on nüüd ühel pool. Kõik.“
Ta keeras end pikkamööda ringi ja nägi üksnes tühja kööki. „Ilmselt sa pole veel valmis end mulle näitama. Võib-olla pole ka mina selleks valmis. Kuid nii hea on teada, et majas on veel teine naine.“
End paremini tundes läks ta kabinetti, kus hoidis kosmeetikakotti. Meiki värskendanud, koostas ta poenimekirja.
Tal on vaja küpsetada pirukas.
Ta kuulis halliust avanemas. Ta tõusis, arvates, et külastajad on tagasi, kuid kuulis Avery häält.
„Olen siin.“
Ta väljus kabinetist.
„Mis lahti?“ küsis Avery. „Kas kõik on korras?“
„Jah. Miks sa seda küsid?“
„Ryder ütles, et Jonathan käis siin ja et sa oled endast väljas.“
„Kas tõesti?“
„Noh, ta ütles küll, et sinu eks-siga käis siin ja ajas su marru. Tegin sellest oma järeldused. Mida kuradit too idioot siin tegi?“
„Ta…“ Kuuldes ukse avanemist ja hääli, jäi Hope vait. „Ma ei saa praegu rääkida.“ Ta lükkas Avery halliuksest välja. „Külastajad saabusid. Räägin hiljem.“
„Vabanen kell viis. Helistan Clare’ile ja…“
„Ma ei saa, kui mul on majas külastajad. Ja neile daamidele meeldib pidu panna.“ Aga ta leidis, et seda tuleb rääkida näost näkku. Sõnumite või e-kirjade saatmine ei lähe. „Homme pärast seda, kui nad on lahkunud.“
„Anna mingi vihje,“ ei jätnud Avery teda rahule.
„Ta arvas, et ma peaksin kolima tagasi Georgetowni, võtma oma vana töö vastu ja hakkama tema armukeseks.“
„Kuradi idioot!“
„Seda tõesti. Ma ei saa rohkem rääkida.“ Ta heitis pilgu üle õla.
„Kas sul homme tuleb külastajaid?“
„Kusjuures ei tule. Homme on maja tühi.“
„Enam ei ole. Me Clare’iga tuleme ja jääme ööseks. Toon söögid ja korraldame Jonathani munade praadimise peo.“
„Jah.“ Averyl kaela ümbert kinni võttes oli ta tuju juba parem. „Just seda ma vajangi. Pean nüüd sisse minema.“
„Kui mind enne homset vajad, siis helista.“
„Teen seda, kuid ma tunnen end palju paremini.“
Sõbrannade peale võib alati kindel olla, mõtles Hope ukse poole pöördudes. Nemad ei vea sind iial alt.
Kuid ta polnud osanud arvata, et Ryder mõistab, et ta neid vajab.
Võib-olla oleks pidanud oskama arvata.
Sel ööl, kui võõrastemaja oli taas vaikne – kuigi ta kartis, et kuue lustakalt svipsis videomängu mängiva naise vaimu hõljub siin veel kaua –, läks Hope arvutiga voodisse.
Carolee teeb hommikusöögi, nii et ta võib soovi korral kauem magada. Ta tahtis enne magamajäämist pühendada tunnikese Lizzy Billy otsimisele.
Talle meenus tunne, kui Lizzy tal lohutavalt pead silitas. Sõbrannad ei vea sind alt, mõtles ta, ning ju olid ka nemad Lizzyga omamoodi sõbrannad.
Ta avas Liberty House’i kooli kodulehe. Tema esiema Catherine Darby – kes osutus Lizzy, Eliza Fordi õeks – oli selle kooli asutanud. Hope oli käinud seal ise, samuti ta õed, ema ja vanaema.
Võib-olla koorub sellest midagi välja.
Ta leidis raamatukogujuhataja e-posti aadressi ja kirjutas talle kirja. Võib-olla on alles dokumente, vanu kirju või midagi. Ta oli juba oma peret pommitanud, kuid kõik kinnitasid, et Catherine Ford Darbyt puudutavad paberid anti juba ammu kooli valdusse.
„Kas või nimigi,“ pomises ta. „Me vajame nime.“
Õed võisid ju teineteisele kirjutada pärast seda, kui Eliza sõitis New Yorgist Marylandi Billyt otsima. Ja kui ei, siis kirjutas ju Catherine kindlasti õest mõnele sõbrale või sugulasele.
Seejärel saatis ta kirja ühele kaugele sugulasele, kellega polnud kunagi kohtunud. Hope’i ema jutu järgi kirjutas too Catherine Ford Darby elulugu. Kui see tõele vastab, siis võiks tol sugulasel mingit informatsiooni olla. Pole ju võimalik kirjutada Catherine’ist, kirjutamata tema õest, kes suri noorest peast, kaugel kodust.
E-kirjad saadetud, avas ta lehe, kus olid toodud ära Kodusõjas surma saanud Sharpsburgi kalmistule maetud sõdurid.
Nad arvasid, et Billy oli sõdur: kas siis siitkandist või vähemalt Antietamis võidelnud. Võib-olla mõlemat. Lizzy kohta leitud andmete kohaselt oli neiu saabunud võõrastemajja otse enne lahingut ja surnud selle ajal.
Kõik viitas sellele, et Lizzy oli lahkunud oma heal järjel perekonnast New Yorgis ja tulnud noorena ja üksi Boonsborosse. Billyt otsima.
Hope’i sisetunne ütles, et Lizzy oli tulnud Billy juurde armastuse pärast. Kas ta põgenes salaja kodust? Tuli Billyga kohtuma? Kas nad leidsid teineteist, enne kui Lizzy haigestus ja suri?
Nii ta lootis, kuid kõik viitas sellele, et Eliza Ford suri üksi, ilma et sõbrad või lähedased oleksid ta kõrval olnud.
Nii palju noori mehi sai samuti surma, mõtles Hope. Ta luges kurvalt nimesid. Nii palju – ja William on levinud nimi.
Kuid sellele vaatamata tegi ta märkmeid, kuni pea hakkas tuikama ja silmade ees läks häguseks.
„Tänaseks aitab.“
Ta sulges arvuti, tegi korterile ringi peale, kontrollis, et tuled on kustutatud ja uks lukus.
Voodisse minnes vaatas ta üle järgmisel päeval ees ootavad tööd. Kuid uinudes olid ta mõtted parklas aset leidnud suudluse juures. Ryderi käel ta juustes.
Ta tajus kuslapuulõhna, kuid seekord ei silitanud Lizzy ta pead.
Kui mehed järgmisel päeval töö lõpetasid, kasutas Ryder vaikset hetke selleks, et vaadata üle ees ootavate tööde nimekiri ja korrigeerida järgmise päeva ülesandeid.
Jobu norskas pukkidele pandud vineerpaadi all, lastes aeg-ajalt kuuldavale haugatusi, ilmselt nähes unes, kuidas ta kedagi taga ajab.
Pikk päev, mõtles Ryder. Pikk nädal. Ta ihkas külma õlut ja kuuma dušši, ning just selles järjekorras.
Esmalt kavatses ta minna Vestasse, kus on vennad seltsiks, kuna Clare ja Avery on võõrastemajas naistekal. Nad saavad arutada tööde kulgu ja tema saab kanda Owenile ette, et Owen võib kutsuda pagariärisse inspektorid kohale. Tundus, et uus üüriline hakkab nädalavahetusel asju kohale tooma.
Veel paar nädalat, ja Avery võib hakata augusti keskpaigaks oma suurt avamispidu organiseerima.
Siis saab ta keskenduda sellele objektile, mõtles ta paljaid seinu vaadates. Kui kõik läheb nii nagu kavandatud – ja seda soovis ta kogu südamest –, siis võib võtta järgmisel nädalal praeguse tõrvapapist katuse pealt ja hakata uut katust ehitama.
Ta teadis, et ema tegeleb juba plaatide ja värvide valimisega, ning viskas selle peast. Praegu tuleb tegelda asjadega, mis on olulised praegu, ja see tähendas teraslattide kohale toomist, seintesse aukude tegemist ja uute akende ette panemist.
Ei, parandas ta oma mõttekäiku: need on järgmise nädala tööd. Praegu on päevakorras külm õlu.
Ta togis koera ärkvele. „Sa võid autos edasi magada, igavene laiskvorst.“
Koer ajas end haigutades jalule. Ja pistis pea Ryderi sülle.
„Sina õlut ei saa.“ Ryder sügas koera kõrva tagant ja silitas ta nägu. „Su pea ei kanna õlut. Mäletad, mis eelmine kord juhtus? Enne, kui ma jaole sain, jõudsid sa kõigest pool maha läinud õllest ära lakkuda, ja mis juhtus? Panid tuigerdades peaga vastu seina ja oksendasid. Sinu pea ei kanna kangemat kraami, Jobukene.“
„Minu