanud seda ette aimama. Nagu ema, nõnda poeg; ehkki ta polnud Joani näinud ja Harold polnud emast kunagi juttu teinud. Mis naine see on, kes pakib kohvri ja lahkub, isegi kirja jätmata? Jah, Harold võis minna. Oli hetki, mil Maureen ise oli tundnud kiusatust hõlmad vöö vahele panna. David oli see, kes teda kodus hoidis, mitte abieluline armastus. Ta ei suutnud enam meenutada üksikasju ei Haroldiga tutvumisest ega sellest, mida oli mehes leidnud; meeles oli ainult see, et mees oli ta välja valinud mingil linna tantsupeol ja et ema oli Haroldiga tutvudes teda lihtlabaseks pidanud.
„Su isal ja minul mõlkus midagi paremat meeles,” oli ema oma peene hääldusega teatanud.
Neil päevil polnud Maureenil kombeks teiste nõuandeid kuulata. Mis sest, et Haroldil polnud haridust. Mis sest, et tal polnud stiili. Mis sest, et ta üüris keldrituba ja võttis nii palju tööotsi, et sai vaevu mahti magada. Maureen vaatas meest, ja tema süda liigahtas. Temast saab armastus, mida Haroldil pole kunagi olnud. Naine, ema, sõber. Ta on mehele kõik.
Mõnikord vaatas Maureen tagasi möödanikku ja arutas, kus on see hulljulge noor naine, kes ta oli kunagi olnud.
Maureen vaatas mehe paberid läbi, kuid seal polnud midagi, mis selgitanuks, miks Harold jala Queenie juurde kõnnib. Polnud kirju. Ega fotosid. Polnud lohakalt kritseldatud juhtnööre. Maureen leidis mehe öökapisahtlist vaid foto endast kohe pärast nende abiellumist ning veel teisegi: mustvalge kortsunud pildi Davidist, mille Harold oli ilmselt sinna peitnud, sest Maureen mäletas selgelt, et oli selle albumisse kleepinud. Vaikus meenutas talle Davidi lahkumisele järgnenud kuid, kui majagi näis hinge kinni hoidvat. Maureen pani elutoas televiisori ja köögis raadio mängima, kuid ikka oli maja liiga tühi ja vaikne.
Kas Harold oli kakskümmend aastat Queenie’t oodanud? Kas Queenie Hennessy oli Haroldit oodanud?
Homme on prügipäev. Prügi oli Haroldi asi. Maureen läks internetti ja tellis mitmelt suviseid merereise korraldavalt firmalt brošüüre.
Kui saabus videvik, taipas Maureen, et tal ei jää muud üle, kui ise prügi ära viia. Ta vedis kotti mööda rada ja heitis selle vastu aiaväravat, nagu oleks mehe lahkumises süüdi ka prügi, kuna see oli Haroldi unarusse jäetud kohustus. Küllap Rex nägi teda ülemise korruse aknast, sest kui Maureen naasis, oli naabrimees aia ääres.
„Kas kõik on korras, Maureen?”
Maureen vastas kärmelt, et on. Muidugi on.
„Miks Harold täna õhtul prügi ära ei vii?”
Maureen tõstis pilgu magamistoa aknale. Selle tühjus rabas teda säherduse jõuga, et näolihaseid rebis ootamatu valuhoog. Klomp tõusis kurku. „Ta on voodis.” Maureen naeratas sunnitult.
„Voodis?” Rexil vajus suu lahti. „Miks? Kas Harold tunneb end halvasti?”
See mees hakkas nii kergesti muretsema. Elizabeth oli kord pesunööri juures pihtinud, et liialt sekeldav ema oli Rexist kohutava hüpohondriku teinud. „Tühiasi. Ta libises. Väänas pahkluu välja.”
Rexi silmad läksid suureks nagu tõllarattad. „Kas see juhtus eilsel jalutuskäigul, Maureen?”
„Kõigest lahtine sillutisekivi. Ta saab terveks, Rex. Ta vajab vaid puhkust.”
„See on nörritav, Maureen. Lahtine sillutisekivi? Oh heldus, heldus.”
Rex vangutas murelikult pead. Majas hakkas telefon helisema ja Maureenil tõusis süda kurku. See on Harold. Ta tuleb koju. Kui Maureen ukse juurde jooksis, oli Rex ikka veel aia ääres ja ütles: „Sa peaksid linnavalitsusele lahtise sillutisekivi kohta kaebuse esitama.”
„Ära muretse,” hõikas Maureen üle õla. „Küll ma esitan.” Pulss tagus nii kiiresti, et naine ei teadnud, kas hakkab naerma või nutma. Ta sööstis telefoni juurde ja võttis toru, kuid automaatvastaja lülitus sisse ja mees pani toru ära. Maureen valis 1471, kuid helistaja number polnud kättesaadav. Maureen istus ja jälgis telefoni, oodates, et mees uuesti helistaks või koju naaseks, kuid mees ei teinud ei seda ega teist.
See öö oli kõige hullem; Maureen ei saanud aru, kuidas keegi üldse magada võis. Ta võttis öökapil seisvast kellast patareid välja, kuid ei saanud midagi teha ei haukuvate koerte ega autode vaigistamiseks; sõidukid kihutasid kell kolm öösel kriisates mööda, uute majade poole, ka ei suutnud ta vaikima sundida kajakaid, kes aovalges kiljuma kukkusid. Maureen lamas väga vagusi, loidumist oodates, ja aeg-ajalt võttis tukastus tema üle võimust, kuid siis ta ärkas, ning kõik meenus taas. Harold kõnnib Queenie Hennessy juurde. Ja selle teadmise naasmine pärast une unustust oli veelgi valusam kui esimene kord, kui ta kuulis seda uudist telefonis. See oli topeltpettus. Kuid nii see läks; Maureen teadis seda. Sa pidid end püsti ajama, seda uskumata, vaid selleks, et sind taas jalust maha löödaks, kuni tõde täiesti kohale jõuab.
Maureen tegi Haroldi öökapisahtli lahti ja silmitses uuesti kahte sinna peidetud fotot. Seal oli David oma esimeste kingadega, seisis ühel jalal ja klammerdus ema käe külge, teine jalg tõstetud otsekui selleks, et seda uurida. Ja teisel pildil oli tema ise, naeris südamest, nii et tumedad juuksed pikkade kahludena näole langesid. Tal oli süles väikese lapse suurune kabatšokk. Küllap oli foto tehtud varsti pärast nende Kingsbridge’i kolimist.
Kui kolm suurt reisifirmade ümbrikut kohale jõudsid, viskas Maureen need otseteed prügikasti.
7
HAROLD, MATKAMEES JA NAINE, KELLELE MEELDIS JANE AUSTEN
HAROLD OLI tähele pannud, et mitu õllevabriku meest, nende hulgas härra Napier, olid hakanud harrastama isevärki kõnnakut, mis pani nad hirnuma, nagu oleks see ohjeldamatult naljakas. „Vaata seda,” kuulis ta neid hoovis hooplemas. Ja üks mees lükkas küünarnuki õieli nagu kanatiiva, laskus uurakile, et tema tagapool suurem paistaks, ning hakkas paterdama.
„Täpipealt! Kurat, täpipealt!” rõkkasid teised. Mõnikord sülgas terve punt sigareti suust välja ning tegi proovi.
Kui Harold oli seda mitu päeva aknast jälginud, koitis talle, et mehed aimavad järele raamatupidamisosakonna uut naistöötajat. Nad ahvisid Queenie Hennessyt ja tema käekotti.
Seda meenutades ärkas Harold tulvil tohutut ihku taas väljas olla. Ere päikesevalgus ääristas kardinaid, nagu pingutaks, et temani jõuda. Ehkki kere oli kange ning jalad hellad, suutis Harold oma suureks kergenduseks mõlemat liigutada, ja vill tema kannal ei paistnud enam nii vihane. Tema särk, sokid ja aluspüksid olid radiaatori peale kuivama pandud; ta oli neid eelmisel õhtul kuuma vee ja pesupulbriga loputanud. Ta pani mõlemale jalale terve hulga puhtaid plaastreid ning pakkis kilekoti sisu hoolikalt uuesti.
Harold oli ainuke einestaja söögisaalis, mis oli tegelikult väike võõrastetuba, kus diivan ja kaks tugitooli olid vastu seina lükatud ning keskel