lisas Ryder. „Selge?“
„Jah.“ Beckett pani käe Murphy pealaele.
„Lähen koos Liamiga pagariärisse. Ta võib aidata lukku vahetada.“
„Miks mina?“ küsis Liam.
„Sellepärast, et sina oled keskmine.“
„Kui beebid tulevad, siis enam ei ole. Siis on Murphy.“
„Oskab arvutada,“ ütles Beckett jaburat uhkust tundes.
„Veel üks matemaatikahull. Kui Owen kohale jõuab, paneme tema Liamit valvama. Mina võtan selle.“ Ryder haaras Harry kaenlasse. „Ta pole nii lühike kui teised. Me lähme spordihoonesse. Viin tee peal ajutise keskmise pagariärisse.“
„Tore. Tänan.“ Kui Ryder kahe poisiga lahkus, pöördus Beckett Murphy poole. „Otsime siis oma tööriistad välja.“
Murphy naeratas inglinaeratust. „Meie tööriistad.“
Kuna mõlemal korteris tööd tegeval mehel olid lapsed, arvas Ryder, et nad ei lase Liamil lollusi teha. Kuid sellele vaatamata jäi ta paariks minutiks sinna ja andis poisile kontaktikatted ja väikese kruvikeeraja.
Poiss oli tema hinnangul umbes kaheksa-aastane ja üsna osavate kätega. Võib-olla oli süüdi see, et ta oli keskmine laps, kuid ühtlasi oli ta neist kolmest kõige riuklikum ja ägestus kõige kiiremini.
„Kui midagi tuksi ei keera, saad dollari tunnis. Kui tuksi keerad, ei saa tuhkagi,“ ütles Ryder.
„Kui palju on tuhkagi?“
„Mitte midagi.“
„Ma ei taha tuhkagi,“ protesteeris Liam.
„Keegi ei taha, nii et ära keera midagi tuksi. Kui ta sõna ei kuula,“ ütles Ryder meestele, „siis viige ta Becki juurde. Lähme, Harry.“
„Mina peaksin saama Liamist rohkem, sest mina olen vanem.“
„Dollar tunnis,“ kordas Ryder poisiga trepist alla minnes. „Niisugune on kord.“
„Ma võiks ju saada preemiat.“
Ryder uuris poissi lustlikul ja võlutud pilgul. „Kust sa selle peale tuled?“
„Ema maksab jõulude ajal tubli töö eest preemiat.“
„Räägime siis jõulude ajal.“
„Kas ma saan kasutada seda püstolit, mis laseb naelu seina?“
„Muidugi. Umbes viie aasta pärast.“
„Vanaema ütleb, et sa ehitad maja, kuhu saab minna trenni tegema ja kus on vahva tervislik olla.“
„Selline mõte on jah.“
„Me peame sööma brokolit, sellepärast, et see on tervislik. Aga meeste õhtul ei söö.“
„Meeste õhtu juures ongi parim see, et ei pakuta brokolit.“
„Kas ma saan midagi mõõta? Mul on kodus Becketti kingitud mõõdulint, aga ma ei võtnud seda kaasa.“
„Meil on siin mõned veel.“
Kui nad sisse astusid, jäi Harry suurisilmi vahtima.
Kuna lammutustöödega oldi ühel pool, olid majal välisseinad, ajutine katus ja üks suur ruum. Saed käisid, haamrid tagusid, naelapüstolid plõksusid – mehed töötasid.
„Kui suur,“ tõdes Harry. „Ma ei arvanudki, et see on nii suur. Miks siin midagi ei ole?“
Ryderi vastus oli lihtne. „Sellepärast, et see, mis siin oli, ei kõlvanud kuskile. Meie ehitame parema.“
„Lihtsalt ehitate? Kogu maja? Kuidas te oskate?“
Taibates, et laps mõtleb seda tõsiselt, viis Ryder ta projekti juurde.
„Beckett tegi selle. Ma ise nägin. Katus küll sedamoodi välja ei näe.“
Selge, mõtles Ryder. Poiss ei esita üksnes palju küsimusi – mis oli tema arust igati normaalne –, vaid ka märkas asju. Võib-olla on neil siin kasvamas uus ehitusmeeste põlvkond.
„Hakkab nägema. Võtame vana katuse maha.“
„Aga mis siis, kui hakkab sadama?“
„Siis saame märjaks.“
Harry vahtis talle naerusuiselt otsa. „Kas mina võin ka midagi ehitada?“
„Ikka. Otsime sulle haamri.“
Ryder oli rahul. Poiss oli nutikas ja indu täis, valmis tegema kõike puhtalt sellepärast, et see oli uus ja huvitav. Ja kohati tegi ta nalja. Ryder oli õpetanud Becketti maja ehitades poissi tööriistu käsitsema ja teadis, et Harry on suhteliselt ettevaatlik. Talle meeldis õppida ja ehitada.
Ning poisile algtõdede õpetamine viis Ryderi mõtted tagasi oma lapsepõlve, kus oli isa käest oskusi omandanud.
Kui Tom Montgomeryl poleks olnud oskusi, ettevõtlikkust ja kannatust ning kui ta poleks abiellunud naisega, kel oli visioon ja energia, poleks ka Montgomery ehitusfirmat.
Ryder mõistis, et tunneb isa järele igatsust just objekti algstaadiumis – nagu praegu siin –, kus kõik oli veel võimalik.
Isale oleks see meeldinud, mõtles Ryder Harryle järgmise posti mõõtmist ja märkimist õpetades. Isale oleks meeldinud see suur tühi lärmi tulvil ruum, higi ja saepuru lõhn.
Ning isale oleks meeldinud see poiss, talle oleks meeldinud ka see, mis poisis veel peidus on. Harry saab varsti kümneaastaseks. Teravate küünarnukkidega, suurte pöidadega kõrend.
Ja nüüd tuleb kaks veel. Jah, isale oleks Brewster/Montgomery poisid vägagi meeldinud.
Harry aitas töömehi. Ta tassis neile väsimatult asju kohale. Seda pole kauaks, arvas Ryder, kuid töö uudsus korvas selle raskuse ja pani poisi end mehena tundma. Tundma, et kuulub meeskonda.
Ta astus sammukese tagasi ja jõi spordijoogipudelist. Harry kordas ta liigutust ja seisis Ryderi moodi tööd uurides.
„Noh, kutt, su esimene sein on püsti.“ Ryder võttis vöölt puusepapliiatsi. „Kirjuta nimi peale.“
„Ausalt või?“
„Muidugi. Sinna lähevad isolatsioon, kipsplaat ja värv peale, aga sa tead, et su nimi on seal all.“
Elevil Harry võttis pliiatsi ja kirjutas postile hoolikalt oma nime.
Ta keeras kilkeid kuuldes pead ja nägi Liamit sisse jooksmas.
„Kas sind visati välja?“ hüüdis Ryder.
„Mkmm. Ma aitasin miljoni lülitiga ja ukselingiga ka. Chad näitas, kuidas seda teha. Siis tuli Beckett mulle järele. Me lähme nüüd pitsat sööma.“
Nende sõnade peale astus Beckett koos Murphyga sisse.
„Mina ehitasin seina! Vaata. Me Ryderiga ehitasime seina!“
Liam uuris seda, kulm kipras. „Mis sein see on, kui siit saab läbi minna. Näed.“ Ta läks läbi seina.
„See on alles sõrestik,“ teatas Harry tähtsalt.
Liami nägu läks kohe pahuraks. „Mina tahan ka sõrestikku ehitada.“
„Järgmine kord.“ Beckett võttis tal kraest kinni. „Vaata, kuhu sa astud. Ära unusta ehitusel kehtivat korda!“
„Mina ehitasin platvormi. Sellel saab seista,“ teatas Murphy. „Nüüd on lõuna ja me saame pitsat.“
Ryder avastas, et oli ajataju kaotanud.
„Kasin nad puhtaks,“ ütles Beckett.
„Enne sööki võime mängida videomänge. Ma sain kolm dollarit.“ Liam vehkis rahatähtedega.
„Ja-jah.“ Ryder pistis Harry pilgu peale käe taskusse. „Sa oled selle auga ära teeninud.“
„Aitäh! Kas tuled ka meiega lõunale?“
„Natukese