Täiuslik lootus. Nora Roberts

sõrmkübaratäie ja suri kõrges eas kahekümne kahe aasta vanusena. Peaaegu surematu kass.“

      „Jobule meeldib tualetipotist vett juua.“

      „Olen kuulnud.“ Hope tuli sisse ja pani vineerplaadile pirukataldriku. „Tasu, täies tükis.“

      Ryder märkas, et Hope oli teinud piruka peale uhked tainatriibud. Ta pistis sõrme täidisesse ega teinud välja Hope’i jahmunud hüüatusest: „Jäta! No kuule!“ Ta maitses täidist.

      Just nii nagu vaja: parasjagu magus ja hapu. Selles poleks pruukinud kahelda. „Väga hea.“

      „Taldrikul ja kahvliga oleks veelgi parem.“

      „Võib-olla. Seda proovin hiljem.“

      „Jäta,“ kordas Hope ning andis talle käe pihta laksu. Ta võttis taskust koera jaoks närimiskondi. „Vaatamata sellele, et ta tualetipotist joob, on tal paremad kombed kui sinul.“ Ta patsutas koera pead. „Ega sul ole midagi selle vastu, kui ma homme siin mõned pildid teen?“

      „Miks?“

      „Mõtlesin täiendada võõrastemaja Facebooki lehekülge viimaste uudistega. Kirjutada sellest, Avery restoranist ja pagariärist. Pakume külastajatele tasuta päevapileteid, nii et huvilised võivad teada tahta, kuidas asi edeneb. Eriti hea oleks, kui saaksin lisada arvatava avamisaja.“

      Ryder osutas ruumidele. „Vaata ise. Kas sulle tundub tõesti, et ma oskan sulle öelda, millal me siin lõpetame?“

      „Umbkaudu.“

      „Ei. Kui tahad, võid pilte teha. Pagariäri avamise saad varsti välja kuulutada.“

      „Kui varsti?“

      „Küsi pagarilt. Homme peaksime tegevusloa kätte saama ja edasine sõltub juba temast.“

      „Tore. Arutan seda temaga.“ Hope kõhkles. „Sinust oli kena öelda eile Averyle, et ma olin rööpast väljas.“

      „Pärast seda, kui olid raevu endast välja saanud, muutusid mõtlikuks. See on minu arust rohkem naiste valdkond.“

      Jah, mõtles Hope, Ryder saab inimestest paremini aru, kui ta oli osanud arvata. Ja on parema südamega.

      „Enam-vähem nii jah. Pean tagasi minema. Täna on võõrastemaja tühi, nii et Clare ja Avery tulevad külla.“

      „Olen kuulnud.“ Ryder tõusis ja võttis piruka. „Lähen võtan ühe õlle.“

      „Olen kuulnud.“ Hope väljus ja kuna see tundus viisakas, siis ootas, kuni Ryder ukse lukku keerab. „Mis värvi te selle teete?“

      „Mingit muud värvi.“

      „Hea seegi. Su ema räägin midagi hallikassinisest, kroomist, valgetest aktsentidest ja hallidest kividest.“

      „See on tema ala.“

      „Ta on selles hea. Kas Avery uue restorani logo oled näinud?“

      „Mops õlut valamas. Lustakas.“

      „Ja võluv. Nad Oweniga võtavad mopsi ja vist ka labradori, kuna ei jõudnud kokkuleppele.“

      Ryder oli ka seda kuulnud. Owen armastas nimekirju. „Kutsikad närivad kingi, saapaid, mööblit ja pissivad põrandale ja ajavad Oweni hulluks. Olen igati selle poolt.“

      Ta pani koera autosse, keeras akna pisut lahti – ja tõstis koera tundes piruka autokasti.

      „Noh,“ ütles Hope, „ma pean…“

      Rohkem ei jõudnud ta midagi öelda, sest Ryder tõmbas ta enda vastu, tõstis ta kikivarvule ja suudles teda nii, et Hope polnud võimeline enam millelegi mõtlema. Tal õnnestus haarata Ryderil ümbert kinni, et hoida tasakaalu, kuigi ta poleks saanud kukkuda ka siis, kui maa oleks värisenud, sest Ryderi rusikas käed olid üks ta juustes, teine seljal.

      Hope kogu keha valdas kuumus; see sööstis piksenooltena ta käsivartesse, jalgadesse, keskmesse. Siis libistas ta käed mehe seljale ja surus ta särgi rusikas pihku.

      Hope ei tõmbunud eemale, ei ahhetanud rabatult ega puigelnud vastu. Kui ta oleks seda teinud, oleks Ryder ta lahti lasknud. Kuid Ryder oli väsinud silmi sulgemast või vähemalt üritamast seda teha. Väsinud Hope’i eiramast – või üritamast seda teha. Hope ise tegi algust. See oli Ryderi vabandus. Võõrastemaja ülemise korruse toas ja siis uuesti siin neetud parklas.

      Ta oli saanud naist maitsta. Nüüd tahtis ta tõsisemat suutäit.

      Hope lõhnas suve järele. Ta lõhnas sooja tuule ja eksootiliste nimedega päikeseliste lillede järele. Ta maitses nagu pirukas: just õige magusa ja hapu tasakaal. Ja vastas Ryderi nõudlikule suudlusele kõhklemata samaga.

      Kui Ryder ta lõpuks lahti lasi, ei saanud Hope kohe tasakaalu kätte. Ta kuumust õhkuvad silmad olid rasked ja pilgust hoovas arusaamist. Ta surus huuled kokku, just nagu maitsest endas hoides – ja see erutas Ryderit taas.

      „Mille eest see oli?“ küsis Hope.

      „Tahtsin, et seekord oleks see minu mõte.“ Ryder kallutas pead. „Kas nüüd tahad sina pirukat?“

      Hope puhkes üllatunult naerma. „Pole vaja. Tegin kaks. Üks küsimus. Kas sa pead end mu ülemuseks?“