ule võõrastemajapidajannale
Suzanne’ile.
Selleks et saada paremaks, tuleb muutuda;
selleks et saada täiuslikuks, tuleb sageli muutuda.
ESIMENE PEATÜKK
Vana maja sättis end oiates ja ohates ööunele. Selle kiviseinad hõõgusid tähistaeva kumas ning kerkisid Boonsboro väljaku kohale samamoodi, nagu olid seda teinud juba kahe sajandi vältel. Isegi ristmik oli praegu vaikne ning sellelt hargnevad tänavad varjude ja tulede kumas. Tundus, nagu oleksid kõik peatänava äride vaateaknad sumedas suveöös unne suikunud.
Peaks ise sama tegema, mõtles Hope. Minema voodisse, sirutama end välja. Magama.
See oleks aruka inimese tegu ja ta pidas end arukaks inimeseks. Kuid ta oli pärast pikka päeva ärgas ja rahustas end mõttega, et Carolee tuleb hommikul vara hommikueinet tegema.
Võõrastemajapidaja võib pisut kauem magada.
Õigupoolest polnud ju veel südaöögi. Georgetownis elades ja töötades polnud tal reeglina õnnestunud nii vara magama minna. Siis oli ta muidugi Wickhami hotelli juhataja ja kui ta ei pidanud just tegelema mõne väiksemat sorti kriisiga või mõne külastaja palvega, nautis ta ööelu.
Marylandis Blue Ridge’i mäestiku jalamil paiknev Boonsboro oli küll rikkaliku ajalooga ja linnakesel oli oma võlu – sealhulgas taaselustatud võõrastemaja, mille juhataja ta nüüd oli –, kuid ööelu polnud siin kiita.
See aga muutub kindlasti pärast seda, kui sõbranna Avery avab restorani ja õlletoa. On päris vahva näha, mida energiline Avery McTavish saadab korda otse võõrastemaja kõrval asuvas uues ettevõttes, mis on ta pitsarestoranist üle väljaku otse teisel pool tänavat.
Juba enne suve lõppu peab Avery saama hakkama kahe restorani juhtimisega, mõtles Hope.
Ja siis püütakse veel väita, et tema võtab liiga palju ette!
Ta vaatas köögis ringi: köök oli puhas, särav, soe ja kutsuv. Ta oli juba puuviljad lahti lõiganud, kõike oli piisavalt, külmik oli täis. Nii et kõik oli valmis selleks, et Carolee saaks valmistada praegu oma tubades mõnusalt magavatele külastajatele hommikusöögi.
Ta pani paberid kokku, kontrollis, kas kõik uksed on lukus, ning tegi majas ringi, vaadates, ega kuskil pole nõusid ega midagi muud laokil. Töö on tehtud, mõtles ta endamisi, kuid tema polnud ikka veel valmis oma kolmanda korruse elamisse minema.
Ta valas endale klaasikese veini, tegi veel ühe ringi hallis ja kustutas kaunite suvelilledega laua kohal oleva lühtri.
Ta läks kaare alt läbi, katsus veel korra peaust ning suundus siis trepi poole. Ta silitas selle raudkäsipuud.
Ta oli juba raamatukogule ringi peale teinud, kuid läks veel kord tagasi. Võis ju juhtuda, et mõni külastaja on tulnud võtma klaasikest või raamatut. Kuid raamatukogus valitses samasugune vaikus nagu kogu majas.
Ta heitis üle õla pilgu. Sel korrusel olid külastajad. Härra ja proua Vargas – Donna ja Max –, kakskümmend seitse aastat abielus. Öö Nicki ja Nora toas oli tütre sünnipäevakink Donnale. Kas pole armas?
Teised külastajad korrus kõrgemal Westley ja Buttercupi toas olid valinud võõrastemaja pulmaööks. Ta lootis, et pruutpaar April ja Troy lahkuvad siit kaunite mälestustega.
Ta katsus teise korruse veranda ust, keeras selle siis lahti ja astus öisele verandale. Veiniklaas käes, läks ta rinnatise äärde. Teisel pool väljakut oli Vesta restorani kohal olev korter nüüd, kus Avery oli kolinud Owen Montgomery juurde, pime ja tühi. Ta tunnistas – vähemalt endamisi –, et tundis puudust sellest, kuidas oli vaadanud üle väljaku teadmises, et sõbranna on seal.
Kuid Avery oli just seal, kuhu kuulus, leidis Hope. Avery oli Oweni juures, kes oli ta esimene ja nagu tuli välja, ka viimane kallim.
Kui armas.
Ta aitab pulmi organiseerida. Maikuu pruut, maikuu lilled siinsamas hotelli siseõues, nagu oli olnud Clare’i pulmade ajal möödunud kevadel.
Selle peale mõeldes vaatas Hope raamatupoe poole. Clare’i raamatuäri oli olnud suur risk noorele kahe lapsega kolmandat ootavale lesele. Kuid Clare sai sellega hakkama. Ta sai kõigega hakkama. Nüüd oli ta Clare Montgomery, Becketti abikaasa. Ja talvel saavad nad lapse.
Tundus kummaline, et ta kaks sõbrannat olid elanud nii kaua Boonsboros, tema aga kolis siia kõigest ligemale aasta eest. Tema oli siin uus.
Ja nüüd on tema neist kolmest ainsana endiselt siin linnakese südames.
Nii tobe oli nende järele igatsust tunda, ta nägi neid ju iga päev, kuid rahututel öötundidel soovis ta ikka veel, et nad oleksid lähemal.
Viimase aasta jooksul oli nende kõigi elus nii palju muutunud.
Hope oli olnud eluga Georgetownis igati rahul; ta oli rahul oma kodu, töö ja rutiiniga. Ta oli rahul Johnathaniga, tolle igavese petjaga.
Tal olid head ja kindlad plaanid, ei mingit kiirustamist. Wickhami hotell oli tema oma. Ta tundis selle rütmi, stiili ja vajadusi. Ning tema töö Wickhamite ja nende igavese petjast poja Jonathani heaks oli olnud paganama hea.
Ta kavatses Jonathaniga abielluda. Ei, ametlikku kihlust ei olnud, polnud konkreetseid tõotusi, kuid abielu tundus loogiline jätk.
Ta polnud idioot. Ent kogu see aeg – või vähemalt viimased kuud –, kui Jonathan jagas tema voodit või tema Jonathani oma, oli Jonathan käinud teise naisega. Naisega, kelle kohta võiks öelda, et ta oli kõrgemast seltskondlikust kihist, mõtles Hope teatud kibestumisega. Naisega, kes ei pidanud tegema kümne- ja vahel ka kaheteistkümnetunniseid tööpäevi – teinekord veelgi pikemaid –, juhtides peent hotelli, vaid kes ööbis loomulikult selle kõige uhkemas toas.
Ei, Hope ei olnud idioot, kuid oli olnud liiga usaldav ning lausa alandavalt šokeeritud, kui Jonathan ütles talle, et teeb järgmisel päeval teatavaks kihluse – teise naisega.
Alandavalt šokeeritud, mõtles Hope taas, kuna nad olid tol hetkel alasti voodis.
Kuid teisalt oli ka Jonathan šokeeritud, kui Hope käskis tal kus kurat kaduda. Jonathan ei saanud tõepoolest aru, miks peaks nende vahel midagi muutuma.
See hetk juhatas sisse suurte muutuste rea.
Nüüd on ta Boonsboro võõrastemajapidajanna ja elab kaugel suurlinna tuledesärast väikeses Marylandi lääneosa linnakeses.
Ta ei veetnud vähest vaba aega, kavandades elegantseid õhtusööke, ega käinud tegemas sisseoste peentes poodides, et leida järgmise ürituse jaoks just õigeid kingi ja just õiget kleiti.
Kas ta tundis kõige selle järele igatsust? Ka ta tundis puudust oma lemmik-poest, lemmikrestoranist, oma kodu kõrgetest lagedest ja lilli tulvil siseõuest? Või tähtsate tegelaste, kuulsuste ja ärihaide visiitidega kaasnevast pingest ja elevusest?
Vahel, tunnistas ta endamisi. Kuid sugugi mitte nii sageli kui oli arvanud, ning sugugi mitte nii palju, kui oli eeldanud.
Ta oli olnud rahul oma isikliku eluga, ta töö oli põnev ning Wickham oli olnud tema hotell. Kuid viimaste kuude jooksul oli ta avastanud ühe asja. Siin polnud ta mitte üksnes rahul, vaid õnnelik. Võõrastemaja polnud mitte pelgalt tema võõrastemaja, see oli kodu.
Selle eest oli ta tänu võlgu sõpradele, Montgomery-vennastele ja nende emale. Justine Montgomery võttis ta pikemalt mõtlemata tööle. Hope ei tundnud tol ajal Justine’i nii hästi, et olla ta kiire pakkumise peale üllatunud. Kuid ta tundis ennast ning oli endiselt üllatunud, et oli ise nii kiiresti ja järele mõtlemata koha vastu võtnud.
Sekundiga nullist sajani? Pigem kahesajani, ja kiirus üha kasvas.
Ta ei kahetsenud seda impulssi, otsust, siia kolimist.
Tema plaanides polnud uuesti otsast alustamist, kuid ta oskas plaane muuta. Tänu Montgomerytele oli armastuse ja hoolega taastatud võõrastemaja ta kodu ja töö.
Ta käis terrassil ringi, kohendas ampleid ja sättis tooli paremini.
„Ja ma armastan siin iga viimset kui tolli,“ lausus ta endamisi.
Elizabethi