Viies naine. Henning Mankell

ta viimati isaga rääkis?”

      „Paar päeva enne, kui ta Nairobisse sõitis. Või peaks vist ütlema, pidi sõitma. Kõik oli olnud täiesti tavaline. Ta ütles, et isa oli alati reisile minnes väga rõõmus.”

      Wallander noogutas.

      „Niipalju siis sellest,” ütles ta.

      Ta ulatas telefonitoru Ann-Britt Höglundile, kes teatas järgmise päeva koosolekust. Kui ta oli juba toru hargile pannud, meenus Wallanderile, et tema käes oli üks Svedbergi paber. Ülestähendustega kellestki sünnitusosakonnas veidralt käitunud naisest.

      Ann-Britt Höglund kiirustas koju laste juurde. Kui Wallander üksi jäi, helistas ta isale. Nad leppisid kokku, et saavad pühapäeva varahommikul kokku. Isa oli reisipildid kätte saanud.

      Ülejäänud laupäeva õhtu koostas Wallander Holger Erikssoni mõrva asjaoludest kokkuvõtet. Sellega paralleelselt analüüsis ta mõttes Gösta Runfeldti kadumist. Ta oli murelik ja rahutu ning tal oli raske keskenduda.

      Tal tekkis üha rohkem tunne, et nad tiirutasid millegi palju suurema ääremail.

      Rahutus ei jätnud teda hetkekski.

      Kui kell sai kümme õhtul, oli ta nii väsinud, et mõte enam ei töötanud. Ta lükkas märkmeploki eemale ja helistas Lindale. Keegi ei võtnud vastu. Lindat polnud kodus. Wallander pani soojema jope selga ja läks kesklinna. Ta sõi väljakuäärses hiina restoranis õhtust. Seal oli harjumatult palju külastajaid. Talle meenus, et on laupäeva õhtu. Ta tellis endale karahviniga veini ja sai kohe peavalu. Kui ta pärast kodu poole sammus, oli jälle hakanud sadama.

      Öösel nägi ta unes Harald Berggreni päevikut. Tema ümber oli pime ja palav ning kusagil selles kottpimedas öös sihtis Harald Berggren relvaga tema suunas.

      Ta ärkas varakult.

      Vihma ei sadanud enam. Ilm oli taas selge.

      Kell veerand kaheksa istus ta autosse ja sõitis Löderuppi isa vaatama. Hommikuvalguses olid maastiku kontuurid selged ja teravad. Wallander lootis, et tal õnnestub isa ja Gertrud mere äärde meelitada. Varsti lähevad ilmad nii külmaks, et mere äärde pole enam asja.

      Talle meenus tahtmatult öine unenägu. Sõidu ajal mõtles ta ka sellele, et pärastlõunasel koosolekul peaksid nad koostama ajagraafiku, et näha, millistele küsimustele ja mis järjekorras nad vastuseid otsivad. Harald Berggreni leidmine oli tähtis. Kuigi see võis olla täiesti vale jälg.

      Kui ta autoga maja ette keeras, oli isa juba trepile vastu tulnud. Nad polnud Roomast saabumisest saadik näinud. Nad läksid kööki, kuhu Gertrud oli katnud hommikusöögilaua. Üheskoos vaatasid nad isa tehtud fotosid. Paljud olid udused. Mõnel oli motiiv osaliselt kaadrist välja jäänud. Aga kuna isa ise oli uhke ja rahul, siis Wallander ainult noogutas heakskiitvalt.

      Üks pilt erines kõigist teistest. Selle oli teinud üks kelner nende viimasel õhtul Roomas. Nad olid just söömaaja lõpetanud. Wallander ja isa olid end teineteisele lähemale nihutanud. Poolik punase veini pudel seisis valgel laudlinal. Mõlemad naeratasid otse kaamerasse.

      Silmapilguks vilksatas Wallanderil peast läbi Harald Berggreni päeviku vahel olnud foto. Aga ta tõrjus selle mõtte peast. Hetkel tahtis ta vaadata vaid ennast koos isaga. Ta nägi, et pilt kinnitas lõplikult tema reisil tehtud tähelepanekut.

      Nad olid välimuselt sarnased. Nad olid koguni väga sarnased.

      „Ma tahaksin sellest pildist koopiat,” ütles Wallander.

      „Juba tehtud,” ütles isa rahulolevalt ja ulatas talle ümbriku pildiga.

      Kui nad olid hommikusöögi lõpetanud, läksid nad üles isa ateljeesse. Tal oli just valmimas üks maastik tedrega. Linnu maalis ta alati kõige viimasena.

      „Mitu pilti sa oled elu jooksul maalinud?” küsis Wallander.

      „Sa küsid seda iga kord, kui siia tuled,” vastas isa. „Kust mina tean? Ja mida see annaks? Peaasi, et nad kõik on ühesugused. Viimne kui üks.”

      Wallander oli ammu järeldusele jõudnud, et sai olla ainult üks põhjus, miks ta isa pidevalt ühte ja sama motiivi maalis. See oli tema viis trotsida kõike muutuvat enda ümber. Oma piltidel valitses ta isegi päikeseloojangu üle. Seal see oli, metsasakkide kohal, alati täpselt samal kõrgusel.

      „See oli tore reis,” ütles Wallander, vaadates pealt, kuidas isa värvi segas.

      „Eks ma öelnud,” vastas isa. „Muidu oleksin ma Sixtuse kabelit nägemata hauda läinud.”

      Wallander kaalus kähku, kas küsida isalt tema üksildase rännaku kohta öises Roomas. Aga ta jättis selle sinnapaika. See oli isa isiklik asi.

      Wallander tegi ettepaneku mere äärde sõita. Tema üllatuseks oli isa kohe nõus. Nad kutsusid Gertrudit ka, kuid tema eelistas koju jääda. Veidi pärast kella kümmet istusid nad autosse ja Wallander sõitis Sandhammareni. Ilm oli peaaegu tuulevaikne. Nad läksid randa. Viimasest kaljunukist üle minnes võttis isa tal käe alt kinni. Juba laiuski meri nende ees. Rand oli peaaegu inimtühi. Kaugel eemal mängis paar inimest koeraga. See oli kõik.

      „Väga ilus,” arvas isa.

      Wallander vaatas teda vargsi. Tundus, nagu oleks reis Rooma isa meeleolu põhjalikult muutnud. Võib-olla oli haigusel, mis arstide sõnul isa hiilivalt ründas, ka mingi positiivne mõju. Aga ta teadis, et ei suuda kunagi lõpuni mõista, mida see reis isale tähendas. See oli olnud tema elu reis ja Wallanderil oli olnud au teda saata.

      Rooma oli olnud isa Meka.

      Nad jalutasid aeglaselt piki randa. Wallander mõtles, kas nüüd on ehk paras hetk möödunud aegadest rääkida. Kuid sellega ei olnud kiiret.

      Järsku jäi isa sammu pealt seisma.

      „Mis on?” küsis Wallander.

      „Mul on juba mitu päeva halb olla,” vastas isa. „Aga see läheb varsti üle.”