londonlastes huvi bändi vastu, kelle koduklubi asus West Endist viisteist kilomeetrit eemal – mis tähendab, et sama hästi võinuks see asuda ka teisel pool maakera. Plaadikompaniide talendikütid pidasid ainsaks külastamisväärseks kohaks peale Soho kolmsada kilomeetrit põhja pool asuvat Liverpooli, kus nad lootsid oma meeleheitlikel otsinguil avastada veel mõne Beatlesi moodi pundi. Seda hullunud aardejahti kihutas eriti tagant plaadifirma Decca, mille artistide ja muusikavaliku eest vastutav värbamisjuht Dick Rowe oli saanud kuulsaks „mehena, kes ütles Beatlesile ära”. Giorgio Gomelsky kiri Surrey uuest bluusbändist ei jõudnud Dick Rowe laualegi.
Rollingud ise tundsid ainult üht plaaditööstusega seotud inimest. See oli Ian Stewarti koolipõlvesõber Glyn Johns, kes töötas Portland Place’is asuvas IBC stuudios. IBC-l, mis kuulus osaliselt kuulsale orkestrijuhile Eric Robinsonile, oli popmuusikaga väga vähe pistmist. Kuid andekal helirežissööril Glynil oli lubatud salvestada iga artisti, keda ta peab lubavaks. Tema kutsel saabuski Rolling Stones IBC-sse ja mängis ühe õhtuga linti neli lugu, sealhulgas Chuck Berry pala „Come On”.
Elevus, mida tekitas päris ehtne stuudio ja koostöö noore helimehega, kes oli ka Crawdaddy fänn, hakkas peagi hääbuma, sest IBC-l oli suurte plaadikompaniide juures vähe kaalu. Glyni kolleeg tundis kedagi Deccas – aga klassikalise muusika poolel. Tegu näis olevat järjekordse tulutu üritusega äratada tähelepanu maailmas, mis on kurt kõigele peale Beatlesi uue hittsingli „From Me to You”.
13. aprillil, kui rollingute meeleolu oli sügavaimas mõõnas, hakkas Giorgio Gomelsky ajakirjanikega sebimine end lõpuks ära tasuma. Nädalaleht Richmond and Twickenham Times pühendas terve lehekülje jaamahotelli taga asuvale klubile ja sellele, kuidas see meelitab üle piirkonna džässiklubide kliente. Rolling Stonesi – sedapuhku jälle g-ga – mainiti pigem möödaminnes: „Kui välja arvata bändiliikmete valgusvihus kujud, on kogu ruum pime … Hetkelises sähvatuses on näha higistavaid tantsijaid ja inimkogusid, kes kössitavad põrandal, kus pole ühtki tooli.”
Mõni päev hiljem andis Record Mirrori ajakirjanik Peter Jones järele Giorgio anumisele ja oli nõus loobuma oma pühapäevalõunast, et vaadata, kuidas Giorgio punti võetakse Richmondi kõrtsiklubi laval filmilindile. Jones oli viljakas ja ettenägelik ajakirjanik, esimene, kes oli intervjueerinud biitleid üleriigilise muusikaväljaande tarbeks. Ta vaatas rollingute esinemist ja sai nendega pärastpoole hotelli baaris kokku. „Nad olid näljased … ja nad olid väga kibestunud,” räägib Peter Jones. „Nad rääkisid mulle, et varem polnud keegi võtnud vaevaks sõita paarkümmend kilomeetrit Londonist välja neid vaatama. Lubasin anda endast parima, et Record Mirror avaldaks neist artikli.”
Jones pidas sõna. Ta veenis Record Mirrori tähtreporterit Norman Joplingit minema järgmisel pühapäeval koos fotograafiga Richmondi. Jopling – kirglik bluusi- ja souliaustaja – oli veelgi üllatunum kui Peter Jones. „Rolling Stones oli saavutanud eheda rütmibluusi saundi, mitte nad ei matkinud seda,” meenutab Jopling. „Kui nad mängisid Bo Diddley pala, siis see tõepoolest kõlaski nagu Bo Diddley. Ja kogu see pilt nende ümber seal ruumis oli rabav.”
Norman Joplingi olemuslugu, mis avaldati Record Mirroris järgmisel neljapäeval, ületas Giorgio suurimadki lootused.
Sellal kui džäss tõmbub koomale, ohkavad kõikvõimalike noortele mõeldud muusikaürituste korraldajad kergendatult, et neil on õnnestunud leida midagi selle asemele. Loomulikult käib jutt rütmibluusist. Ja on otse uskumatu, kui palju on rütmibluusiklubisid ühtäkki justkui maa alt välja karanud.
Kew Roadi jaamahotellis pilluvad allasurutud noored uues „džunglimuusikas” end nii, nagu nad vana džässi hillitsetud päevil ealeski ei teinud.
Ja punt, mille rütmis nad väänlevad ja keerutavad, on Rolling Stones. Võib-olla pole te neist kuulnud, ja kui elate Londonist kaugel, siis pole see ka ime.
Aga jumala eest, te kuulete neist! Rolling Stonesi saatus on saada suurimaks rütmibluusibändiks, kui see muusikastiil vaid edasi õitsema jääb …
Ajalehes, mida luges iga viimane kui muusikatööstuse talendikütt ja agent ja mänedžer, ei saanuks teha tundmatuile muusikuile veel mõjusamat reklaami. Nagu Norman Jopling meenutab, oli mõju silmapilkne. „Record Mirror jõudis West Endis müüki ühe paiku päeval. Kella neljaks oli mulle helistatud kolmest plaadifirmast ja uuritud: „Kust me need kutid kätte saame?”” Jopling proovis veel midagi arutada, kuid nagu Peter Jones, nii mõistis temagi hästi, et need kutid on nüüd tõepoolest kindlalt kätte saadud.
3.
„COME ON, MINA OLEN SINU JA SINA OLED MINU”
Juba üheteistaastasena oli Andrew Loog Oldham parandamatu glamuurisõltlane. Kui teised poisid lugesid koomiksiraamatuid või vahetasid tikutopsietikette, jalutas Oldham Soho tänavail ja hingas naudinguga sisse kohviubade, salaami, striptiisi ja algelise rock’n’roll’i hõngu. Nii lummav kui see kant oligi, kahvatus kõik selle lumma kõrval, mille ta oli avastanud iseendas. Juba päris noorest east peale nägi ta oma elu kui eepilist filmi, kus ta on ühtaegu peakangelane ja andunud publik. „See oli ainus moodus, kuidas ma suutsin end sundida hommikuti kooli minema. Väravast väljudes nägin enda ümber kohe kuulsusesära sähvima löömas …”
Tema nimi, mis hilisemail aastail tundus iseloomustavat nii tüüpiliselt selle kandja kujutlusvõimet, oli tegelikult algupärane. Andrew Loog Oldham oli 1944. aastal Saksamaal pommituslennul hukkunud hollandi päritolu Ameerika lennuväeohvitseri poeg. Väljaspool abielu sündinud laps sai mõlema vanema nimed. Tema hollandi päritolu võis alati aimata ta roosaka jume, õlgkollaste juuste ja heledate silmade järgi, mis oma lühinägeliku pilguga andsid Oldhamile – isegi siis, kui igast tema poorist tulvas ülbust ja solvanguid – püüdliku poisikese ilme.
Erainternaatkoolis, kuhu ema ta saatis, sai ta esimese õppetunni, kuidas panna kujutlusvõime tulu teenima. Seda Oxfordshire’is Witneys asuvat kooli juhtis endine sõjaväeohvitser, uljas kuju, kelle sagedane äraolek oli kuulduste järgi seotud äärmiselt tähtsa valitsustööga. Tegelikult oli ta tingimisi vabastatud eksvang, kes liikus mööda maad ringi, asutas väikseid koole, kogus õppemaksu kokku ja kadus siis jäljetult. See direktor oligi Andrew Loog Oldhami esimene õppetund: kui sul on küllalt jultumust ja stiili, saad sa hakkama enam-vähem kõigega.
1955. aastal oli roosa jumega Hampsteadi koolipoiss Soho kuulsas kohvikus 2 I’s tuttav kuju. Uksehoidja Norah teadis teda hästi ja lubas ta trepist alla skiffle’i-keldrisse, ilma et oleks võtnud talt ettenähtud üht šillingit. Tal oli juba toona popkangelaste asjus iseäralik maitse: näiteks roheliste juustega ja kiprunud Wee Willie Harris või Ameerika stiilis rocker Vince Taylor, kes sai hiljem kuulsaks Prantsusmaal. „Rock’n’roll’is võlus mind alati seksuaalsus … seksuaalsus, mille kohalolu enamik inimesi ei aimanudki. Nagu näiteks Everly Brothers. Kaks sarnase näoga ja sarnase soenguga kutti. Mõte oli selles, et nad laulavad koos mõnele tüdrukule, aga tegelikult laulsid nad teineteisele.”
Umbes kolmeteistkümnendast eluaastast alates nägi Oldham ennast sulamkujuna, kelles ühinesid kaks kangelast, keda oli kehastanud tema ekraani-iidol, lihvitud, pisut kahetise karakteriga Laurence Harvey. Ta tahtis olla Harvey moodi Joe Lampton, hoolimatu töölisklassist pärit tegelane filmist „Tee ülesmäge”. Samavõrd tahtis ta olla „Expresso Bongo” lakkamatult latrav juudi hangeldaja, kes kammis oma Itaalia jakis ja keigarlikus viltkaabus Soho tänavaid ja otsis võimalust ükskõik mille pealt teenida.
Kuueteistaastaselt lahkus ta Wellingborough’ kolledžist, olles teinud eksamid kolmes aines – inglise keeles, usuõpetuses ja väidetavasti ka täpsuslaskmises –, ning hakkas endale kohe maailma teed rajama, just nagu Laurence Harvey oli ette näidanud. Esimese asjana marssis ta Chelseasse Mary Quanti boutique’i ja küsis seal mis tahes tööd. Mary Quant ja tema abikaasa Alexander Plunkett-Green olid blondist noorukist ja ta häbitust jultumusest võlutud. Nad olid nõus pakkuma talle juhutööd ja teekeetja- ning käskjalakohta.
Ta töötas Mary Quanti juures kogu selle aja, kui moelooja rabavalt lihtsad mustvalged kleidid, lühikesed seelikud, meremehekaelused ja suured kikilipsud pöörasid aegamisi pea peale haute couture’i ja