toidupala, millest tuleb lahti saada. Ta asetas Haroldi hommikusöögi lauale ja jälgis teda ukselt, käed vaheliti. Harold oli rõõmus, et ei pea selgitama. Ta sõi aplalt ja kärsitult, silmitses teed akna taga ning arutas, kui kaua võtab mehel, kes pole kõndimisega harjunud, aega kuue miili läbimine Buckfast Abbey’sse, rääkimata järgmisest rohkem kui neljasaja kaheksakümnest miilist Berwick-upon-Tweedi.
Harold luges Queenie kirja, ehkki see oli nüüd talle pähe kulunud. Armas Harold! See võib tulla Sulle mõningase üllatusena. Ma tean, et meie viimasest kohtumisest on palju aega möödunud, aga viimasel ajal olen minevikule mõelnud. Mul opereeriti möödunud aastal …
„Ma vihkan South Brenti,” ütles üks hääl.
Harold tõstis üllatunult pilgu. Toas polnud kedagi peale tema ja omaniku ning tundus ebatõenäoline, et too naine oli need sõnad lausunud. Ta nõjatus ikka veel uksepiidale, käed vaheliti, ja kõlgutas jalga, nii et ripnev suss vaevu jalas püsis. Harold naasis kirja ja kohvi juurde, ent hääl kõlas taas.
„South Brentis sajab rohkem vihma kui kusagil mujal Devonis.”
Ilmselgelt oli rääkija naine, ehkki ta ei vaadanud ikka veel Haroldi poole. Tema pilk oli vaibale suunatud, huuled justkui tühi O, nagu kõneleks tema suu muude kehaosade kiuste. Harold soovis, et oskaks midagi abistavat öelda, kuid ei suutnud välja mõelda, mis see võiks olla. Võib-olla piisas vaikimisest või lihtsalt kuulamisest, sest naine jätkas.
„Ma ei suuda isegi päikesepaistelisest ilmast rõõmu tunda. Mõtlen endamisi: oo jaa, praegu on ilus, aga see ei jää kestma. Ma kas vaatan vihma või ootan seda.”
Harold murdis Queenie kirja kokku ja pistis taskusse. Miski häiris teda ümbriku juures, aga ta ei taibanud, mis; pealegi tundus matslik naisele mitte täit tähelepanu pöörata, sest too rääkis ilmselgelt temaga.
Naine ütles: „Ükskord võitsin puhkuse Benidormis. Mul oli vaja vaid kohver pakkida. Kuid ma ei suutnud seda teha. Mulle saadeti postiga pilet, ja mina ei teinud ümbrikut lahtigi. Miks? Miks ma ei suutnud pääsemisvõimalusest kinni haarata, kui see saabus?”
Harold kortsutas kulmu. Ta mõtles kõigile neile aastatele, mil ta polnud Queenie’ga rääkinud. „Võib-olla lõite araks,” ütles ta. „Mul oli kunagi sõber, aga mul võttis kaua aega, enne kui sellest aru sain. See oli tegelikult päris naljakas, sest esimest korda kohtusime kantseleikapis.” Ta naeris seda stseeni meenutades, kuid naine mitte. Ilmselt oli seda raske ette kujutada.
Naine jättis paigale jala, mis oli viipunud nagu pendel, ning uuris sussi, nagu poleks seda enne märganud. „Ühel päeval sõidan ära,” ütles ta. Ta silmitses troostitut tuba, tabas Haroldi pilgu, ja naeratas viimaks.
Davidi ennustuste kiuste ei osutunud Queenie Hennessy ei sotsialistiks, feministiks ega lesbiks. Ta oli tüse, ilmetu, taljetu naisterahvas, käekott käsivarrel. Oli hästi teada, et härra Napier ei pidanud naisi enamaks kui plahvatusohtlikeks hormoonipommideks. Ta andis neile tööd baaridaamidena ja sekretäridena ning ootas aeg-ajalt oma Jaguari tagaistmel vastuteenet. Niisiis tähendas Queenie õllevabrikus uut algust ja härra Napier poleks sellega leppinud, kui keegi teine oleks seda töökohta taotlenud.
Queenie oli vaikne ja vähenõudlik. Harold kuulis ühte noort meest ütlemas: „Sa unustad tegelikult ära, et ta on naine.” Mõne päevaga levisid kuuldused, et Queenie oli raamatupidamises ennenägematu korra majja löönud. Kuid näis, et see ei lõpetanud ahvimist ja naeru, mis nüüd koridori täitis. Harold lootis, et Queenie ei kuule. Ta silmitses mõnikord sööklas naist ja tema vahapaberisse pakitud võileibu. Naisel oli kombeks istuda noorte sekretäride hulgas ja kuulata, nagu poleks teda või neid üldse seal.
Ühel õhtul, kui Harold võttis portfelli, et koju minna, kuulis ta kusagilt kapiukse tagant nohinat. Ta püüdis mööda kõndida, kuid häälitsused ei lakanud. Harold pööras tagasi.
Ust paotades ei näinud ta oma suureks kergenduseks alguses midagi, olid ainult paberikarbid. Siis kostis pigem nuuksatuse moodi häälitsus taas, ja Harold leidis kogu, kes kükitas seina vastu surutult, selg tema poole. Naise jaki seljaõmblus oli pakatamiseni pingul.
„Vabandust,” ütles Harold. Ta tahtis juba kapiukse kinni panna ja minema rutata, kui naine nutma puhkes.
„Andke andeks. Andke andeks.”
„Mina peaksin vabandust paluma.” Nüüd seisis Harold pooleldi kapis ja pooleldi väljas ning naine, keda ta ei tundnud, nuttis manillaümbrikutesse.
„Ma teen oma tööd hästi,” ütles naine.
„Muidugi.” Harold heitis pilgu koridori, lootes, et mõni noorem mees tuleb ja räägib naisega. Tema polnud kunagi osanud tunnetega hakkama saada. „Muidugi,” ütles ta taas, nagu selle lause kordamisest piisaks.
„Mul on kraad. Ma pole rumal.”
„Ma tean,” ütles Harold, ehkki see polnud muidugi päris tõsi: ta ei teadnud naisest peaaegu midagi.
„Miks siis härra Napier mind kogu aeg jälgib? Nagu ootaks, et ma teen vea. Miks nad naeravad?”
Ülemus oli Haroldile mõistatus. Ta ei teadnud, kas kõlakas põlvekedra murdmisest vastab tõele, aga ta oli näinud, kuidas ülemus kõige kangemadki kõrtsiperemehed värisema pani. Alles eelmisel nädalal oli Napier vallandanud sekretäri selle eest, et too tema töölauda puudutas. Harold ütles: „Kindlasti arvab ta, et te olete väga hea raamatupidaja.” Harold tahtis lihtsalt, et naine nutmise jätaks.
„Mul on seda töökohta vaja. Üür tuleb maksta. Kuid ma annan lahkumisavalduse. Mõnel hommikul ei taha ma isegi tõusta. Mu isa ütles alati, et ma olen liiga tundlik.” Seda informatsiooni oli nii palju, et Harold ei osanud sellega midagi peale hakata.
Queenie laskis pea norgu, nii et Harold nägi pehmeid tumedaid juukseid tema kuklal. Need meenutasid talle Davidit ja teda tabas haletsussööst.
„Ärge andke lahkumisavaldust,” ütles ta kergelt kummargile laskudes ja häält tasandades. Ta rääkis südamest. „Ka minul oli alguses raske. Ma tundsin end võõrana. Kuid asjad paranevad.” Naine ei lausunud sõnagi, ja hetkeks arutas Harold, kas ta oli üldse tema juttu kuulnud. „Vahest tuleksite nüüd kantseleikapist välja?”
Eneselegi üllatuseks sirutas Harold naisele käe ja järjekordseks üllatuseks võttis naine selle vastu. Naise käsi oli Haroldi peos pehme ja soe.
Kapist väljas, tõmbas naine kähku käe ära. Siis silus ta seelikut, nagu oleks Harold korts, mille naine peab sirgeks liipima.
„Tänan,” ütles naine veidi külmalt, ehkki tema nina oli tulipunane.
Naine eemaldus kantseleikapist, selg sirge ja kael pikk, tekitades Haroldis tunde, nagu oleks tema kohatult käitunud. Harold oletas, et pärast seda ei mõelnud naine enam lahkumisavaldusele, sest ta heitis iga päev pilgu naise töölauale ja naine oli seal, töötas üksi ja rabelemata. Nad rääkisid harva. Tegelikult hakkas Harold tähele panema, et kui ta sööklasse astus, näis naine oma võileibu kokku pakkivat ja lahkuvat.
Hommikupäike pillas kulda Dartmoori kõrgematele tippudele, kuid varjus kattis maapinda ikka veel õhuke härmakiht. Eespool tabasid maad otsekui taskulambi valgusvihud, tähistades Haroldi edasist teed. Pidi tulema järjekordne hea päev.
South Brentist lahkudes kohtas Harold hommikumantliga meest, kes pani siilidele alustassiga toitu. Ta läks üle tee, et koeri vältida, ning nägi veidi kaugemal noort tätoveeritud naist, kes ülakorruse akna all tänitas: „Ma tean, et sa oled seal! Ma tean, et sa kuuled mind!” Naine kõndis edasi-tagasi, tagus jalaga aeda, keha viha pärast rabe, ja iga kord, kui näis, et ta kavatseb loobuda, naasis naine maja juurde ja röökis jälle: „Igavene kaabakas, Arran! Ma tean, et sa oled kodus!” Harold möödus ka hüljatud madratsist, rapitud külmkapi sisikonnast, mitmest paariliseta kingast, paljudest kilekottidest ja ilukilbist, kuni sillutis taas kord lõppes ja maantee tanumaks ahenes. Teda üllatas, millist kergendust ta tundis, kõndides jälle taeva all ja puude ning mullaste pervede vahel, mis olid tihedalt sõnajalgadesse ja murakatesse kasvanud.
Harbourneford. Higher