Keithile. Ta läks nende kannul kuulekalt lähedal asuva hamburgerikohviku juurde, ulatas neile raha ja ootas kannatlikult lumesajus, kuni nad jälle välja tulid. Ja kui Dick Hattrelli raha sai otsa, polnud ta nende korterisse enam oodatud. Ühel õhtul, kui ta lebas voodil, ähvardas Brian anda talle kitarrijuhtmega elektrilöögi. Aluspükste väel Hattrell tormas hirmunult välja lume kätte. „Ta ei julenud terve tunni tagasi tulla, ta kartis Brianit nii kohutavalt,” räägib Keith. „Kui ta siis lõpuks tuppa toodi, oli ta üleni sinine.”
1963. aasta algul oli Suurbritannia üha lumevangis, külad, linnad ja terved krahvkonnad maailmast ära lõigatud, suurem jagu transporti halvatud, kõik spordiüritused tühistatud, kogu rahvas kogunenud elutuppa kössitama sinise teleriekraani petliku soojuse paistele. 12. jaanuari laupäevaõhtune saade „Thank You Lucky Stars” pakkus lumme maetud vaatajaskonnale spektaaklit nimega Beatles: põrandamoppi meenutava soenguga poisid veiderdamas oma uue plaadi „Please Please Me” saatel, kuid mitte ainiti kaamerasse vaadates ja pepsilt nõksutades nagu Cliff Richard oma Shadowsiga, vaid talitsematult hüpeldes ning naerdes laialt kaamerasse ja üksteisele. Üle kahekümne ühe aastased vaatajad nägid selles üksnes koomilisevõitu vahepala. Kuid miljonile Briti teismelisele, kellesse oli kogunenud kõike muud kui külmalaine, mõjusid poiste hoogsad hõisked sootuks teistmoodi. 16. veebruaril tõusis „Please Please Me” Melody Makeri edetabeli tippu.
Beatles oli hakanud regulaarselt esinema ka BBC meelelahutussaates „Saturday Club”, kus kanti üle nende kontserte kauge Liverpooli keldriklubist Cavern. Suur osa bändi repertuaarist oli rütmibluus, mida nad olid õppinud Liverpooli meremeeste toodud importplaatidelt. Brian ja Keith, kes kuulasid „Saturday Clubi” Edith Grove’il tekkide all kössitades, olid hämmastunud, kui läppunud BBC lasi neile Chuck Berry ja Bo Diddley laule.
Kuna „Saturday Clubi” teati selle poolest, et sinna kutsuti ka bände, kes polnud veel plaati välja andnud, saatis Brian BBC-le rutiinse kirja, paludes Rolling Stonesile prooviesinemist. Kaks nädalat hiljem said nad ametliku kutse ilmuda BBC prooviruumi. Enne lahkumist šampoonitas ja föönitas Brian oma juukseid nii, et need katsid silmi tihedamalt kui biitlitel endil. „See ehmatas isegi meid pisut,” räägib Keith. „Ta nägi oma silmi varjava soenguga välja nagu mõni bernhardiin. Käskisime tal olla ettevaatlik või muidu koperdab ta millegi otsa.”
Proovimängimist jälgisid saate produtsent ja konferansjee Brian Matthew. Mõlema mehe otsuseid kujundas jäägitult see kitsarinnaline ja eelarvamuslik ringhäälingukorporatsioon, mis oli palju aastaid keelanud kasutada isegi fraasi „kuum džäss” – see olla seksuaalselt väljakutsuv. „Saime produtsendilt lõpuks kirja,” meenutas Bill Wyman. „Nad ütlesid, et me meeldisime neile bändina, aga nad ei saa meid saatesse võtta, sest meie „laulja kõlab liiga värvikalt”.”
Wyman ei taibanud ikka veel isegi, kuidas ta oli endiselt jäänud Rolling Stonesiga, eriti kui arvestada, et ta sõber Tony Chapman oli sealt lahkunud. Kuna kogu maad oli haaranud sula ja see andis neile äärelinnaklubides uusi kontserdivõimalusi, siis kasvas järjest ka nende soov leida endale kindel trummar, olgu ta või Chapmani moodi mitte just kõige usaldusväärsem. Brian tahtis võtta Carlo Little’i, Cyril Daviese bravuurika trummari. Kuid Mick, Keith ja Ian Stewart pidasid võimalikuks ainult üht kandidaati. „Vaatasime ühel õhtul üksteisele otsa, ja asi oli otsustatud,” räägib Stew. „Läksime Charlie Wattsi juurde ja ütlesime: „Kuule, see on nüüd selge. Sa oled meiega.””
See pika ja kõhna, süngelt tundliku näoga poiss oma peenes vestiga ülikonnas oli pärit hoopis teisest maailmast. Charlie Watts oli puhas londonlane, sündinud ja kasvanud Cockneys endas ning mingil kummalisel moel tundus ta – nagu paljud koknid – oma tegelikust east vanem. Ta isa töötas King’s Crossi raudteejaamas käskjalana, ema oli endine tehasetöötaja. Pere elas Põhja-Londonis Islingtonis tagasihoidlikus majas, kus valitses Charles seeniori punktuaalne korraarmastus. „Isa sundis mind panema kõigile raamatutele pruunist paberist ümbrise,” räägib Charlie, „isegi „Buffalo Billi” sarjale.” Ta jumaldas seda raamatut, mille värvipiltidel kappas William F. Cody raevukalt mööda Metsikut Läänt, mis oli – ka hiljem täiskasvanueas – Charlie Wattsi kustumatu kirg.
Kahekümne ühe aastast Charliet näis ootavat paljulubav karjäär. Pärast Harrow’ kunstikolledži lõpetamist asus ta tööle Regent Streetil asuva Charles Hobson and Gray reklaamibüroo kirjakunstniku ja küljendajana. See oli mainekas ja tolle aja kohta tasuv töökoht, mida Charlie ei tahtnud isegi mitte oma armastatud džässi nimel ohtu seada. Nii oligi ta hiljaaegu loobunud mängimast Blues Incorporatedis, kartes, et sagedased öösse venivad esinemised hakkavad segama ta päevatööd.
Rollingute silmis polnud asi pelgalt selles, et Charlie Wattsil oli kena trummikomplekt ja ta mängis sellel säärase pealetikkumatu meisterlikkusega, mis sidus ka kõik ligadi-logadi lood tsemendina kokku. Asi oli selles, et ta meeldis neile väga. Kõige paremini tundus ta klappivat bändi ujedaima ja ebakindlaima liikme Keithiga. Sagrises ja karuses Keithis oli midagi, mis tekitas peenetundelises Charlies tema vastu sooja poolehoidu. Ta istus pikki tunde Edith Grove’i korteris, kuulates Keithi ja Briani kitarriduette, milles kõlas Chuck Berry plaatide B-poolelt omandatud kogemus ja tarkus, ning torgates ikka ja jälle järjekordse šillingi elektriarvestisse.
Charlie silmis oli asja varjupool see, et kuna ta armastas üle kõige džässi, siis ei näinud ta võimalust, kuidas tal õnnestuks nende lootusetute tudengitüüpidega viia ellu oma unistus: sõita New Yorki ja käia Birdlandi klubis, kus oli mänginud Charlie Parker. Sel ajal kui Rolling Stones teda veenis, kaalus ta ka pakkumist hakata mängima palju auväärsemas bändis Blues By Six. „Ta käis mulle selle pärast kaeblemas,” meenutas Alexis Korner. „Rääkisin talle, et minu meelest on kaugemas vaates Rolling Stonesil rohkem lootust tööd saada.” Nii jäigi Charlie Watts – kõhklevalt õlgu kehitades ja tüüne, kuid üksnes halvimat ootava ilmega – Rolling Stonesi.
Vaikses Thamesi-äärses linnakeses Richmondis võis pühapäevaõhtuti näha, kuidas suured kambad velvetjakkides ja lotakates pükstes poisse ning neid saatvaid valgepalgelisi paljaste jalgadega lõdisevaid tüdrukuid väljuvad raudteejaamast ja võtavad suuna üle tee viktoriaanliku väljanägemisega hoones paikneva kõrtsi poole. Seal seisis isetehtud sildi CRAW-DADDY CLUB all musta habemega noormees, kes valvas kõrtsi peeglitega palistatud saali viivat sissekäiku ja patras klientidega omapärase ning ilmeksimatult võõramaise aktsendiga. „Kõik tüdrukud, kes tahavad sisse tulla …” ütles Giorgio Gomelsky, „meil on nii täis, te peate istuma oma poiste õlgadele.”
Giorgio oli kahekümne üheksa aastane Gruusias sündinud, sealt Šveitsi pagenud ning Itaalias ja Saksamaal koolis käinud vene emigrant, kes oli nüüd üks Londoni džässiringkondade kõige kuulsamaid tegelasi. Viiekümnendail oli ta töötanud Chris Barberi juures ja aidanud luua rahvuslikku džässiliitu ning seejärel korraldanud Richmondi džässifestivali, millest kujunes hiljem džässiliidu iga-aastane üritus. Ta oli avastanud bluusi, kui saatis Ameerika bluusmuusikuid Londonist Mandri-Euroopasse, kus nood esinesid Barberi korraldatud kontsertidel. „Sonny Boy Williamson elas pool aastat minu juures. Reisisin temaga kõikjal kaasas. Me olime Liverpoolis, kui Cavern oli alles džässiklubi.”
Kuuekümnendate algul ühendas Giorgio filmitoimetaja abi ja West Endi džässiklubi juhataja ameti ning õppis Stanislavski meetodit järgival näitlemiskursusel. Seal oli üks tema kaasõpilasi noor iirlane Ronan O’Rahilly, kelle perekonnale kuulunuvat suurem osa Corki krahvkonnast ja kes üritas Alexis Korneri Blues Incorporatedi asju ajades samuti Londoni meelelahutusmaailma murda.
Gomelsky esimene bluusiklubi oli Piccadilly, mis tegutses džässmuusiku Cy Laurie vana klubi ruumides. Rolling Stones mängis seal ühe korra, pisut enne seda, kui Harold Pendleton ja Cyril Davies andsid neile Marquees hundipassi. Ja ehkki Gomelskyle meeldisid nad väga inimestena, pidas ta nende esinemist vastikuks. Koos Mick Jaggeri noorema venna Chrisiga oli neid tol õhtul kuulama saabunud kõigest umbes kakskümmend inimest.
1963. aasta algul oli Piccadilly klubi kinni pandud ning Giorgio vajas uut paika, mille saaks üürida selle ainsa viienaelase rahatähe eest, mis tal taskus oli. Ta tundis Richmondi jaamahotelli omanikku ning teadis, et üht selle suurt tagaruumi polnud kasutatud sestpeale, kui seal korraldatud džässiõhtud olid