veel pliiatsit peos hoida. Midagi muud ta ei oska. Enam mitte. Kunagi oli ta olnud edukas autokaupmees. Nii osav, et tegi teistele autokaupmeestele silmad ette. Temast räägiti õigusega, et äriasjus oli ta kibe käsi. Autosid müüs ta ikka kõvasti. Parematel aastatel olid tal filiaalid nii Tomelillas kui Sjöbos. Ta oli piisava varanduse kokku ajanud, et nüüd endale head elu lubada.
Aga luuletamine oli siiski peamine. Kõik muu oli ajutine paratamatus. Laual lebavad värsid valmistasid talle sellist rahuldust, mida miski muu ei suutnud pakkuda.
Ta tõmbas kardinad ette, nii et need katsid suured aknad vaatega põldudele, mis kummusid laugjalt kusagil silmapiiri taga asuva mere suunas. Siis läks ta raamaturiiuli juurde. Üheksa luulekogu oli ta elu jooksul välja andnud. Seal nad seisid, külg külje kõrval. Ühtegi neist polnud müüdud suurtes kogustes. Kolmsada eksemplari, mõnda ehk veidi rohkem. Ülejäägid seisid keldris kastides. Aga mitte pagenduses. Ta oli nende üle väga uhke. Sellegipoolest oli ta otsustanud need ühel päeval ära põletada. Tassida kastid õue ja süüdata tikuga põlema. Päeval, mil langetatakse kohtuotsus – olgu siis ütlejaks arst või ta oma sisetunne, et ta päevad on loetud, – hävitab ta need õhukesed vihud, mida keegi pole tahtnud osta. Keegi ei tohi neid prügimäele visata.
Ta silmitses raamatuid riiulis. Kogu elu oli ta luulet lugenud. Nii mõndagi pähe õppinud. Tal polnud mingeid illusioone. Tema luuletused ei olnud parimad. Aga kindlasti mitte ka kõige halvemad. Igas luulekogus – pärast 1940-ndaid oli neid ilmunud umbes viieaastase vahega – oli üksikuid salme, mis kannatasid mistahes võrdlust. Kuid temast oli saanud autokaupmees, mitte poeet. Tema luuletusi ei mainitud kultuurilehekülgedel. Ta polnud küündinud kirjanduslike autasudeni. Kõigele lisaks oli ta lasknud raamatud trükkida omal kulul. Esimese luulekogu oli ta saatnud suurtele Stockholmi kirjastustele. Kõikjalt oli see tagasi saadetud varem valmis trükitud äraütlemissedelitega. Ühe kirjastuse direktor oli siiski võtnud vaevaks isiklikult kommenteerida ja teatanud, et ükski inimene ei viitsi lugeda luuletusi, kus on juttu ainult lindudest. Linavästriku hingeelu ei huvita kedagi, oli ta kirjutanud.
Pärast seda ei pöördunud ta kirjastuste poole enam kunagi. Ta rahastas oma väljaanded ise. Lihtne kaanekujundus, must tekst valgel taustal. Ei mingeid liigseid kulutusi. Olulised olid vaid sõnad kaante vahel. Sellegipoolest olid paljud aastate jooksul tema luuletusi lugenud. Paljud olid neid ka kiitnud.
Ja nüüd oli ta kirjutanud uue. Tamme-kirjurähnist, sellest ilusast linnust, keda Rootsis enam ei näe.
Linnupoeet, mõtles ta.
Peaaegu kõik, mida ma kirjutan, on lindudest. Tiivalöögid, sahin öös, üksikud meelitushüüded kauguses. Lindude maailmas aiman ma elu kõige sügavamaid saladusi.
Ta läks kirjutuslaua juurde ja võttis paberi kätte. Viimane salm oli lõpuks ometi õnnestunud. Ta lasi paberil lauaplaadile langeda. Seljas sähvisid valutorked, kui ta läbi suure toa läks. Kas ma hakkan põduraks jääma? Päevast päeva kuulatas ta oma keha, kas see ei hakka teda juba alt vedama. Kogu elu oli ta olnud heas vormis. Ta polnud kunagi suitsetanud ega söögi või joogiga liialdanud. See oli taganud talle hea tervise. Aga ta oli varsti 80-aastane. Tema aeg hakkas otsa saama. Ta läks kööki ja valas endale pidevalt sisselülitatud kohvimasinast kohvi. Äsja valminud luuletus täitis teda ühtaegu nukruse ja rõõmuga.
Elu sügis, mõtles ta. Väga sobiv väljend. Kõik, mida ma kirjutan, võib jääda viimaseks. Ja praegu on september. On sügis. Nii kalendris kui minu elus.
Ta läks kohvitassiga elutuppa. Ettevaatlikult istus ta ühte oma pruunidest nahktugitoolidest, mis olid tema kaaslasteks juba üle neljakümne aasta. Ta oli need ostnud oma triumfi tähistamiseks, kui ta oli avanud Lõuna-Rootsis Volkswageni agentuuri. Käetoe kõrval väikesel lauakesel oli foto Wernerist, saksa lambakoerast, kes oli tema paljudest elu jooksul peetud koertest talle kõige armsam. Vananemisega kaasnes üksijäämine. Su elu täitnud inimesed surid. Ka koerad kadusid olematusse. Varsti on ainult tema üksi alles. Teatud eluhetkel on igaüks maailmas üksi. Sellest mõttest oli ta proovinud luuletust kirjutada. Aga kunagi ei tulnud välja. Vahest peaks ta nüüd uuesti proovima, kui tamme-kirjurähni luuletus on valmis? Aga ta oskas vaid lindudest kirjutada, mitte inimestest. Linde oli võimalik mõista. Inimesed olid enamjaolt mõistetamatud. Oli ta kunagi iseennastki mõistnud? Luuletuste kirjutamine asjust, mida ta ei mõista, oleks nagu sissetung keelatud alale.
Ta sulges silmad ja talle meenus äkitselt üks 10 000-krooni küsimus 50-ndatest või 60-ndate algusest. Telepilt oli toona veel mustvalge. Üks noor mees oli valinud teema „Linnud”. Mees oli olnud kõõrdsilmne ja märjalt kammitud juustega. Ta oli kõigile küsimustele õigesti vastanud ja saanud selle aja kohta üle mõistuse suure summa, 10 000 krooni omanikuks.
Tema ei viibinud tookord telestuudios, selles helikindlas karbis, kõrvaklapid peas. Ta oli istunud sellessamas nahktugitoolis. Ja teadnud kõiki vastuseid. Ta ei olnud kordagi vajanud isegi järelemõtlemisaega. Aga 10 000 kroonist jäi ta ilma. Kellelgi polnud tema linnualastest teadmistest aimugi. Selle asemel jätkas ta oma linnuluuletuste kirjutamist.
Võpatades ärkas ta unelusest. Tema tähelepanu oli köitnud üks heli. Ta kuulatas hämaras toas. Kas keegi liikus õue peal?
Ta peletas selle mõtte peast. See oli ainult ettekujutus. Vananemisega kaasnes teadagi ka muretsemine. Ta ustel olid korralikud lukud. Tal oli teise korruse magamistoas haavlipüss ja ühes köögisahtlis püstol käepärast. Kui keegi tema üksildasse majapidamisse sisse tungiks, suudaks ta end kaitsta. Ta teeks seda kõhklemata.
Ta ajas end toolist püsti. Seljas sähvis jälle. Valu tuli hoogudena. Ta asetas kohvitassi köögi tööpinnale ja vaatas käekella. Varsti üksteist. Oli aeg välja minna. Ta kissitas läbi akna termomeetrit ja nägi, et väljas oli seitse soojakraadi. Õhurõhk tõusis. Nõrk edelatuul liikus üle Skåne. Tingimused on ideaalsed, mõtles ta. Täna öösel läheb lennurada lõuna poole. Tuhanded rändlinnud lendavad oma nähtamatutel tiibadel üle ta pea. Ta ei näe neid. Aga ta tunnetab neid pimeduses, kõrgel üleval. Üle viiekümne aasta oli ta veetnud lugematuid sügisõhtuid looduses, et kogeda öist lindude rännet oma pea kohal.
Kogu taevas liigub, mõtles ta.
Terve sümfooniaorkester vaikivaid laululinde, kes lahkuvad läheneva talve eest soojale maale. Minekuvajadus on neil sügaval geenides. Ja tänu oma erakordsele võimele pimedas tähtede ja magnetväljade järgi navigeerida ei eksi nad kunagi teelt. Nad otsivad sobivaid tuuli, nad on endale rasvakihi varunud, nad suudavad tundide viisi õhus viibida.
Kogu see tiibadest vibreeriv taevas läheb oma iga-aastasele palverännakule. Linnuparv teel Mekasse.
Mis on inimene öise rändlinnuga võrreldes? Üksik vana mees, maa küljes kinni? Ja seal, kaugel ülal, terve taevas lahkumas?
Ta oli sageli mõelnud, et see on otsekui püha toiming. Tema isiklik sügisene jumalateenistus – seista pimeduses ja kogeda rändlindude lahkumist.
Öine lindude ränne oli tema religioon.
Ta läks eeskotta ja seisatas, käsi riidenagil. Siis läks ta tagasi elutuppa ja pani selga kampsuni, mis vedeles kirjutuslaua kõrval järil.
Vananemisega kaasnes muude hädade hulgas ka külmakartlikkus.
Ta heitis veel kord pilgu valminud luuletusele laual. Leinalaul tamme-kirjurähnist. See oli lõpuks just nii välja kukkunud, nagu ta tahtis. Ehk elab ta siiski piisavalt kaua, et veel üks luulekogu kokku panna, kümnes ja viimane? Pealkiri oli tal mõttes juba olemas.
Öine jumalateenistus.
Ta läks jälle eeskotta, pani jope selga ja tõmbas nokamütsi sügavalt silmile. Siis avas ta välisukse. Sügisõhk oli täis märja savi lõhna. Ta sulges enda järel ukse ja lasi silmadel pimedusega harjuda. Aias polnud kedagi. Kauguses kumasid Ystadi tuled. Muidu ümbritses teda kõikjal vaid pimedus, kuna lähima naabrini oli tükk maad. Tähistaevas oli peaaegu täiesti selge. Vaid üksikud pilved paistsid horisondi kohal.
Sel ööl pidi lennurada minema üle tema pea.
Ta hakkas astuma. See oli vana talukoht, kolme pikihoonega. Neljas oli kunagi sajandi alguses maha põlenud. Munakivisillutise oli ta õuele