ja kindel pind jalge all on haihtunud.
Tahaks teada, kaua ma veel jaksan, mõtles ta.
Ta tõrjus sünged mõtted tagasi. Nad peavad võimalikult ruttu selle inimese üles leidma, kes Holger Erikssonile nii ebainimliku surmalõksu seadis. Wallander läks ettevaatlikult künkast alla. Eemalt nägi ta Martinssoni mööda rada tulemas. Kiirustades nagu alati. Wallander läks talle vastu. Ta ei teadnud ikka veel, mida järgmiseks teha. Mis otsast juurdlusega pihta hakata? Ta alles otsis esimest pidepunkti. Siiani polnud millestki kinni haarata.
Ta nägi Martinssoni näost, et midagi oli juhtunud.
„Mis on?” küsis ta.
„Sa pead helistama kellelegi Vanja Anderssonile.”
Wallanderil andis mälus sorida, enne kui talle meenus lillepood Västra Vallgatanil.
„See võib ometi oodata,” ütles ta üllatunult. „Praegu pole selleks aega.”
„Ära ole nii kindel,” ütles Martinsson ilmel, nagu ei tahaks ta sugugi vastu vaielda.
„Miks?”
„Tuleb välja, et lillepoe omanik polegi Nairobisse sõitnud. Gösta Runfeldt.”
Wallander ei saanud ikka veel aru, millest Martinsson räägib.
„Lillepoe müüja helistas reisibüroosse, et teada saada, millal ta täpselt tagasi jõuab. Siis talle öeldigi.”
„Mida talle öeldi?”
„Et Gösta Runfeldt ei ilmunudki Kastruppi. Ta ei sõitnud Aafrikasse. Kuigi tal oli pilet ostetud.”
Wallander jõllitas Martinssonile otsa.
„See tähendab, et veel üks inimene on teadmata kadunud,” ütles Martinsson mõtlikult.
Wallander ei vastanud.
Oli 30. september, reede õhtul kell üheksa.
7
Wallanderil kulus kaks tundi tõdemaks, et Martinssonil oli tõepoolest õigus. Ystadi poole sõites meenus talle veel üks varem mainitud sarnasus nende kahe juhtumi vahel. Holger Eriksson oli aasta tagasi Ystadi politseijaoskonda teatanud sissemurdmisest, kus midagi ei varastatud. Ja Gösta Runfeldti poodi murti sisse, kuid midagi ei olnud kadunud. Wallander sõitis Ystadi poole kasvava raskustundega hinges. Holger Erikssoni mõrvast aitas neile täiesti. Veel ühte kadumist polnud küll tarvis. Vähemalt mitte sellist, mis oleks seotud Holger Erikssoni mõrvaga. Neile tõepoolest piisas nendest teravaks ihutud vaiadest. Wallander sõitis liiga kiiresti, nagu põgenedes mõtte eest, et ta on taas kord siirdumas õudusunenäkku. Aeg-ajalt surus ta kõvasti piduripedaali, justkui oleks autol vaja maha rahuneda, mitte temal endal. Mis õieti rääkis selle poolt, et Gösta Runfeldt oli tõesti kadunud? Sellele võis olla loogiline seletus. Seda, mis oli toimunud Holger Erikssoniga, ei juhtunud praktiliselt kunagi. Ammugi siis veel kaks korda. Igatahes mitte Skånes ja kohe kindlasti mitte Ystadis. Sellele pidi leiduma mingi seletus ja küllap Vanja Anderssonil oli see olemas.
Kuid Wallander ei suutnud end päriselt veenda. Enne Västra Vallgatanile sõitmist peatus ta politseimaja ees. Koridoris sai ta Ann-Britt Höglundiga kokku ja vedas ta söögituppa, kus mõned väsinud liikluspolitseinikud oma lõunasöögikarpide kohal tukkusid. Nad tõid endale kohvi ja võtsid laua ääres istet. Wallander rääkis, mida Martinssonile oli telefonis öeldud ja Ann-Britt Höglund reageeris nagu Wallander. Kahtlusega. See pidi olema puhas kokkusattumus. Kuid Wallander palus tal välja otsida Holger Erikssoni aastataguse avalduse sissemurdmise kohta. Ta palus ka kontrollida, kas Holger Erikssoni ja Gösta Runfeldti vahel eksisteeris mingi seos. Kui see oli olemas, pidi arvuti seda näitama. Ta teadis, et Ann-Britil on muudki teha. Aga selle asjaga oli kiire. Kes kannatab, see kaua elab. Ta sai ise ka aru, et see oli sobimatu kõnekäänd. Ta ei teadnud, kust see talle pähe tuli. Ann-Britt Höglund vaatas talle imestunult otsa. Wallander tegi teist juttu.
„Peame kiirustama,” ütles ta kõigest. „Mida vähem energiat me kulutame tõestamisele, et mingit seost ei ole, seda parem.”
Ta tahtis lauast tõusta, kuid Ann-Britt hoidis teda tagasi.
„Kes võis seda teha?” küsis ta.
Wallander nõjatus taas toolile. Ta nägi vaimusilmas veriseid vaiu. Talumatu vaatepilt.
„Ma ei tea,” ütles ta. „See on nii sadistlik ja elajalik, et ma ei suuda ühtegi normaalset motiivi ette kujutada. Kui teise inimese tapmiseks on üldse normaalseid motiive.”
„Ei ole,” vastas Ann-Britt Höglund. „Igaüks on kunagi olnud piisavalt vihane, et kellegi surma soovida. Aga on inimesi, kellel normaalsed tõkked puuduvad. Nemad tapavad.”
„Mulle ajab hirmu nahka see põhjalik ettevalmistus,” ütles Wallander. „See, kes seda tegi, võttis endale aega. Ta tutvus üksikasjalikult Holger Erikssoni harjumustega. Tal oli temast selge pilt.”
„Äkki just siit hakkab midagi hargnema,” ütles Ann-Britt Höglund. „Holger Erikssonil ei paistnud lähedasi sõpru olevat. Aga tema tapja pidi ta läheduses viibima. Vähemalt mingil määral. See mees pidi seal kraavi juures käima. Ta saagis ju lauad läbi. Nii et ta käis seal. Keegi võis teda näha. Või autot, mis polnud kohalik. Inimesed panevad selliseid asju tähele. Maainimesed on nagu metsloomad. Nad jälgivad meid. Aga meie neid ei märka.”
Wallander noogutas hajameelselt. Ta ei kuulanud nii keskendunult, kui oleks pidanud.
„Räägime sellest hiljem,” ütles ta. „Ma sõidan nüüd lillepoodi.”
„Ma vaatan, mis mul õnnestub leida,” ütles Ann-Britt Höglund.
Nad läksid söögitoa uksel lahku. Kui Wallander oli politseimajast väljumas, hüüdis Ebba talle järele, et ta isa helistas.
„Pärast,” vastas Wallander tõrjuvalt. „Mitte praegu.”
„Ikka jube lugu küll,” ütles Ebba.
Wallanderile jäi mulje, nagu avaldataks talle isiklikult kaastunnet, et ta peab sellise asjaga tegelema.
„Ma ostsin temalt kunagi auto,” ütles Ebba. „Volvo PV444.”
Kulus hetk, enne kui Wallander taipas, et Ebba räägib Holger Erikssonist.
„Kas sul on juhiload?” küsis ta siis üllatunult. „Ma ei teadnudki!”
„Ma olen 39 aastat täiesti veatult sõitnud,” vastas Ebba. „Ja PV on mul alles.”
Wallanderile meenus, et ta oli aastaid näinud ühte musta värvi heas korras PV-d vahel politsei parkimisplatsil, mõtlemata kunagi, kellele see võiks kuuluda.
„Loodetavasti tegid sa head äri,” ütles ta.
„Holger Eriksson tegi head äri,” vastas Ebba rõhutatult. „Ma maksin kõvasti peale. Aga kuna ma olen seda autot nii hästi hoidnud, on võit lõpuks ikkagi minu poolel. Praegu loetakse seda juba uunikumiks.”
„Ma pean minema,” ütles Wallander. „Aga vii mind kunagi sõitma.”
„Ära unusta isale helistada,” ütles Ebba.
Wallander peatus trepil ja mõtles järele. Siis võttis vastu otsuse.
„Helista talle,” ütles ta Ebbale. „Tee mulle teene. Helista ja räägi, mis mul käsil on. Ütle, et ma helistan kohe, kui mahti saan. Loodetavasti polnud tal midagi pakilist?”
„Ta tahtis lihtsalt Itaaliast rääkida,” ütles Ebba.
Wallander noogutas.
„Me räägime Itaaliast,” ütles ta, „aga mitte praegu. Ütle talle edasi.”
Wallander sõitis otsejoones Västra Vallgatanile. Ta parkis hooletult pooleldi kõnnitee servale ja läks lillepoodi. Seal olid mõned kliendid. Ta andis Vanja Anderssonile märku, et ta võib oodata. Umbes kümne minuti pärast oli pood tühi. Vanja Andersson kirjutas sildi, kleepis teibiga välisuksele ja keeras ukse lukku. Nad läksid maja tagaküljes asuvasse tillukesse kontoriruumi. Lillelõhn