poiss õe juttu katkestades.
„Seda teinud?” küsin ma. Siis saan aru, mida ta silmas peab, ja punastan. „Mitte kordagi,” vastan. „Ma pole teie emaga kohtunudki. Me tšättisime internetis ja ta kutsus mind lõunale.”
„Nii lihtne see oligi?” küsib tüdruk.
„Jah.”
„Kas teil on naine?” küsib tüdruk.
„Olen lahutatud.”
„Lapsi?” tahab poiss teada.
„Ei.”
„Hea küll, aga temal on,” ütleb tüdruk.
„Jah,” kinnitab poiss.
„Saan aru,” vastan ma. „Kas te olete üritanud emaga rääkida, kas olete küsinud, milles asi?”
„Temaga ei saa rääkida,” ütleb poiss. „Ta ei räägi. Ta teeb ainult seda.” Ta jõnksutab imelikult pöidlaid.
„Ema räägib ainult oma BlackBerryga. Päevad otsa, ööd otsa. Ta tõuseb keset ööd üles, et blackberryda inimestega kogu maailmas. Kuulen, kuidas ta vannitoas tipib ja tipib,” ütleb tüdruk. „Isa sai kord nii vihaseks, et laskis selle kempsupotist alla. See jäi torusse kinni ja me pidime kutsuma torumehe.”
„Paha mõte,” nendib poiss.
„Väga kallis,” lisab tüdruk.
Istume natuke aega. Lapsed teevad suupisteid: ananassimahl, kokteilikirsid, Ameerika juustuga sai. Nad peavad mind söötma, sest mu käed on ju raudus.
„Püüdke mitte pudistada,” palub tüdruk.
Tõmban kirsi kurku. „Kontrollige õige aegumiskuupäeva,” õpetan.
„Mida tähendab kotilüps?” küsib tüdruk mulle järgmist saiasisu tükikest suhu pistes.
„Ma ei tea,” vastan ausalt.
Tüdruk tupsutab salvrätiga mu suunurki ja annab mulle mahlapakist rüübata.
„See on miski, mida täiskasvanud teevad, ühes ema meilis oli nii,” ütleb poiss.
„Teiste meile pole ilus lugeda, meilid on isiklikud,” manitsen ma. „Suva siis,” kohmab tüdruk. „Küll ma pärast guugeldan.” Ta võtab mahlapaki ära.
„Kas teil loomi on?” küsin.
„Mina hoolitsesin vaheajal klassi kalade eest,” vastab poiss.
„Kas teile meeldib koolis?”
Mõlemad lapsed vahivad mind tölbilt. „Kas teil sõpru on?”
„Rohkem tuttavaid. Me pole sõbrad, aga me tunneme neid. Kui oleme väljas või midagi ja näeme neid, siis lehvitame või noogutame, aga ei räägi nendega ega midagi.”
„Kas teil hoidja on?”
„Ema laskis ta ära. Ta ei tahtnud, et võõras inimene oleks kogu aeg meie kodus,” ütleb poiss.
„Meil on elektrooniline meelespea. Iga päev kell kolm peame end registreerima, muidu hakkab see piiksuma, ja kui me ei vasta, helistab see tervele hulgale inimestele, ja kui keegi meid ei leia, siis helistab politseisse.”
„Mismoodi te end registreerite?”
„Tuleb valida number ja oma kood sisse tippida.”
„Mina unustan oma koodi alati ära,” tunnistab poiss. „Sellepärast kirjutan selle käe peale.” Ta tõstab käe; peopessa on tindiga kirjutatud „1 2 3 4”
„Meil on tšipsid,” ütleb poiss tõustes..
„Aitäh, aga ma pean valima, mida suhu pistan.”
„Ma ei mõtle krõpse11, vaid kiibid – need on meile naha alla siiratud, et meid saaks jälitada,” seletab poiss.
„Kui keegi tahab teada, kus me praegu oleme, siis saavad nad teada, et kodus. Vahel mõtlen, et äkki jäeti tarkvara paigaldamata,” ütleb tüdruk. „Või siis on neil ükskõik.”
„Kuulge, lapsed, ma loodan, et see halvasti ei kõla, aga kui mitte arvestada seda, et te röövisite mu ja hoiate mind vastu mu tahtmist kinni, siis paistate olevat head lapsed: tegite maitsvaid suupisteid, muretsete vanemate pärast ja soovite, et nad hooliksid teist, mida pole sugugi palju tahetud. Pakkuge õige vanematele vanglast vabanemise kaarti12. Pakkuge neile vabadust ja paluge, et nad annaksid teid lapsendada. Kas te ka teate, kui paljud tahaksid puhtust pidavaid, see tähendab ise potil käivaid valgeid inglise keelt kõnelevaid lapsi?”
„Ohoh, selle peale pole ma tulnudki,” ütleb tüdruk.
„Te võiksite leida toreda perekonna, kes hoolitseb selle eest, et te käite koolis, teete koduseid ülesandeid ja puhastate hambaid niidiga.”
„Ehk võiksite teie meid lapsendada,” pakub poiss.
Raputan pead. „Minul on ilmselgelt Stockholmi sündroom,” ütlen ma.
„Mis see on?” küsib tüdruk.
„Guugelda pärast,” soovitan. „Mul on väga palju tegemist: vennalapsed, ja ma püüan lõpetada raamatut Richard Nixonist – kas teate, kes ta oli?”
„Ei.”
„Ta oli Ameerika Ühendriikide kolmekümne seitsmes president, sündinud California väikelinnas Yorba Lindas majas, mille tema isa ehitas oma kätega. Nixon oli Ameerika Ühendriikide ajaloo ainus president, kes astus ametist tagasi.”
„Mida ametist tagasi astumine tähendab?” küsib poiss.
„See tähendab, et ta läks poole pealt ära,” seletab õde.
„Küll ta isa võis vihane olla,” arvab poiss.
„Mis kell on?” küsin.
„Mis siis?”
„Ma pean pärastlõunal õpetama. Kas ma võin väljakäiku minna?” küsin.
„See on seal,” osutab poiss näpuga.
„See on pooleldi vannituba,” lisab tüdruk.
Libistan end sohva servale ja jõnksutan käsi. „Ma ei saa ju väljakäigus asjatada, käed selja taga,” ütlen.
„Selge see,” sõnab tüdruk.
„Olgu,” ütleb poiss ja tuleb raudu lahti keerama. Ta mässab võtmega.
„Tee, mida suudad,” ütlen. Julgustamine rahustab miskipärast lapsi, mõne hetkega on rauad ära ja ma lähen tualettruumi poole.
„Teate mis,” ütlen tagasi tulles, täiesti valmis nendega võitlema, kui vaja. „Ma lähen nüüd ära, aga soovitan teil vanematega rääkida – te väärite paremat. Tahan, et teaksite, et see, mis siin täna juhtus, oli edusamm, te veensite mind, et ma enam kunagi midagi sellist ei teeks, et ma ei läheks internetikohtingutele, sest see võib ohtlik olla. See oli nagu „Hirmuga õigele teele” täiskasvanutele.”
„Mis on „Hirmuga õigele teele”?”
„See on midagi geidele,” ütleb tüdruk.
Mul pole jaksu teda parandada. „Olgu siis pealegi,” ütlen ust avades.
Tüdrukule kipuvad pisarad silmi. „Ma kardan, et see on lootusetu,” ütleb ta.
„Teil on terve elu ees. Kui nad teid järgmine kord üksi koju jätavad, helistage kooli, seletage, et te jõuate halvasti edasi, et teid jälitatakse nagu kadunud koeri. Te olete küll noored, aga see on teie elu, te peate selle oma kätte võtma.”
„Päris õige jutt,” ütleb poiss.
„Te oskate veenda,” ütleb tüdruk.
„Head aega.” Lähen auto juurde, teades, et nad saadavad mind silmadega.
Kujutlen, kuidas nad