Tundus, nagu oleks üks teine naine temas kogu aeg ootel olnud, valmis välja lipsama. Ta teadis, kuidas end õõtsutada, et laps magama jääks, kuidas häält tasandada, kuidas kätt kõverdada ja poisi pead toetada. Ta teadis, millise temperatuuriga peaks olema lapse vannivesi ja millal poiss vajab und, ning oskas talle siniseid villaseid sokke kududa. Haroldil polnud aimugi, et naine neid asju teab, ja ta oli teda varjudest aukartusega jälginud otsekui pealtvaataja. See ühtaegu süvendas tema armastust naise vastu ja eraldas naise, nii et just siis, kui mees arvas, et nende abielu muutub tugevamaks, näis see teelt eksivat või vähemasti neid eri paigusse asetavat. Ta piidles oma väikest poega ja tema tõsiseid silmi ning tundis kabuhirmu. Mis siis, kui lapsel on kõht tühi? Mis siis, kui ta on õnnetu? Mis siis, kui teised poisid teda peksma hakkavad, kui ta kooli läheb? Oli nii palju seda, mille eest tuli last kaitsta, et Harold oli rusutud. Ta arutas, kas teiste meeste meelest oli uudne vanemlik vastutus niisama hirmutav või oli see vaid tema viga. Nüüdsel ajal olid asjad teisiti. Võis näha mehi, kes täiesti muretult lapsevankrit lükkasid ja lapsi toitsid.
„Loodetavasti ma ei pahandanud teid?” küsis naine tema kõrval.
„Ei, ei.” Harold tõusis ja surus naise kätt.
„Mul on hea meel, et te sisse astusite,” ütles naine. „Mul on hea meel, et te vett palusite.” Harold naasis teele, enne kui naine jõudis märgata, et ta nutab.
Vasakul terendasid Dartmoori madalamad kurrud. Nüüd nägi Harold, et see, mis oli paistnud ähmase sinaka massina silmapiiri serval, oli terve jada lillasid, rohelisi ja kollaseid teravikke, mida põllud ei katkestanud ning mille kõrgemail tippudel troonisid kivirahnud. Röövlind, võibolla kull, heljus õhku riibudes maastiku kohal.
Harold küsis endalt, kas ta poleks pidanud aastaid tagasi keelitama Maureeni veel ühte last sünnitama. „Davidist on küll,” oli naine öelnud. „Tema on kõik, mida me vajame.” Kuid mõnikord kartis Harold, et ka üks poeg on liiga raske koorem. Ta arutas, kas armastuse valu lahtub, kui sul on rohkem lapsi. Lapse kasvamine tähendas pidevat eemaletõmbumist. Kui poeg oli nad viimaks lõplikult hüljanud, reageerisid nad sellele erinevalt. Mõnda aega oli viha, ja seejärel midagi muud, mis sarnanes vaikusega, kuid millel oli oma energia ja jõud. Viimaks oli Harold nohusse jäänud ja Maureen tühja tuppa kolinud. Millegipärast polnud kumbki neist seda maininud ja millegipärast polnud Maureen tagasi kolinud.
Haroldi kand kipitas ja selg valutas ning nüüd hakkasid jalatallad tulitama. Pisimgi kivike tekitas valu; Harold pidi ikka ja jälle seisatama, kinga jalast võtma ja tühjaks raputama. Aeg-ajalt märkas ta ka, et jalad lähevad ilmse põhjuseta nõrgaks, nagu oleksid süldist, ja sunnivad teda komistama. Sõrmed tuikasid, aga see tuli vahest sellest, et need polnud harjunud allapoole rippuma ja viipuma. Ja ometi tundis ta end sellest kõigest hoolimata ääretult elusana. Kaugel käivitati muruniiduk ja Harold naeris valjusti.
Harold pööras mööda A3121 Exeteri poole, ja miili jagu tihedas liikluses sammunud, siirdus B3372-le, astudes mööda rohuseid teepervi. Kui rühm asjatundja vurhvi matkajaid talle järele jõudis, astus Harold teelt eest ja viipas, et nad mööda läheksid. Nad vahetasid viisakusi ilusa ilma ja maastiku kohta, kuid Harold ei öelnud, et ta läheb Berwickisse. Ta hoidis seda oma mõtteis varjul nagu Queenie kirja taskus. Kui matkajad möödusid, pani Harold huviga tähele, et neil kõigil oli seljakott, et mõnel oli seljas avar dress ning teistel olid päikesesirmid, binoklid ja kokkupandavad matkakepid. Kellelgi polnud purjetajakingi.
Mõni lehvitas ja paar matkajat naeris. Harold ei teadnud, kas nad tegid seda seepärast, et ta oli nende meelest lootusetu juhtum, või kuna nad imetlesid teda, aga nii või teisiti, leidis ta, polnud sellest õigupoolest lugu. Ta polnud enam see mees, kes oli Kingsbridge’ist teele asunud, isegi mitte see, kes oli väikeses hotellis peatunud. Ta polnud inimene, kes läheb kirja postitama. Ta kõndis Queenie Hennessy juurde. Ta alustas uuesti.
Kui Harold esimest korda kuulis, et Queenie tuleb õllevabrikusse tööle, oli ta üllatunud. „Ilmselt tuleb üks naine raamatupidamisse tööle,” oli ta Maureenile ja Davidile öelnud. Nad sõid suures toas, neil päevil, kui Maureenile meeldis süüa teha ja tuba pruugiti perekondlike söömaaegade korraldamiseks. Kui Harold nüüd sellele stseenile mõtles, taipas ta, et oli jõuluaeg, sest peale jutuajamise meenusid pidulikud pabermütsid.
„Kas see peaks huvitav olema?” oli David küsinud. „Küllap see oli tema abituuriumiaastal. Ta oli pealaest jalatallani musta riietatud ja juuksed ulatusid peaaegu õlgadeni. Tal polnud pabermütsi peas. Ta oli selle kahvli otsa ajanud.
Maureen naeratas. Harold polnud oodanud, et naine teda toetab, sest too armastas poega, ja see oli muidugi õige. Ta soovis vaid, et ei tunneks end mõnikord nii kõrvalejäetuna, nagu oleks see, mis ema ja poega sidus, nende eemaldumine temast.
David ütles: „Naisterahvas ei pea õllevabrikus vastu.”
„Ilmselt on ta väga võimekas.”
„Kõik teavad Napieri. Ta on kurjategija. Sadomasohhistlike kalduvustega kapitalist.”
„Härra Napier pole nii hull.”
David naeris valjusti. „Isa,” ütles ta, nagu tal kombeks oli, vihjates, et neid ühendab pigem saatuse iroonia kui vereside. „Ta lõi kellelgi põlvekedra puruks. Kõik teavad.”
„Ma olen kindel, et ta seda ei teinud.”
„Selle eest, et too kassast sularaha varastas.”
Harold ei lausunud sõnagi; ta kastis rooskapsa soustisse. Ka tema oli seda kõlakat kuulnud, kuid ei tahtnud sellele mõelda.
„Noh, loodame, et uus naistöötaja pole feminist,” jätkas David. „Või lesbi. Või sotsialist. Mis, isa?” Ilmselt oli poeg härra Napieriga lõpetanud ja võttis ette kodusemad teemad.
Harold tabas hetkeks poja silmade väljakutsuva pilgu. Neil päevil olid need ikka veel terased; oli ebamugav neisse kaua vaadata. „Mul pole midagi selle vastu, et inimesed on erinevad,” ütles ta, kuid poeg imes vaid hambaid ja heitis pilgu emale.
„Sa loed Daily Telegraphi,” ütles David. Ning seejärel lükkas ta taldriku eemale ja tõusis, keha nii kahvatu ja kõhn, et Harold ei suutnud seda vaadatagi.
„Söö, kullake,” keelitas Maureen. Kuid David raputas pead ja hiilis välja, nagu piisaks isa nägemisest, et ükskõik kellel jõululõuna isu ära ajada.
Harold oli Maureenile otsa vaadanud, kuid too oli juba jalul ja koristas lauda.
„Näed, ta on nutikas,” ütles naine.
Ja selles märkuses kõneles veendumus, et nutikus vabandab kõik välja ning on neile kättesaamatu. „Ma ei tea, kuidas sinuga on, aga minu kõht on herese-trifle’i4 söömiseks liiga täis.” Naine laskus kummargile, libistas pabermütsi peast nagu eseme, millest ta on välja kasvanud, ja läks nõusid pesema.
Harold jõudis South Brenti hilistel pärastlõunatundidel. Ta sammus taas sillutisekividel ning teda rabasid nii nende väiksus kui ka korrapära. Ta jõudis kreemikate majade, eesaedade ja kesklukustusega garaažide juurde ning tundis võidurõõmu nagu inimene, kes pärast pikka reisi tsivilisatsiooni naaseb.
Väikesest poest ostis Harold plaastreid, vett, aerosooldeodorandi, kammi, hambaharja, plastraseerijaid, habemeajamisvahtu, pesupulbrit ja kaks pakki Rich Tea küpsiseid. Ta võttis toa, kus oli üheinimesevoodi ja seintel rippusid raamitud trükipildid väljasurnud papagoidest, ning uuris seal hoolikalt oma jalgu, enne kui plaastrid kannal leemendavale villile ja varbamuhkudele kleepis. Tema keha tuikas sügavas valus. Ta oli kurnatud. Ta polnud kunagi ühe päeva jooksul nii palju kõndinud, kuid ta oli läbinud kaheksa ja pool miili ning ihkas enamat. Ta sööb, helistab Maureenile taksofonist ja läheb seejärel magama.
Päike libises üle Dartmoori serva ja mähkis taeva ruskesse pilve. Künkaid varjutas tuunjas sina ja hääbuvas valguses kumendasid nõlvadel rohtu söövad lehmad mahedais aprikoositoonides. Harold soovis tahes-tahtmata, et David tema rännakust teaks. Ta arutas, kas Maureen räägib sellest pojale ja milliseid sõnu ta kasutab. Tähed hakkasid üksteise järel öötaevast tikkima, nii et süvenev pimedus lõi