ei solvunud. Ta kehitas lihtsalt õlgu ja hakkas pabereid kokku korjama.
„Midagi tuleb ka ise välja mõelda,” ütles ta. „Mäletad, kui sa siia tööle tulid? Sa ütlesid, et sul on minult palju õppida. Enam sa vist nii ei arva?”
Ann-Britt istus lauaäärel ja silmitses oma küüsi. Wallander mõtles teda vaadates, et ta on kahvatu ja väsinud ja mitte eriti ilus. Aga tubli. Andunud politseinik, mis on iseenesest üks haruldane nähtus. Selles osas olid nad sarnased.
Ta lasi paberikuhjal lauale langeda ja vajus oma toolile.
„Räägi, mida sina arvad,” ütles ta.
„Mulle ajab see hirmu nahka,” vastas Ann-Britt.
„Mis nimelt?”
„See julmus. Külm kaalutletus. Ja mis selle motiiviks võis olla?”
„Holger Eriksson oli rikas. Kõik viitab sellele, et ta ajas oma äri üsna halastamatult. Tal võis olla vaenlasi.”
„See ei selgita, miks ta pidi vaiade otsa kukkuma.”
„Vihkamine võib pimestada. Kadedus ka. Või siis armukadedus.”
Ann-Britt raputas pead.
„Kohapeal olles tuli mul tunne, et see on midagi enamat kui ühe vana mehe mõrv,” ütles ta. „Ma ei oska täpsemalt selgitada. Aga ma tundsin nii. Ja väga selgesti.”
Wallanderi väsimus oli kui pühitud. Ta taipas, et Ann-Britt ütles hetkel midagi olulist. Midagi, mis mingil seletamatul moel haakus nende mõtetega, mis teda ennast vaevasid.
„Jätka,” ütles ta. „Arutle edasi!”
„Ma ei tea, kas ma rohkem oskangi öelda. Üks vana mees on surnud. Igaüks, kes teda seal nägi, ei unusta seda vaatepilti iialgi. See on mõrv. Aga midagi on selles veel.”
„Iga mõrvar räägib mingit keelt,” ütles Wallander. „Pead sa seda silmas?”
„Umbes nii.”
„Sa arvad, et ta tahab meile midagi öelda?”
„Võib-olla.”
Mingi kood, mõtles Wallander. Loodame, et meil õnnestub see murda.
„Sul võib õigus olla,” ütles ta.
Nad istusid vaikides. Siis ajas Wallander end vaevaliselt püsti ja hakkas uuesti oma pabereid kokku korjama. Ta avastas midagi, mis ei kuulunud talle.
„Kas see on sinu oma?” küsis ta.
Ann-Britt heitis pilgu paberile.
„See on Svedbergi käekiri.”
Paberile oli midagi kirjutatud hariliku pliiatsiga ja Wallander püüdis käekirjast aru saada. Seal seisis midagi sünnitusosakonnast. Mingist tundmatust naisest.
„Mis, pagan, see veel on?” küsis ta. „Kas Svedberg saab isaks? Ta pole ju abieluski? On tal üldse kedagi?”
Ann-Britt võttis paberi enda kätte ja luges läbi.
„Keegi on teinud avalduse, et sünnitusosakonnas käis ringi mingi tundmatu medõeks riietatud naine,” ütles ta paberit tagasi ulatades.
„Eks me uurime, kui aega jääb,” ütles Wallander irooniliselt. Ta tahtis juba paberi prügikasti visata, kuid mõtles ümber. Ta annab selle parem järgmisel päeval Svedbergile.
Nad jätsid koridoris hüvasti.
„Kes su lapsi valvab?” küsis Wallander. „Kas su mees on kodus?”
„Ta on Malis,” vastas naine.
Wallander ei teadnud, kus Mali asub. Aga ta ei hakanud küsima.
Ann-Britt läks koju. Wallander pani paberi oma lauale ja haaras jope. Teel valvelauda peatus ta korrapidaja juures, kes luges parajasti ajalehte.
„Lödingest ei ole helistatud?” küsis ta.
„Ei ole.”
Wallander läks oma auto juurde. Tuul puhus. Ta mõtles, kuidas küll Ann-Britt Höglund oma laste hoidmise probleemi lahendab. Ta kobas tükk aega taskutes, otsides autovõtmeid. Siis sõitis ta koju. Kuigi ta oli väga väsinud, istus ta diivanile ja võttis mõttes kõik selle päeva sündmused läbi. Kõige rohkem mõtles ta Ann-Britt Höglundi lausele, et Holger Erikssoni mõrv oli midagi enamat. Mitte lihtsalt mõrv.
Kas siis mõrv sai olla veel midagi muud kui mõrv?
Kell oli juba peaaegu kolm, kui ta magama heitis. Enne uinumist mõtles ta veel, et peab järgmisel päeval isale ja Lindale helistama.
Ta ärkas võpatades kell kuus. Ta oli näinud und. Holger Eriksson oli olnud elus. Ta oli seisnud puulaudadest purdel kraavi kohal. Just sel hetkel, kui lauad murdusid, Wallander ärkas. Ta tõusis vastu tahtmist voodist. Väljas oli jälle sadama hakanud. Köögis avastas ta, et kohv on otsas. Ta otsis välja paar peavalutabletti ja istus tükk aega käsipõsakil laua ääres.
Veerand kaheksa jõudis ta politseimajja. Teel kabinetti varustas ta end tassi kohviga.
Kui ta ukse avas, silmas ta midagi, mida seal eelmisel õhtul ei olnud. Akna all toolil oli üks pakk. Alles lähemalt vaadates meenus talle Gösta Runfeldti postikviitung. Ebba oligi lasknud paki ära tuua. Wallander kahtles hetke, kas ta üldse tohib seda avada. Siis rebis ta ümbrispaberi ära ja silmitses mõtlikult paki sisu.
Kabineti uks oli lahti. Martinsson läks mööda.
Wallander hõikas teda.
Martinsson jäi ukseavasse seisma.
„Tule sisse,” ütles Wallander. „Tule vaata seda!”
9
Nad kummardusid Gösta Runfeldti paki kohale.
Wallander nägi vaid suurel arvul juhtmeid, ühendusreleesid ja musti karbikesi, mille otstarvet ta ei teadnud. Kuid Martinssonile paistis selge olevat, mida Gösta Runfeldt oli tellinud ja mille politsei oli esialgu pidanud kinni maksma.
„See on tipptasemel pealtkuulamisseadeldis,” ütles ta ja võttis ühe karbikese kätte.
Wallander vaatas talle kahtlevalt otsa.
„Kas Boråsi postimüügifirmast saab tõesti tipptasemel elektroonilist varustust tellida?” küsis ta.
„Postimüügifirmadest saad tellida mida tahes,” vastas Martinsson. „See aeg on ammu möödas, kui postimüügist sai ainult teisejärgulisi kaupu. Küllap saab praegugi. Aga need siin on korralikud asjad. Iseasi, kas see on üldse seaduslik. Selliste asjade import on üsna rangelt reguleeritud.”
Nad laotasid paki sisu Wallanderi töölauale. Selgus, et pakis polnudki ainult kõnede pealtkuulamisseadeldis. Oma kirjeldamatuks üllatuseks leidsid nad sealt ka pakendi, milles olid magnetpintsel ja rauapuru. See võis tähendada ainult ühte. Et Runfeldtil oli kavas sõrmejälgi võtta.
„Kuidas sellest aru saada?” küsis Wallander.
Martinsson vangutas pead.
„Väga veider lugu,” ütles ta.
„Mida teeb üks lillekaupmees pealtkuulamisseadeldisega? Kas ta tahtis konkureerivaid tulbikaubitsejaid spioonida?”
„Sõrmejälgede asi on veel imelikum.”
Wallander kortsutas kulmu. Ta ei saanud millestki aru. Tellitud varustus maksis palju. Tegemist oli kvaliteetse tehnikaga. Wallander usaldas Martinssoni hinnangut. Paki saatnud ettevõtte nimi oli Secur ja see asus Boråsis Getängsvägenil.
„Helistame sinna ja küsime, kas Gösta Runfeldt on neilt veel midagi ostnud,” tegi Wallander ettepaneku.
„Ma ei usu, et nad meelsasti oma klientide kohta infot annavad,” vastas Martinsson. „Pealegi on laupäeva hommik.”
„Seal on ööpäevaringne tellimistelefon,” ütles Wallander, osutades lipikule, mis oli pakiga kaasa pandud.
„Niikuinii