ning noogutas siis endamisi.
„Noh, Quash, ma pean selle üle mõtlema, kuid mitte kohe,” ütles ta. Ja ma nägin, et ta ei taha sest asjast rohkem rääkida.
Õhtupoolikul sõitsime kaldale, kus asus indiaanlaste küla, ja boss käskis mul paadis oodata, kuni ta indiaanlastega rääkimas käib. Ta oli kaua aega ära ja kui tagasi tuli, ronis paati ja käskis aerumeestel ülesvoolu sõuda. Ta paistis millegi üle mõtlevat, seepärast olin vait ja hoolitsesin roolipinni eest.
Jõgi tegi käänu ja me sõitsime võib-olla poolteist tundi, enne kui ta mult küsis: „Kas mäletad neid indiaani lapsi, kelle sa päästsid?”
„Jah, boss,” vastasin ma.
„Noh, nende ema suri. Palavikku.”
Emast ma suurt ei hoolinud, kuid laste päästmiseks olin kõvasti vaeva näinud, seepärast küsisin talt, kas nendega on kõik korras.
„Jah, lapsed elavad,” sõnas ta.
„See on hea, boss,” ütlesin talle.
Tol õhtul jäime laagrisse. Sõime ümber lõkke istudes, boss, mina ja neli aerumeest. Boss suhtus meestesse alati hästi. Nad pidasid tast lugu, kuid ta teadis, kuidas nende seltsis istuda ja nalja visata. Ja isegi kui tal olid teised mõtted peas, leidis ta meeste jaoks alati aega.
Boss oli toonud kodust tublisti toidumoona ja lähkri õlut. Kui kõik söönud ja pisut joonud olid, hakkasid mehed naerma ja nöökisid mind naiste pärast, keda mul palju olevat, nagu nad ütlesid, ning jutt läks üldse naistele. Siis lausus üks mees naerdes, et ta kardab emandat. „Ma ei tahaks temaga pahuksisse minna, boss,” ütles ta. Teades, et bossil ja emandal oli tüli olnud, arvasin ma, et parem, kui ta poleks seda öelnud. Nägin, et üle bossi näo libises tume vari. Kuid siis ta vaid naeratas ja lausus: „Mina ei tahaks ühegi naisega pahuksisse minna.” Sellega olid kõik mehed päri. Kuid mõne aja pärast ütles boss: „Noh, ma arvan, et on aeg magama heita.” Ning varsti jäid mehed magama ja ka mina heitsin pikali.
Kuid boss ei maganud. Ta istus lõkke ääres ja vahtis väga mõtlikult üle jõe ning ma arvasin, et ta mõtleb sõnavahetusele, mis tal emandaga oli olnud. Seepärast olin vait.
Ta istus niimoodi kaua aega. Lõke hakkas kustuma. Tähed jõe kohal paistsid selgelt, kuid aeg-ajalt kattis neid mõni pilv ning hakkas puhuma kerge tuul, mis pani puud kohisema, nagu sosistaks keegi. See kohin oli nagu unelaul ning ma jäin seda kuulates uniseks. Kuid boss ei saanud und.
Arvates, et ehk aitab see tal mõtted mujale viia ja magama jääda, ütlesin ma: „Kuula, kuidas tuul puhub, boss.”
„Ah, sa oled ärkvel?” sõnas ta.
„Ehk aitab see sul magama jääda, boss,” ütlesin talle.
„Ehk aitab, Quash,” vastas ta.
„See on nii mahe tuul, boss,” ütlesin ma. „Nagu sosistaks keegi mändide vahel. Kui sa hoolega kuulatad, võid seda kuulda.”
Ta ei lausunud midagi. Kuid mõne hetke pärast nägin, et tema pea on langetatud, ning arvasin, et ta kuulatab. Kui ta end mõne aja ei liigutanud, mõtlesin, et ta jäi ehk magama, kuid siis ajas ta end aeglaselt püsti ja vaatas minu poole. Ning mina teesklesin, et magan.
Siis läks ta eemale ja hakkas pimeduses mööda jõekallast kõndima.
Lamasin veel hulk aega ja ootasin, et ta tagasi tuleks, kuid ta ei tulnud. Hakkasin siis kartma, et temaga on midagi juhtunud. Metsades on palju karusid, aga kui mõni neist teda oleks rünnanud, oleksin kuulnud karjet. Kui aga boss ikka veel ei tulnud, tõusin üles ja hakkasin mööda jõekallast talle järele minema. Läksin väga ettevaatlikult ega teinud kära. Kuid temast polnud mingit märki. Ma ei tahtnud teda hüüda, muudkui läksin ja läksin. Olin käinud ligi pool miili, kui teda nägin.
Ta istus jõe ääres väikesel rohulapil ja tema kohal särasid tähed. Ta istus, selg küürus, põlved konksus, ja nuttis. Kogu tema keha vappus ja ta oli nutust peaaegu lämbumas. Ma ei ole kunagi näinud meest niimoodi nutmas. Ma ei julgenud edasi minna, kuid ei tahtnud teda ka sinna jätta. Nii seisin seal mõne aja ja tema nuttis südantlõhestavalt. Olin seal hulk aega ja tuul tugevnes veidi, kuid tema ei märganud midagi. Ning siis mõne aja pärast tuul vaibus ning tähtede all valitses suur vaikus. Ka tema nutt oli veidi vaiksemaks jäänud. Ma ei tahtnud, et ta mu sealt leiaks, ja hiilisin minema.
Kui lõkke äärde tagasi jõudsin, püüdsin uinuda, kuid kuulatasin samal ajal, kas ta juba tuleb. Koit oli peaaegu käes, kui ta tagasi tuli.
Me sõitsime mitu päeva mööda suurt Hudsoni jõge ülesvoolu ja nägime mohookide külasid puumajade ja pihtaedadega. Boss ostis hulga nahku. Kui koju tagasi jõudsime ja ma jooksin Naomit vaatama, naeratas too mulle imelikult. Siis ütles, et ootab last, mis tegi mulle suurt rõõmu. Ja mõne aja pärast tuli mulle mõte, et kui see on poisslaps, peaksin panema talle oma teekonna meenutuseks nimeks Hudson.
Naomi rääkis mulle veel, et emand ja Clara olid hommikul tülitsenud ja preili oli majast välja jooksnud. „Emand on mustas meeleolus,” ütles ta.
Kohe pärast seda, kui boss majja tuli, möödusin võõrastetoa uksest. See oli lahti ja ma kuulsin, kuidas boss räägib emandale nahkadest ja mohookidest, kuid emand ei paistnud midagi ütlevat.
„Kus Clara on?” küsis boss.
„Väljas,” vastas emand. Siis mõne aja pärast ütles ta: „Ma arvan, et sa veetsid ka oma teiste indiaani sõprade juures aega.”
„Ainult veidi,” vastas boss. „Neil polnud nahku.”
Emand ei vastanud.
„Muuseas, Kahvatu Sulg on surnud,” sõnas boss.
Olin nüüd mõne aja ukse juures kuulanud ning arvasin, et parem on edasi minna, kui kuulsin emanda häält.
„Miks sa seda mulle räägid?” küsis ta. „Üks haisev indiaanlane rohkem või vähem, mis see loeb?”
Boss oli pärast seda hetke vait. Kui ta naisele vastas, oli tema hääl vaikne.
„Sa oled julm,” sõnas ta. „Tema ema oli parem naine kui sina.” Kuulsin, et ta hakkab toast välja tulema, ja tegin kähku minekut.
Pärast seda paistis mulle, et boss suhtub emandasse külmalt, nagu oleks miski nende vahel lõppenud.
Mõtlesin pärast tihti neile sõnadele ning arvan, et mõistsin, mida need tähendasid. Kuid ma ei hoolinud sellest suurt. Mul oli nüüd oma pere, kelle peale mõelda.
Iga mööduva aastaga hakkasin rohkem mõistma, milline õnn see oli, et ma Naomiga abiellusin. Ta tegi majas kõik oma tööd ära, isegi kui tal lapsekandmise ajal suur kõht ees oli, ega kurtnud kunagi. Teadsin, palju tal teha on, ja aitasin teda niipalju kui suutsin. Päeva lõpus leidis ta minu jaoks alati naeratuse. Me jagasime omavahel kõike ning kiindusime teineteisesse niivõrd, et aastate möödudes ei kujutanud ma enam ette, kuidas oleks olnud elu ilma temata.
Mu väike Hudson oli kõige elavaloomulisem titt, keda ma olin näinud. Mulle meeldis lapsega mängida ja ka boss tuli mõnikord temaga mängima. Arvan, et Hudson pidas teda mõne aja oma vanaisaks või kellekski selliseks. Kui ta oli kaks aastat vana, sai Naomi teise lapse, tüdruku, kuid see polnud terve ja suri. Kaks aastat hiljem saime veel ühe väikese tüdruku ja panime talle nimeks Martha. Tal oli ümar nägu nagu emal ja kui ta suuremaks kasvas, võisin näha, et tal on ema iseloom.
Hudson oli nüüd viieaastane poisike. Küll ta võis joosta ja sebida! Boss ütles, et ei saa teda kätte. Ja Naomi ütles, et Hudson on täitsa minu moodi. Võtsin ta tihti kukile ja viisin linna, kui mul sinna asja oli. Kui mul aga aega oli, viisin ta mere äärde, sest talle meeldis laevu vaadata. Kõige rohkem vaimustas teda see, kui purjed lahti rulliti ja need tuules plaksusid.
Ühel päeval, kui härra Master meil külas oli, küsis ta Hudsonilt, kelleks too tahab saada. Ja Hudson hakkas õhinal rääkima, et tahab saada meremeheks.
„Ahaa,” sõnas härra Master