kuigi ta oli oma tunnete avaldamisel ettevaatlik, teadis tüdruk kevadel, et see kasvav kiindumus võib viia välja millegi enama kui sõpruseni. Johnile oli niisugune ettevaatlik kurameerimine uus kogemus. Tema suhted naistega olid seni kaldunud olema otsekohesed ja lahenema kiiresti ühel või teisel viisil. Kuid see järkjärguline areng, mille jooksul ta tüdrukut tundma õppis ja tema omadusi iga päevaga üha rohkem hindama hakkas, viis välja maailma, kus ta polnud varem olnud. Lihavõtte ajaks oli ta sügavalt armunud ning Mercy pidi seda teadma. Ainult linnas valitsev üldine rahutus ei lasknud tal oma tundeid esialgu avaldada. Ja üks teine asi veel.
Ta polnud kindel, kas tema armastusele vastatakse.
Mercy Brewsteris polnud mingit teesklevat häbelikkust ja ta oli oma tunnetest teadlik. Kuid John ei teadnud, mida ta tema vastu tunneb. Tüdruk polnud andnud sellest mingit märki. Võis vaid öelda, et ta armastab teda nagu sõpra ja tal on midagi, mis see ka ei oleks, mis teeb ta kõhklevaks ega lase poissi õhutada kaugemale minema. Hiljuti oli John teinud oma kavatsused täiesti selgeks. Ta oli andnud talle märke oma armastusest, lasknud oma käel tema piha ümber libiseda, suudelnud teda siivsalt ja teinud veel üht teist. Ent kuigi tüdruk ei tõrjunud neid lähenemiskatseid otse tagasi, oli temas mingi õrn vastuseis, vaikne distantseerumine, mis oli midagi rohkemat kui üksnes kveekeri kombelisus.
Nüüd oli aeg oma asjaga välja tulla. Ta oli andnud tüdrukule teada, et mõtleb teda õhtul külastada ja soovib, et nende jutuajamine toimuks nelja silma all, nii et Mercy teadis, mis peab tulema. Kuid John ei olnud kindel, millise vastuse tüdruk talle annab.
Pole siis ime, et ta pani siidvesti alla vampumvöö, et see talle õnne tooks.
Mercy Brewster ootas. Ta oli maitsekalt riides ja nägi üsna hea välja. Ja see pidi tema meelest kõik ütlema.
Ta rääkis John Masterist enne oma vanematele. Isa pidi ikkagi talle abiellumiseks loa andma. Härra Brewster ei teadnud kindlalt noormehe moraalseid omadusi, kuid suurt tal tema vastu ei olnud. Ema tundis Johni vanemaid ja ‒ kuna kõik teadsid, et nad on rikkad ‒ pidas neid lugupeetud inimesteks.
Polnud kuigi üllatav, et John Master end Mercy Brewsteri seltsis hästi tundis. Tüdruk oli üles kasvanud võluvas linnas. Philadelphia, mis oli küll asutatud alles 17. sajandi lõpus, asus hea koha peal lõunapoolsete turgude lähedal ning võttis lahkelt vastu igast rahvusest ja eri usutunnistusega uustulnukaid, nii et oli Bostoni ja New Yorgi juba suuruselt ületanud. Ning kuna ta ei asunud Massachusettsi vaesel kivisel maal, vaid Ameerika viljakamatel rohumaadel, arenes paik kiiresti. Ka usk mängis selles oma osa. Kveekerid, kes olid linnas silmapaistval kohal, oli loomult lahke, omaette hoidev rahvas ‒ üsna erinevad rangetest puritaanidest, kes olid asutanud Bostoni ja pidasid oma kutsumuseks teiste elu üle kohut mõista ja neid korrale sundida.
Kui mõni mees Philadelphias lugeda armastas, ei püüdnud ta oma raamatuid sulle peale suruda. Liiga palju haridust, liiga palju saavutusi, liiga palju edu ja kõike muud, mis võis häirida rohumaade ja laiade roheliste orgude suursugust rahu, oli õnnelikus Philadelphias algusest peale neetud asi. Kui John Master tundis oma äri ning oli pärit heast perekonnast ja sõbralik mees, ei osanud kena Philadelphia tüdruk temast paremat tahta.
Ühes asjas aga John Master eksis. Ta arvas, et Mercy polnud märganud, et ta näeb välja nagu mõni Kreeka jumal. Muidugi oli! Juba esimesel korral, kui poiss temaga rääkis, pidi Mercy kogu oma kveekeri kasvatuse proovile panema, et meelerahu hoida. Ta tuletas endale ikka ja jälle meelde, et peab vaatama inimese sisse, mitte tema välimust. Ent kuidas oli võimalik, et too jumalik olend tahab veeta aega temasuguse väikese inimese seltsis? Hulk aega oli ta oletanud, et poiss näeb temas ainult ohutut sõpra. Keegi ei saanud arvata, et nende vahel on midagi enamat. Kui John oli korra või kaks vihjanud millelegi muule, oli tüdruk mõelnud, et ta ehk naljatleb temaga. Kuid isegi kui paistis, et poisi tunded on ehk tugevamad, oli ikka üks asi, mis Mercy Brewsterile muret tegi.
Ta polnud kindel, kas poiss on heasüdamlik. Oh, üldiselt kindlasti oli, igapäevases mõttes. Ta armastas oma vanemaid. Paistis, et tal on ausad sõbrad. Kuid ses asjas oli kveekeritüdruk nõudlikum, kui John arvas. Ta küsis endalt, kas John avaldab teistele alati oma tõelisi mõtteid. Ta oli muidugi noor ja noored on isekad, kuid ses asjas pidi tüdruk olema kindel.
See oli kahtlus, millest ta ei saanud poisile teada anda. Kui too tema muret aimaks, oleks tal väga lihtne teha mõni žest, millega kallim rahulduks. Mercy sai vaid oodata ja jälgida ja loota. Sest ilma kindlustundeta poleks ta võinud teda armastada.
John ei aimanud seda, kuid jutlus, mida nad olid ühismaal kuulamas käinud, oli olnud proov. Kui John oleks tulemast keeldunud, oleks tüdruk vaikselt endasse tõmbunud, sulgenud salaja ukse oma hinge, jäänud sõbraks, kuid ei midagi rohkemat. Whitefieldi jutluse ajal oli Mercy kaaslast jälginud, nii et John ei märganud seda. Ta oli näinud, kui liigutatud poiss on, näinud pisaraid tema silmis ja tundnud heameelt. Ta on hea, ütles ta endale. Tal on soe süda. Kuid kas see oli ainult siis nii, kui Whitefieldi jutlus teda liigutas, või oli see midagi tõsisemat ja kindlamat? Mercy jätkas poisi jälgimist. Isegi pärast seda, kui sai selgeks, et teine on valmis talle armastust avaldama, ei lasknud ta end kõigutada, jäi edasi kahevahele ja hoidis distantsi.
Ja see polnud talle kerge, sest ta oli juba mõne kuu täielikult ja piinavalt armunud.
Tol õhtul pidi John tulema. Mercy teadis, mis ta kavatseb öelda. Kuid ta ei teadnud ikka veel kindlalt, mida vastata.
Noorel Hudsonil polnud õnne. Ta püüdis saada koha mõnesse võõrastemajja, kuid talle öeldi, et vaba tuba pole. Ta teadis halva kuulsusega paiku, kus peatuda, kuid seni oli ta neist eemale hoidnud. Ta läks tuttava rätsepa majja, lootes saada seal magamiskoht, kuid too mees oli linnast lahkunud, sest ajad olid halvad. Teine sõber, vaba must mees nagu temagi, oli vanglasse heidetud. Ta oli parajasti teel tuttava köiepunuja juurde, kui tegi Vesey Streetist möödudes hirmsa vea.
Ta märkas suitsevat korstent kohe. See oli mõni maja eespool. Kuigi hakkas pimedaks minema, võis näha kerkivat musta suitsu, kuid leeke polnud märgata. Ta mõtles, et mõni võiks järele vaadata, mis seal toimub, kuid ei tahtnud ise oma nina sellesse asja toppida ning läks juba oma teed, kui kaks vahimeest ümber nurga tulid.
Ka need nägid suitsu. Ja nägid mustanahalist meest. Ja vahtisid teda. Õige hoolega.
Ja siis hakkas tal hirm.
Ta teadis, mida nad arvavad. Et ta on mustanahaline, kes pani maja põlema. Ta võis muidugi sinna jääda ja protesteerida, et on süütu. Kuid kas nad teda usuvad? Ja kuna laevakapten teda otsis, ei tahtnud ta sugugi, et võimud teda üle kuulaksid. Oli vaid üks väljapääs. Ta lasi jalga. Vahimehed karjusid ja jooksid talle järele, kuid ta oli neist kiirem. Kiire pööre kõrvaltänavale, üle müüri, mööda teist kõrvaltänavat edasi ja ta oligi neist lahti saanud.
Ta oli nüüd Ferry Streetil ja lootis, et on pääsenud, kui kuulis selja tagant kiirustavaid samme ja nägi kaht vahimeest.
Ta mõtles hetke, mida teha. Kas panna jooksu? Ta oleks minema pääsenud, kuid ei teinud seda, sest jooksupanek oleks tema süüd kinnitanud. Kas nad üldse saavad pimedal tänaval kindlalt öelda, et ta on seesama must, keda nad olid teisel tänaval näinud? Tõenäoliselt mitte. Kuid nad ei pruukinud sellest hoolida. Ta kõhkles ja pidi äärepealt uuesti jooksu panema, kui nägi tänava teisest otsast veel üht meest tema poole tulemas. See oli üsna suur ja tugev mees, hõbenupuga kepp käes. Kui ta jooksu oleks pannud ja vahimehed oleksid hakanud teda taga ajama, oleks see kepiga mees ta tõenäoliselt kinni püüdnud. Ei jäänud muud üle, kui väärikalt paigale jääda.
Kaks vahimeest jõudsid temani. Kuigi ta ei liikunud paigast, krabas üks tal kraest kinni.
„Käes.” Mees raputas teda. „Me nägime sind.”
„Mida te nägite?”
„Sa panid Vesey Streetil maja põlema.”
„Misasja. Ma pole Vesey Streetil olnud.”
„Ära vaidle, neeger. Sa lähed vangi.”
Kepiga mees jõudis nüüd nende juurde.
„Mis