läbi kirjutuslaua sahtlid, millest ükski polnud lukustatud. Ühes sahtlis oli vana herbaarium. Wallander avas selle. Gösta Runfeldt 1955. Mees oli juba kooliajal taimi kogunud. Wallander silmitses 40 aastat vana rukkilille. Sinisest värvist oli veel kahvatu mälestus. Wallander ise polnud kunagi taimi pressi all kuivatanud. Ta otsis edasi. Passi ta ei leidnud. Ta kortsutas otsaesist. Üks kohver oli kadunud. Samuti pass. Mingeid pileteid polnud ka näha. Ta lahkus töötoast ja võttis istet elutoa tugitoolis. Tooli vahetamine aitas tal mõnikord mõtteid korrastada. Nii mõndagi siin rääkis selle poolt, et Gösta Runfeldt oli tõepoolest korterist lahkunud koos oma passi, piletite ja pakitud kohvriga.
Ta mõtles edasi. Kas midagi võis juhtuda teel Kopenhaagenisse? Kas ta võis laevalt vette kukkuda? Sel juhul oleks kohver pidanud alles olema. Ta võttis taskust välja lillepoe etiketid. Ühele neist oli ta üles kirjutanud poe telefoninumbri. Ta läks kööki ja helistas. Aknast avanes talle vaade Ystadi sadama kõrgele silohoidlale. Selle taga paistis üks Poola laevadest, mis möödus parajasti kivimuulist. Vanja Andersson võttis vastu.
„Ma olen ikka veel tema korteris,” ütles Wallander. „Mul on paar küsimust. Kas ta mainis, mismoodi ta pidi Kopenhaagenisse sõitma?”
Naine vastas viivitamata ja kindlalt.
„Ta reisis alati läbi Limhamni ja Dragöri.”
See oli siis selge.
„Üks küsimus veel,” jätkas Wallander. „Kas te teate, mitu kohvrit tal üldse oli?”
„Ei,” vastas naine. „Kust ma seda peaksin teadma?”
Wallander taipas, et peab küsimuse teisiti esitama.
„Kuidas ta kohver välja nägi?” küsis ta. „Äkki olete seda kunagi näinud?”
„Tal oli tavaliselt väike pagas,” vastas naine. „Ta tundis reisimise kunsti. Tal oli üks õlakott ja üks suurem ratastega kohver.”
„Mis värvi see oli?” küsis Wallander.
„Must.”
„Kas olete kindel?”
„Jah,” vastas naine. „Ma olen tal paar korda vastas käinud, kui ta reisilt tuli. Raudteejaamas või Sturupi lennuväljal. Gösta ei visanud kunagi midagi kergekäeliselt minema. Kui ta oleks uue kohvri ostnud, siis ma teaksin. Siis ta oleks kurtnud, kui palju see maksis. Ta võis vahel päris ihne olla.”
Aga reis Nairobisse maksis 30 000 krooni, mõtles Wallander. Ja selle raha lasi ta küll kergekäeliselt tuulde. Ehkki vaevalt omal vabal tahtel.
Wallanderi sisetunne aimas halba. Ta lõpetas jutuajamise, lubades poole tunni jooksul võtmed poodi ära tuua.
Alles toru hargile pannes tuli talle pähe, et poes võis olla lõunavaheaeg. Siis mõtles ta sellele, mida oli kuulnud. Must kohver. Need kaks, mis ta magamistoa kapist leidis, olid hallid. Mingit õlakotti polnud ta ka näinud. Lisaks teadis ta nüüd, et Gösta Runfeldt sõitis välismaale Limhamni kaudu. Ta seisis akna juurde ja vaatas üle majakatuste. Poola laev oli läinud.
See pole õige asi, mõtles ta. Gösta Runfeldt ei kadunud vabatahtlikult. Võibolla juhtus õnnetus. Aga väga võimalik, et see polnud õnnetus.
Ühele olulisemale küsimusele kohese vastuse saamiseks helistas ta numbriinfosse ja küsis Limhamni ja Dragöri laevaliinide telefoninumbrit. Tal vedas ja ta sai kohe toru otsa inimese, kes vastutas laevadele maha unustatud ja sealt kokku korjatud esemete eest. Mees rääkis taani keelt. Wallander selgitas, kes ta on ja küsis musta kohvri kohta. Ta nimetas ka kuupäeva. Seejärel ta ootas. Mõne minuti möödudes tuli end Mogensenina tutvustanud mees tagasi.
„Ei ole,” ütles ta.
Wallander mõtles ruttu. Siis küsis ta otse.
„Kas on juhtunud, et mõni inimene läheb laevalt kaduma? Kukub üle parda?”
„Väga harva,” vastas Mogensen. Wallander tajus, et mees teab, mida räägib.
„Aga vahel ikkagi juhtub?”
„Seda juhtub kõigil laevaliinidel,” ütles Mogensen. „Inimesed võtavad endalt elu. Inimesed on purjus. Mõni on muidu hull ja proovib reelingul tasakaalu hoida. Aga seda juhtub väga harva.”
„On teil mingi statistika selle kohta, kas üle parda kukkunud inimesi leitakse üles? Uppununa või elavana?”
„Ei ole meil mingit statistikat,” vastas Mogensen. „Aga eks tagantjärele ole ikka kuulda. Enamik triivib randa. Surnult. Mõni jääb kalavõrku kinni. Teised jäävadki kadunuks. Aga neid pole palju.”
Wallanderil rohkem küsimusi polnud. Ta tänas abi eest ja lõpetas kõne.
Ta ei teadnud midagi kindlalt. Aga ta oli siiski veendunud, et Gösta Runfeldt ei sõitnudki Kopenhaagenisse. Ta pakkis kohvri, võttis passi ja pileti ja lahkus korterist.
Seejärel ta kadus.
Wallander mõtles vereloigule lillepoe põrandal. Mida see tähendas? Võib-olla ta oli sootuks valesti arutlenud? Sissemurdmine võis vabalt olla selle looga seotud.
Ta tegi korterile tiiru peale. Üritas mõista. Kell lähenes veerand ühele. Köögis helises telefon. Ta reageeris esimese tirina peale. Ta läks kiiresti kööki ja võttis vastu. Helistas Hansson mõrvapaigast.
„Kuulsin Martinssonilt, et Runfeldt on kadunud,” ütles ta. „Kuidas läheb?”
„Siin teda igatahes pole,” vastas Wallander.
„On sul juba mingi seisukoht?”
„Ei. Aga ma arvan, et ta kavatses igal juhul reisile minna. Midagi tuli vahele.”
„Arvad, et siin on mingi seos? Holger Erikssoniga?”
Wallander mõtles järele. Tegelikult ta ei teadnud isegi. Seda ta Hanssonile vastaski.
„Me ei saa seda võimalust välistada,” ütles ta. „Me ei saa üldse midagi välistada.”
Seejärel vahetas ta teemat ja küsis, kas on midagi uut. Kuid Hanssonil ei olnud uudiseid. Pärast telefonikõnet käis Wallander kogu korteri veel korra kiirustamata läbi. Tal oli tunne, et seal on midagi, mida ta peaks tähele panema. Lõpuks andis ta alla. Ta sorteeris esikus posti läbi. Seal oli kiri reisibüroolt. Elektriarve. Peale selle oli seal pakiteade ühest Boråsi postimüügifirmast. Paki sai kätte postkontorist ettemaksu vastu. Wallander pistis kviitungi taskusse.
Vanja Andersson ootas teda poes, kui ta võtmeid ära viima läks. Ta palus naisel teada anda, kui talle midagi olulist meenub.
Seejärel sõitis ta politseimajja. Ta andis postikviitungi Ebba kätte ja palus tal hoolitseda selle eest, et pakk kohale toodaks.
Kell üks sulges ta oma kabineti ukse.
Ta tundis, et kõht on tühi.
Veel enam tundis ta rahutust. See tunne oli talle tuttav. Ta teadis, mida see tähendab.
Ta kahtles väga, kas nad Gösta Runfeldti enam elusana leiavad.
8
Keskööl sai Ylva Brink lõpuks mahti istuda, et tass kohvi juua. Ta oli üks kahest ämmaemandast, kes töötasid Ystadi sünnitusosakonnas ööl vastu 1. oktoobrit. Tema kolleeg Lena Söderström viibis palatis, kus ühel naisel olid just tuhud alanud. Siiani oli see olnud töörohke öö, küll suhteliselt pingevaba, kuid täis pidevat toimetamist.
Neid oli liiga vähe. Kaks ämmaemandat ja kaks õde pidid kõigi öiste tööülesannetega toime tulema. Kusagil oli ka üks arst, keda sai kutsuda, kui kellelgi tekkis ohtlik verejooks või muid komplikatsioone. Aga oli ka hullemat olnud, meenutas Ylva Brink, istudes diivanil, kohvitass käes. Paar aastat tagasi oli ta pikki öid pidanud üksinda ämmaemanda tööd tegema. Nii mõnigi kord tekkis keerulisi olukordi, sest ta ei saanud samaaegselt kahes kohas viibida. Lõpuks õnnestus neil siiski haigla juhtkonnale selgeks teha, et öösiti peab tööl olema vähemalt kaks ämmaemandat.
Tuba, kus ta istus, asus keset osakonda. Tänu klaasseintele nägi ta ka seda, mis