vastu maad, nii et jäi maha. Kuid nüüd oli minu juures teine sõdur ja sel oli käes suur püstol, mille ta suunas otse minu poole ja vajutas päästikule. Ma arvasin, et nüüd ma suren. Kuid minu õnneks polnud püstol hästi laetud ega tulistanud. Emand pööras ümber ja nägi seda kõike ning hüüdis vabatahtlikele, et nad sõdureid eemal hoiaksid, mida nad ka tegid.
Noh, pärast seda oli seal palju segadust, sest sõdurid ei teadnud, mida teha, ning üha rohkem vabatahtlikke tuli forti emandale appi ning kui kapten aru sai, mis toimub, oli tal mõistus otsas. Emand muudkui naelutas suurtükke, kuni vardad otsa said. Siis jättis ta haamri vabatahtlikele ja käskis neil jätkata.
Järgmisel päeval maabus müüri ees lagedal maal kuussada Hollandi sõdurit. Nad marssisid forti. Mõned hollandlased tervitasid neid rõõmuhõisetega ja inglasest kapten pidi alistuma. Tal ei jäänud muud üle.
Pärast seda olin ma emanda silmis kõrges hinnas. Olin kartnud, et boss saab minu peale sõnakuulmatuse ja forti minemise pärast vihaseks, kuid päev pärast seda, kui see kõik juhtus, ütles ta mulle: „Emand ütleb, et sa päästsid ta elu.”
„Jah, härra,” sõnasin ma.
Siis ta vaid naeris.
„Ma pean sulle vist tänulik olema,” lausus ta. Ja ei öelnud mulle ühtegi paha sõna.
Nii said hollandlased New Yorgi jälle endale. Seekord nimetati linn Uus-Orangeks. Kuid see nimi püsis ainult aasta. Ookeani taga sõlmisid meie isandad uue lepingu ning meid anti inglastele tagasi, mis emandale sugugi ei meeldinud.
Pärast seda oli kõik mõne aja üsna rahulik. Manhattanit kutsuti jälle New Yorgiks, kuid uus inglasest kuberner, kelle nimi oli Andros, rääkis hollandi keelt ja aitas kaupmehi ‒ eriti rikkaid. Ta lasi täita linna läbiva kanali. Emand ütles, et ta tegi seda selleks, et kanal ei tuletaks inimestele meelde Amsterdami. Kuid see vana kraav haises tihti ning ma arvan, et kuberner lasi selle seepärast kinni ajada. Selle kohale rajati ilus tänav nimega Broad Street.
Sel ajal tuli New Yorki elama härra Master, keda me olime Long Islandil kohanud. Ta ajas bossiga head äri. Bossile meeldis kaubelda jõe ülemjooksul karusnahkadega, kuid kaubavahetus Lääne-India suhkrurooistandustega kasvas ja see oli härra Masteri äri. Mõnikord oli boss tema merereisides osanik ja meinheer Philipse samuti.
Kuid boss tegi midagi, mis emandat väga rõõmustas. Jan oli jõudnud abiellumisikka ja boss naitis ta heast hollandi perekonnast pärit tüdrukuga. Tolle nimi oli Lysbet Petersen ja tal oli märkimisväärne varandus. Ma olin teda linnas näinud, kuid rääkinud polnud kordagi, enne kui ta kihlusest teatamise ajal meie majja tuli.
„See on Quash,” ütles Jan talle ja naeratas mulle sõbralikult, mispeale noor daam vaid noogutas. Seepärast olin rõõmus, kui preili Clara lisas: „Quash on olnud meie juures kogu elu, Lysbet. Ta on mu parim sõber.”
Pärast seda naeratas noor daam mulle soojalt, näidates, et on aru saanud, et mind tuleb lahkelt kohelda.
Ja mul oli tõesti meeldiv nende pulmas olla ja näha, kuidas kirikuõpetaja naeratab ning boss ja emand paistavad rahul olevat.
Järgmisel aastal võisin osutada bossile teene, mis muutis mu elu.
1675. aastal oli hirmus indiaanlaste ülestõus. Seda juhtiva pealiku nimi oli Metacom, kuid mõned kutsusid teda kuningas Philipiks. Ma ei tea täpselt, millest tüli algas, kuid peagi ajas valge mehe vastu kogunenud vimm indiaanlaste südames neid Massachusettsis ja Connecticuti kaugemates osades mässama ning õige pea hakkasid indiaanlased ja valged üksteist hulganisti tapma. Ning New Yorgis olid inimesed hirmul.
Sest kõik sõdivad hõimud rääkisid algonkini keelt. Seepärast paistis loomulik, et ka New Yorgi ümbruse hõimud võivad üles tõusta. Jõe ülemjooksul ja Long Islandil oli veel hulk indiaanlaste hõime, kuid nad olid nüüd palju nõrgemad.
Ent kuberner Andros teadis, mida teha. Ta kogus kõik indiaanlased kokku ja võttis neilt vande, et nad ei hakka sõdima. Hulk mehi toodi linnalähedasse laagrisse, kus neil võis silma peal hoida. Siis läks kuberner ülemjooksule mohookide juurde ning lubas neile rohkesti kaupu tingimusel, et kui New Yorgi ümbruse algonkinid peaksid valgetele tüli tegema, tulevad mohoogid ja suruvad nad maha. See kindlasti aitas, sest Manhattani ümbruses ei olnud mingeid rahutusi.
Ühel päeval võttis boss mu kaasa Manhattani keskossa, kus mõnedel indiaanlastel oli kästud laagrisse jääda. Ta ütles mulle, et tunneb neid inimesi sest ajast, kui ta nendega kauples. Indiaanlased olid pannud oma vigvamid üles lagendiku äärde. See oli hea paik. Rohu sees kasvasid metsmaasikad. Boss rääkis mõne aja indiaanlastega nende keeles ja võis näha, et mehed on teda nähes rõõmsad, kuid ma nägin, et mõned neist on haiged. Mõne aja pärast tuli boss minu juurde ja küsis mult: „Kas sa kardad palavikku, Quash?”
Palavik oli aeg-ajalt ka linna jõudnud. Mäletan, et kui olin umbes kaheksateistaastane, oli see väga hull ning mõned lapsed ja vanainimesed surid sellesse. Kuid mind ei paistnud palavik kunagi tülitavat.
„Ei, boss,” vastasin ma.
„Hästi, siis ma tahan, et sa jääksid mõneks ajaks nende inimeste juurde ja vaataksid, et neil oleks kõik, mida nad vajavad. Kui neil toidust või ravimitest puudus on, tuled linna ja ütled mulle.”
Nii jäin sinna paika ligi kuuks ajaks. Mõnda peret tabas palavik väga hullult. Üks naine, kes oli kahvatum kui teised, kaotas oma abikaasa ning tema lapsed olid peaaegu suremas. Kuid ma aitasin tal nad jõe äärde viia, kus me nende ihu maha jahutasime, ning pärast käisin linnas kaerajahu ja muud toidupoolist toomas. Ma arvan, et kui ma poleks seda naist aidanud, oleks ta kaotanud ka lapsed. Igatahes ma rääkisin sellest bossile ja ta ütles, et olin teinud hästi.
Kui aga kõik möödas oli ja ma koju tulin, sain vaevalt uksest sisse, kui emand minu poole pöördus.
„Sa raiskad aega neid indiaanlasi päästes,” karjus ta mulle. „Nüüd asu tööle ja kasi maja puhtaks, oled selle kuuks ajaks hooletusse jätnud.” Ma teadsin, et ta pole indiaanlastest heal arvamusel, kuid see polnud minu süü, et ma neid aitasin. Boss ütles mulle, et ma selle pärast ei muretseks, kuid emand paistis pärast seda olevat unustanud, et ma kord tema elu päästsin, ning suhtus minusse mõne aja külmalt.
Ja ma hakkasin mõistma, et sa võid elada inimeste hulgas kogu elu, kuid ei või kindel olla, et neid tunned.
Kuid bossi tänulikkuse olin ma kindlasti ära teeninud. Umbes kuu aega hiljem kutsus ta mu tuppa, kus harilikult töötas, ning käskis ukse kinni panna. Ta suitsetas oma piipu ja vaatas mind mõtlikult, nii et ma arvasin, et olen mingi pahandusega hakkama saanud.
„Quash,” sõnas ta umbes minuti pärast. „Ükski inimene ei ela igavesti ja ma olen mõelnud, mida sinuga teha, kui mu aeg otsa saab.”
Ma arvasin, et ehk ta peab silmas seda, et ma töötaksin edasi tema poja Jani juures. Kuid pidasin suu ja üksnes kuulasin aupaklikult.
„Nii ma siis otsustasin, et sa saad vabaks,” ütles ta.
Kui ma neid sõnu kuulsin, suutsin vaevu oma kõrvu uskuda. Need vabad mehed, keda ma tundsin, olid kõik töötanud pikka aega Hollandi Lääne-India Kompaniis. Ma polnud kuulnud, et mõni eraisikust orjaomanik oleks New Yorgis oma orjad vabaks lasknud. Seepärast olin õnnest joobunud, kui ta seda ütles.
„Tänan sind, boss,” sõnasin ma.
Ta imes mõne aja oma piipu. „Kuid ma vajan sind nii kaua, kuni elan,” lisas ta ning ma vist heitsin talle üsna mureliku pilgu, sest ta hakkas naerma. „Nüüd sa mõtled, kui kaua ma veel elan, eks ju?”
„Ei, boss,” laususin ma, kuid me teadsime mõlemad, et nii see oli, ja see ajas teda veel rohkem naerma.
„Noh, mul ei ole veel suremisega kiiret,” ütles ta. Siis naeratas mulle lahkelt. „Sa pead ehk kaua ootama, Quash, kuid ma ei unusta sind.”
Paistis, et minu unistus vabaks saada ühel päeval täitub.
Kindlasti ei oodanud ma siis, et mulle saab