Dartfordi poiste silmis oli ta ehe elumees: kõigest aasta Mickist ja Keithist vanem, aga juba poolkutseline pillimees ja nagu selgus, ka lapse isa. Keith mäletab, kuidas lähedalt vaadates paistis muidu sale Brian lühikeste ja võimsate jalgade juures otsekui paisuma hakkavat. „Nagu väike Walesi pull,” räägib Keith. „Ta oli laiaõlgne ja tundus väga vintske sell.”
Too esimene kohtumine oli ainult vastastikune kompimine. Brian, keda huvitas ennekõike džässimõjuline bluus, ei olnud veel avastanud Chuck Berryt. Ta kuulas tähelepanelikult, mida Keith rääkis talle Berryst ja Jimmy Reedist. Samal ajal tegi ta siiski selgeks, et tema ambitsioon ulatub kõrgemale kui Alexis Korneri ajutine tudengist vokalist ning punetava ninaga vinniline kitarrist, kelle senine ainus avalik esinemine oli toimunud Bexleyheathi kommunaalmaja tagahoovis.
Elmo Lewise ja P. P. Pondi koostöö kestiski ainult ühe ülesastumise jagu. Paul Pond naasis Oxfordi õpinguid jätkama ja ootama, kuidas kujunevad lood Manfred Manniga. Elmo Lewis asus jälle kaaslasi otsima ja pani Soho klubilehte Jazz News kuulutuse, milles kutsus suureliselt tulevasi taustamehi Berwicki tänava kõrtsi Bricklayer’s Arms proovimängimisele.
Esimene kandidaat, Ian Stewart, saabus võidusõidurattal ega paistnud ühestki otsast bluusipianistina, kelle ta väitis end olevat. Jässakas ja lihaseline, etteulatuva riiaka lõuaga Stewart sisenes prooviruumi lühikestes nahkpükstes, käes lõunasöögiks ostetud lihapirukas. Ent kui ta oli istunud klaveri taha, kadus kogu petlik väline mulje. Sõtkudes oma jämeda jalaga klaveripedaali, suutis ta nikotiinikollastest klahvidest võluda välja ragtime’i ja varase džässi palavikulise, plekise kõla. Seejärel naaldus ta seljatoele, võttis lihapiruka ja asus seda ükskõikselt järama.
Stew ja meisterlik soolokitarrist Geoff Bradford kujunesid Briani pundi tuumaks. Paar päeva hiljem astusid Briani heameeleks katsetelt läbi ka Mick Jagger, Keith Richards ja Dick Taylor. Stew teadis neid Ealingi klubist, kuid ei hinnanud neist kedagi muusikuna enda või Bradfordi vääriliseks. Eriti just Keithis oli midagi, mis tegi tõrksa loomuga ja sõnaahtra Stew’ valvsaks. „Mulle tundub, et Keith oli sel ajal justkui sütel. Mickil oli kujunenud Brianiga väga sõbralik suhe ja see muutis Keithi närviliseks ja ebameeldivaks.”
Varsti läksid Muddy Watersi tüüpi puhas bluusikitarrist Geoff Bradford ja Chuck Berry andunud õpipoiss Keith Richards tülli. Bradford keeldus sellist „rock’n’roll’i-jama” nagu „Roll Over Beethoven” ja „Sweet Little Sixteen” kaasa tegemast, kõndis minema ega tulnudki enam tagasi. Kuid seks ajaks olid Elmo Lewis, kolm Dartfordi kutti ja sahtellõuaga Stew leidnud üksteises piisavalt ühist, et koos jätkata.
Nad tegid Bricklayer’s Armsi kõrtsis kolm korda nädalas proove, ehkki sel looteseisundis ja ikka veel nimeta pundil polnud mingeid esinemisväljavaateid. „Proov algas kell seitse ja me olimegi täpselt kohal,” meenutab Ian Stewart. „Ainus, kellega põrmugi arvestada ei saanud, oli Brian. Ta võis täiesti ootamatult mitmeks päevaks ära kaduda, et siis ühtäkki välja ilmuda ja uut proovi nõuda. Ma ei usaldanud Brianit päriselt kunagi – peaasjalikult seepärast, et ta ütles pidevalt: „Usalda mind, Stew.””
Usaldusväärne Stew töötas ametnikuna Buckingham Gate’il asuvas keemiatööstusfirmas. Tema esimese mulje järgi elasid Mick ja Keith ulaelu, olid pidevalt pennitud, söömata ja aplad. Mickil oli vaid seitsmenaelane nädalastipp ja mõned šillingid, mis ta sai Alexilt laulmise eest. Keith, Sidcupi kunstikolledžist väljaviskamise veerel, sõltus täielikult ema armuandidest. „Paistis, nagu kavatseksid nad üheskoos nälga surra. Aga muidugi oli Mick tegelikult paremas seisus. Ikka ja jälle jättis ta Keithi üksi ja läks mõnda korralikku kohvikusse. Mick pööras oma kõhule alati suurt tähelepanu.”
Bändi esimene loominguline puhang sündis Briani Gibsoni ja Keithi Höfneri spontaanses koosmängus. Nad ei mänginud mitte eraldi juht- ja rütmipartiisid, vaid duetti, sobitades vastastikku soolosid ja ühinedes sujuvas topeltharmoonias, kus üks siksakitas bassinootidel, samal ajal kui teine turnis ülemistes registrites. Selline kahe kitarri suhe tundus lõpmata põnev, nii et kiitsakas LSE tudeng pidi kannatlikult istuma ja oma laulmisvõimalust ootama. Juba toona oli nii, et kui Micki, Keithi ja Briani trios kaks meest liitusid, siis kolmas jäi paratamatult välja külma kätte.
Bändiproove oli kuulda ka kõrtsi eesruumi ning ühel õhtul sattus nende hääl kõlama võstlikele kõrvadele. Kui nad pärast proovi baarileti taga istusid, tuli nende juurde keskealine mees, kes ulatas enese tutvustamiseks nimekaardi: David Norris, artistide esindamine. Ta rääkis, et kuuldu oli talle meeldinud ja ta võiks ehk korraldada neile mõned esinemised tantsusaalides ja võib-olla isegi mandril sõjaväebaasis, kui nad vaid muretsevad endale korralikud pillid ja lavaülikonnad. Isand Norrise ettepanek pälvis kindlameelse põlguse. Kõik viis olid tõotanud, et ei müü oma muusikat ealeski äri huvides, isegi kui neil ei õnnestu mitte kunagi saada ühtki esinemist.
Alexis Korner oli endiselt bluusitaeva ainus täht. Ja 1962. aasta suvel näis, et Mick Jagger jääb Alexis Korneri äkitselt valla pääsenud meteoorilennult maha. Blues Incorporated oli saanud oma esimese kutse ringhäälingusse, BBC meelelahutussaatesse „Jazz Club”. Asjal oli ent kaks varjukülge. Esiteks sattus BBC saade samale ajale Korneri neljapäevase etteastega Marquee klubis. Teiseks nõustus kokkuhoidlik BBC maksma ainult viiele muusikule. Sestap otsustas Korner loobuda koosseisu kõige asendatavamast liikmest, vokalistist.
Jagger ei pannud pahaks, et ta kõrvale jäeti. Vastupidi, ta oli elevil, et Korneril avaneb võimalus tuua bluus üleriigilise publiku ette. Lepiti kokku, et Marquee õhtu täidab Korneri Ealingi klubi põhivokalist Long John Baldry. Marquee mänedžer Harold Pendleton nõustus andma vahetusbändi rolli pundile, kes käis harjutamas Bricklayer’s Armsis, ehkki tollel polnud veel nimegi.
Üritus oli küllalt tähtis, et teenida ära lõiguke ka 11. juuli Jazz Newsi numbris.
R & B laulja Mick Jagger esineb homme õhtul Marquees rütmibluusibändiga, sellal kui Blues Inc. esineb „Jazz Clubis”.
Bändi nimi on Rolling Stones („Loodetavasti ei arvata, et me oleme mingi rock’n’roll-punt,” räägib Mick) ja sinna kuuluvad: Jagger (vokaal), Keith Richards, Elmo Lewis (kitarrid), Dick Taylor (bass), Stew (klaver) ja Mick Avory (trummid).
Nime valis Brian Muddy Watersi laulu „Rolling Stone” järgi. Ian Stewart oli ägedasti vastu. „„Rolling Stones – ma väitsin, et see on kohutav! See kõlas nagu mingi Iiri tantsuansambli või luksushotelli orkestri nimi.” Äsja värvatud trummar Mick Avory oli sama kahtlev, kuid nõustus nagu teisedki, et kuna Brian on bändi moodustanud, siis on tal ka õigus sellele nimi panna.
Niisiis seisis kuus Rolling Stonesi liiget 1962. aasta 12. juulil silmitsi oma esimese publikuga. Lugude järjekord oli kirjas Ian Stewarti taskumärkmiku lehel. Mickil oli seljas sviiter, Brianil velvetjakk ning Keithil kitsavõitu tume särk, mis nägi oma lahtise krae ja kätistega välja nagu ta kunagine ingelliku kooripoisi rüü. Nende selja taga vahetasid Dick Taylor, Ian Stewart ja Mick Avory pahaendelisi pilke. „Oli kuulda, kuidas inimesed arutasid: „Rolling Stones … Rolling Stones …” meenutab Dick Taylor, „oh, rock’n’roll, kas nad …” Me ei olnud jõudnud veel nootigi mängida, kui tajusime vaenulikkust.”
1962. aastal oli Suurbritannia ikka veel hõivatud 1939. aastast taastumisega. Ainus sugupõlv, kes ühiskonnas midagi määras, oli see, kes oli üle elanud sõja ning vaid pisut talutavama sõjajärgse aja, kui rahva lootust hoidis ülal usk, et ühel päeval ei ole või enam normikaup, et riiete ja šokolaadi ostmiseks pole enam vaja talonge. Need imed olidki lõpuks tõeks saanud, ja enamgi veel. Nüüd olid Briti kodudes, nagu ka kinoekraanilt nähtud Ameerika omades, televiisorid, pesumasinad ja garaažid, milles uhkete tagatiibadega autod. Olid olemas transistorraadiod, baarikapid ja esimesed alkoholireklaamid. Suessi kriisi järel peaministriks saanud Harold Macmillani jutt kõlas väga usaldusväärselt, kui ta teatas rahvale, et „teil pole kunagi nii hästi läinud”. Suuresti tänu säärasele ebausule püsis võim kindlalt selle Edwardi-aegse isanda käes, kes nägi oma üle pea silutud tihedate valgete juuste ja sorgus vuntsidega välja nagu vanaldane ja mõnulev merilõvi.
Kümnend, mis polnud 1962. aastaks veel oma nägu leidnud, oli tegelikult alanud