ja viskas veidi raha lauale. „Näeme homme.“ Ta hakkas minema ja vaatas siis tagasi. „Oh, sa võid ülejäänud friikartulid ära süüa.“
Algul Venemaale tulles peatusin noortehostelites. Loomulikult oli mul raha, et mujal elada, aga tahtsin jääda märkamatuks. Pealegi ei olnud luksus minu esmane eesmärk. Kui hakkasin Ööbikus käima, mõistsin, et ei saanud disainerikleiti kandes seljakotituristide pansioni naasta.
Seetõttu olin nüüd luksushotellis, kus uksehoidjad avasid uksi ja kus on marmorpõrandaga vestibüül. See oli nii suur, et sinna oleks minu arvates mahtunud terve hostel. Võib-olla isegi kaks hostelit. Minu tuba oli suur ja erakordselt uhke ning mul oli hea meel oma tuppa jõudes kingad jalast ja kleit seljast heita. Taipasin ainult tillukese kahetsusvirvega, et pean Sankt-Peterburgis ostetud kleidid maha jätma. Tahtsin maal kerge pagasiga ringi rännata ja ehkki mu seljakott on suur, ei jõua ma ise väga rasket kotti kanda. Ah, olgu peale. Kahtlemata saab mõni toateenija nende kleitide pealt oma päevaraha kätte. Ainuke kaunistus, mida ma tegelikult vajan, on minu nazar – sinist silma kujutav ripats. See on kingitus minu emalt, kellele omakorda oli selle kinkinud minu isa. Kandsin seda alati kaelas.
Meie rong Moskvasse lahkub ennelõunal ja seal istume ümber Siberit läbivale rongile. Tahtsin end välja puhata ja kõigeks selleks valmis olla. Pannud pidžaama selga, kerisin end paksu teki all kerra ja lootsin, et jään peatselt magama. Selle asemel keerlesid kõik hiljutised sündmused mu peas ringi. Sydney juhtum oli veider pööre, aga sellega saan hakkama. Senikaua, kui kasutame avalikke transpordivahendeid, ei saa ta mind oma salapäraste ülemuste küüsi toimetada. Ja otsustades selle järgi, mida ta ütles meie reisi kestvuse kohta, siis kulub meil kohale jõudmiseks tõepoolest umbes paar päeva. Kaks päeva tundusid nii võimatult pikkade ja samas ka võimatult lühikestena.
See tähendab, et võisin juba mõne päeva pärast Dimitriga silmitsi seista… ja mis siis edasi? Kas ma suudan seda teha? Kas suudan minna nii kaugele, et tapan ta? Isegi kui otsustan, et suudan, kas olen tõega nii osav, et Dimitrist jagu saada? Samad küsimused, mis olid mind viimased kaks nädalat vaevanud, tulid mind ikka ja jälle piinama. Dimitri oli mulle õpetanud kõike, mida tean, ja nüüd on temast strigoile omaste kiirete refleksidega saanud tõeline jumal, kelleks ma teda naljatamisi nimetasin. Mul on täiesti reaalne võimalus surma saada.
Kuid praegu ei ole muretsemisest mingit kasu ja kella vaadates avastasin, et olin peaaegu tund aega ärkvel olnud. See ei ole hea. Ma pidin olema parimas vormis. Seetõttu tegin midagi, mida ma poleks tohtinud teha, kuid mis aitas alati muremõtteid peletada – suuresti sellepärast, et see tähendas kellegi teise pähe tungimist.
Libisemine Lissa teadvusse nõudis minult ainult veidi keskendumist. Ma ei teadnud, kas suudan seda teha teineteisest väga kaugel olles, ent avastasin, et see oli samasugune protsess, nagu oleksin seisnud tema kõrval.
Montanas oli ennelõunane aeg ja Lissal ei olnud täna tunde, sest oli laupäev. Ära olles olin väga kõvasti vaeva näinud, et püstitada meie vahele vaimseid tõkkeid, blokeerides täielikult tema ja ta tunded. Nüüd tema sees olles olid tõkked maas ja ta tunded tormasid minust tõusulainena üle. Ta oli vihane. Tõeliselt marus.
„Miks ta arvab, et tal pruugib vaid sõrmega viibata ja ma lähen, kuhu tema tahab ning millal tahab?“ urises Lissa.
„Sellepärast, et ta on kuninganna. Ja sellepärast, et sa sõlmisid kuradiga kokkuleppe.“
Lissa ja ta kallim, Christian, lamasklesid kooli kiriku pööningul. Niipea, kui taipasin, kus nad viibivad, oleksin äärepealt ta peast lahkunud. Neil kahel oli siin üleval olnud liigagi palju „romantilisi“ kohtumisi ja ma ei tahtnud kohal olla, kui hakatakse teineteisel riideid seljast rebima. Õnneks – aga võib-olla ka mitte – andis Lissa ärritus mulle märku, et täna ei seksita, kuna Lissa on pahas tujus.
Tegelikult oli see isegi irooniline. Nende osad olid vahetunud. Lissa vahutas vihast, samas kui Christian hoidis end vaos, püüdes Lissa pärast rahulikuks jääda. Noormees istus põrandal, toetudes seljaga vastu seina ja Lissa istus Christiani jalge vahel tema embuses. Lissa pani pea ta rinnale ja ohkas.
„Viimased kaks nädalat olen teinud kõike, mida ta on palunud! „Vassilissa, palun näita sellele totakale kuninglikule külalisele õpilaslinnakut.“ „Vassilissa, palun hüppa nädalavahetusel lennukile, et ma saaksin sind tutvustada mingitele tüütutele õukonnategelastele.“ „Vassilissa, palun paku end vabatahtlikult nooremate õpilastega tegelema. See näitab sind heast küljest.““ Vaatamata Lissa nördimusele, tegi see mulle nalja. Ta tegi kuninganna Tatjana häält perfektselt järele.
„Seda viimast oleksid sa hea meelega teinud,“ tähendas Christian.
„Nojah… asja tuum peitub sõnas hea. Ma vihkan seda, et ta viimasel ajal püüab mu elu kontrollida.“
Christian kummardus ja suudles ta põske. „Nagu ma juba ütlesin, sa sõlmisid kuradiga kokkuleppe. Sa oled nüüd tema lemmik. Ta tahab olla kindel, et sa näitad teda parimast küljest.“
Lissa põrnitses pahaselt. Ehkki moroid elasid inimeste juhitud riikides ja allusid nende valitsustele, valitses neid veel kuningas või kuninganna, kes pärines ühest kaheteistkümne hulka kuuluvast kuninglikust moroi perekonnast. Kuninganna Tatjana – Ivaškov – oli praegune valitseja ja ta oli hakanud Lissa vastu erilist huvi tundma, kuna Lissa oli viimane elusolev Dragomiri perekonna esindaja. Seetõttu oli Tatjana pakkunud Lissale kokkulepet. Kui Lissa elab pärast Püha Vladimiri lõpetamist õukonnas, korraldab kuninganna talle võimaluse õppida Lehigh’ ülikoolis Pennsylvanias. Lissa on tõeline tarkur ja arvas, et Tatjana õukonnas elamine on seda väärt, et ta saaks õppida veidi suuremas, mainekas ülikoolis, vastandina nondele tillukestele ülikoolidele, kuhu moroid tavaliselt õppima läksid (turvalisuse huvides).
Aga nagu Lissa nüüd avastas, olid kokkuleppe lisatingimused juba kindlalt paigas. „Ja mina lihtsalt istun ja võtan kõik vastu,“ ütles Lissa. „Naeratan ja ütlen: „Jah, Teie Majesteet. Kõik, mida te soovite, Teie Majesteet.““
„Ütle siis talle, et kokkulepe on kehtetu. Sa saad paari kuu pärast kaheksateist. Sul ei ole kohustust, ole siis kuningasoost või mitte. Sa ei vaja teda, et suurde ülikooli pääseda. Me läheme lihtsalt minema – kahekesi. Ükskõik millisesse ülikooli sa tahad minna. Või ei lähe üldse kuhugi. Põgeneme Pariisi või kuhugi ja töötame mõnes väikeses kohvikus. Või müüme tänavatel viletsat kunsti.“
See ajas Lissa naerma ja ta puges Christianile kaissu. „Nojah. Ma kujutan ette, kuidas sul on kannatust inimesi teenindada. Sa saad juba esimesel päeval kinga. Tundub, et ainuke moodus ellu jääda on see, et mina lähen ülikooli ja elatan meid mõlemaid.“
„Ülikooli astumiseks on ka teisi võimalusi, kas tead?“
„Jah, aga mitte nii heasse ülikooli,“ sõnas Lissa igatsevalt. „Vähemalt mitte niisama lihtsalt. See on ainuke viis. Ma soovin vaid, et saaksin kõike seda ja suudaksin veidigi talle vastu hakata. Rose teeks seda.“
„Rose laseks end reetmises süüdistatuna arreteerida kohe esimesel korral, kui Tatjana oleks palunud tal midagi teha.“
Lissa naeratas kurvalt. „Ja-ah. Seda ta oleks.“ Naeratus sumbus ohkesse. „Ma tunnen temast nii suurt puudust.“
Christian suudles teda uuesti. „Ma tean.“ See oli nende jaoks tuttav teema, mis ei vananenud kunagi, sest Lissa tunded minu vastu ei kustu iial. „Temaga on kõik korras. Olgu ta kus on, temaga on kõik korras.“
Lissa vaatas tühjal pilgul pööningupimedusse. Ainuke valgus tuli läbi värvilise aknaklaasi, mis muutis ruumi muinasjutuliseks. Pööningut oli hiljuti koristatud – seda tegime meie Dimitriga, kui täpne olla. Vaid paar kuud oli möödunud, kuid juba oli sinna jälle kogunenud tolmu ja kaste. Preester oli kena inimene, kuid midagi koguja taolist. Ent Lissa ei pannud midagi tähele. Ta oli keskendunud oma mõtetes minule.
„Ma loodan seda. Soovin, et mul oleks mingi aimdus – ükskõik milline – selle kohta, kus ta on. Ma mõtlen kogu aeg, et kui temaga juhtub midagi, kui ta…“ Lissa ei suutnud mõtet lõpetada. „Noh, ma mõtlen, et mingil moel ma teaksin. Tunneksin seda. Ma