Verevanne. Vampiiride akadeemia 4. raamatu 1. osa. Richelle Mead

lihtsam märkamatult ohvreid tabada.“

      Jah, see seab mu plaani ohtu. Kui Dimitri ei ela selles linnas, tekivad mul tõsised probleemid. Ma teadsin, et strigoid armastavad suuri linnu, aga kuidagi olin veennud ennast, et Dimitri läheb tagasi oma kodukohta, kus ta üles kasvas.

      Aga kui Dimitrit seal ei ole… ühesõnaga, äkitselt jõudis mulle kohale Siberi määratu suurus. Sain teada, et Omsk ei olegi regiooni suurim linn ja väga raske on leida kas või üht strigoid. Kas otsida teda teistest linnadest, mis on suuremad? Kui mu eelaimdus osutub valeks, võib olukord väga, väga ohtlikuks muutuda.

      Sellest ajast saadik, kui asusin Dimitrit otsima, on mul aeg-ajalt olnud nõrkushetki, mil pooleldi lootsin, et ma ei leiagi teda. Mõte Dimitrist strigoina piinas mind ikka veel. Mind painasid ka teised kujutluspildid… pildid Dimitrist sellisena, nagu ta oli, ja mälestused meie koosveedetud ajast.

      Minu kõige kallim mälestus pärineb ajast veidi enne Dimitri strigoiks pööramist. See oli üks neist hetkedest, kui olin Lissalt vaimuväest tingitud pimeduse endasse imanud. Olin olnud kontrolli alt väljas, võimetu ennast valitsema. Kartsin, et minust saab koletis, kartsin, et tapan ennast, nagu üks teine varjudest suudeldud kaitsja oli teinud.

      Dimitri oli mul aidanud ennast uuesti leida, andnud mulle jõudu. Tol hetkel taipasin, kui tugev oli meie side, kui hästi teineteist mõistsime. Olin varem kahelnud hingesuguluse võimalikkuses, kuid tol hetkel teadsin, et see on tõsi. Koos emotsionaalse sidemega tuli ka füüsiline. Olime viimaks külgetõmbele alla vandunud. Olime küll tõotanud seda mitte kunagi teha, kuid… noh, tunded olid lihtsalt liiga tugevad. Teineteisest eemalolek osutus võimatuks. Armatsesime ja see oli minu esimene kord. Mõnikord olin kindel, et see jääbki mu ainukeseks korraks.

      Armuakt oli iseenesest olnud hämmastav ja ma ei suutnud eraldada füüsilist rõõmu emotsionaalsest. Pärastpoole lamasime koos väikeses majakeses kooli lähedal metsas nii kaua, kui julgesime, ja seegi oli hämmastavalt hea tunne. See oli üks neist vähestest hetkedest, mil tundsin, et Dimitri kuulub tõeliselt mulle.

      „Kas sa mäletad Viktori kireloitsu?“ küsisin talle lähemale pugedes.

      Dimitri vaatas mind, otsekui oleksin hull. „Muidugi.“

      Viktor Daškov oli kuninglik moroi, kes oli olnud Lissa ja tema perekonna sõber. Me ei teadnud, et ta oli aastaid salaja uurinud vaimuväge ja oli tuvastanud Lissa vaimuväe kasutajana kaua enne seda, kui Lissa ise seda teada sai. Ta oli piinanud Lissat igasuguste mõttemängudega, mis panid Lissa arvama, et ta läheb hulluks. Viktori sepitsused tipnesid Lissa röövimise ja piinamisega, kuni Lissa tervendas ta surmahaigusest.

      Viktor kannab praegu eluaegset vanglakaristust nii selle eest, mida ta Lissaga tegi, kui ka oma reetlike plaanide eest tõsta mässu moroi valitsuse vastu. Tema oli üks väheseid, kes teadis minu suhtest Dimitriga, mis valmistas mulle määratu suurt muret. Ta oli isegi meie suhtele kaasa aidanud, luues kireamuleti – kee, millesse ta peitis maaväe ja käsuhääle. Amulett oli täis hädaohtlikku võlujõudu, mis sundis mind ja Dimitrit alluma kõige primitiivsematele instinktidele. Viimasel minutil suutsime tagasi tõmbuda ja kuni meie koosveedetud ööni uskusin, et see võluväe sunnil toimunud kokkupuude ongi ülim füüsiline õnn.

      „Ma ei teadnud, et see võib olla veelgi parem,“ olin öelnud Dimitrile pärast seda, kui olime ka tegelikult koos maganud. Häbenesin veidi sellest rääkida. „Ma mõtlesin sellest kogu aeg… sellest, mis meie vahel juhtus.“

      Ta pöördus minu poole ja sikutas tekid kõrgemale. Onnis oli külm, kuid voodis olid soojad tekid. Ilmselt oleksime võinud riided selga panna, aga ma ei tahtnud seda teha. Meie paljad, teineteise vastu surutud kehad tekitasid nii hea tunde.

      „Mina ka.“

      „Tõesti?“ küsisin üllatunult. „Ma arvasin… ma ei tea. Ma arvasin, et sa oled selleks liiga distsiplineeritud. Ma arvasin, et sa püüad seda unustada.“

      Dimitri puhkes naerma ja suudles mu kaela. „Rose, kuidas ma sain unustada alastiolekut nii ilusa neiuga nagu sina? Ma olin palju öid ärkvel iga väiksematki pisiasja uuesti läbi elades. Ütlesin endale ikka ja jälle, et see on vale, kuid sind on võimatu unustada.“ Ta huuled rändasid üle mu rangluu ja käsi silitas mu puusa. „Sa oled igaveseks mu mällu sööbinud. Mitte miski, absoluutselt mitte miski ei muuda seda.“