ringi vahtis, püüdes pilku keskendada. Ta kõikus jalul. Ta paistis purupurjus.
„Jumala eest, härra …” hüüatas tema isa.
„Tere õhtust.” John ei paistnud isa kuulnud olevat. „Kas ma jäin hiljaks?” Juba ukselävelt oli tuba täitnud tema suust ja särgist tõusva õllelehaga.
„Välja! Lahkuge, härra,” karjus kaupmees. Kuid John ei teinud teda märkama.
„Ahaa!” Tema pilk peatus nüüd Kate’il, kes oli ümber pööranud, sest ta seisis tema selja taga, ja vaatas teda. „Preili Kate.” Ta noogutas endamisi. „Minu sugulane. Armas, ma ütlen, armas preili Kate.”
„Härra?” vastas tüdruk, teadmata, mida oleks kõige parem öelda. Kuid tal poleks olnud vaja muretseda, sest sugulane oli juba hoogu sattunud. Ta astus sammu edasi, paistes äärepealt maha kukkuvat, ajas end sirgu ning toetus hetkeks Kate’i tooli seljatoele ja kummardus üle tüdruku õla.
„Mis kena kleit, sugulane,” hüüdis ta. „Sa oled täna õhtul ilus. Sa oled alati ilus,” räuskas ta. „Minu ilus sugulane Kate. Ma suudlen su kätt.” Ta toetus tooli seljatoele ja sirutas käe üle tüdruku õla, üritades haarata teda käest. Ja siis ta oksendas.
Oksendas Kate’i juustele, õlale, käsivarrele ja pruuni-valgeruudulisele kleidile.
Ta oksendas ikka veel, kui raevunud isa ta toast välja vedas, jättes maha suure segaduse.
Oli kirgas selge augustihommik, veidi jahedam kui mõni päev varem, kui tõld, milles Kate oma isaga sõitis, Bostoni teele pööras. Nende taga kõmisesid suurtükipaugud. New Yorgi rahvas tervitas ametliku saluudiga, mis kubernerile muidugi ei meeldinud, Andrew Hamiltoni, kui see teises suunas Philadelphiasse teele asus.
„Ahaa,” sõnas isa rahulolevalt. „Ärateenitud saluut. See külaskäik tasus end ära, Kate, hoolimata õnnetust juhtumist eile õhtul. Mul on tõesti kahju, mu laps, et sa pidid sellise asja üle elama.”
„Pole midagi, isa,” vastas tüdruk. „Ma tean, et mu vennal ja õel on ka niimoodi süda pahaks läinud.”
„Mitte niimoodi,” kostis isa kindlalt.
„Ta on alles noor, isa. Minu meelest on ta häbelik.”
„Päh!” sõnas isa.
„Ta ei ole mulle vastumeelne,” ütles Kate. „Tegelikult …”
„Meil pole mingit põhjust nende inimestega rohkem kokku puutuda,” lausus isa otsustavalt.
Ja kuna Boston oli kaugel ja isa valitses tema saatust, teadis Kate, et ta ei kohta oma sugulast Johni elus enam kunagi.
Kui suurtükisaluut üle New Yorgi sadama kajas ja Andrew Hamilton lahkuma valmistus, ei rõõmustanud linnarahvas mitte ainult äraostetava kuberneri üle saavutatud võidu, vaid millegi palju sügavama üle. Eliot Masteri arvamus oli olnud õige. Zengeri kohtuprotsess ei muutnud laimuseadust, kuid ütles tulevastele kuberneridele, et New Yorgi ja iga teise Ameerika koloonia kodanikud, olemata mingid filosoofid, kasutavad oma loomulikku õigust öelda ja kirjutada, mis neile meeldib. Seda kohtuprotsessi ei unustatud. Sellest sai Ameerika ajaloo verstapost. Ja tolle aja inimesed tajusid seda.
Üht kohtuprotsessi asjaolu aga märgati vähe.
Õigus, millesse Eliot Master uskus, mida Andrew Hamilton nõudis ja vandemehed kasutasid, tulenes Inglise tavaõigusest. Inglased olid Euroopas ainsad, kes olid oma kuninga hukanud, kui tollest sai türann. Suur inglise luuletaja Milton oli määratlenud ajakirjandusvabaduse. Inglise filosoof Locke oli rääkinud inimese loomulikest õigustest. Kaks meest, kes nüüd suurtükki paugutasid, teadsid, et nad on britid, ja olid selle üle uhked.
Ent kui Hamilton vandemeeste poole pöördus, oli ta juhtinud tähelepanu veel ühele asjale, mis neile meeldis. Ta ütles, et muistne seadus võis vanasti olla Inglismaal hea seadus, kuid sajandeid hiljem Ameerikas sai sellest halb seadus. Kuigi keegi seda mõtteavaldust eriti ei märganud, külvas see uue idee seemne. Ja see pidi juurduma ja kandma vilja Ameerika avarustel.
PHILADELPHIA TÜDRUK
POISS LIIKUS ETTEVAATLIKULT. OLI MAIÕHTU. Maale langesid pikad varjud ja kusagil polnud ohutu. Ei tänaval, ei majas. Kui ta oleks saabudes teadnud, mis siin sünnib, oleks ta ehk toiminud teisiti. Kuid alles tund aega tagasi oli üks ori talle kõrtsis seletanud: „Neegril ei ole New Yorgis kusagil ohutu. Praegu mitte. Vaata ette!”
Ta oli viisteist aastat vana ning asjalood kujunesid nii, et sellest sai tema elu kõige hullem aasta. Elu oli olnud halb ka siis, kui ta oli kümnene. Sel aastal suri ta isa ning ema võttis endale teise mehe ja lahkus koos vendade ja õdedega. Ta isegi ei teadnud kindlalt, kus nad nüüd on. Tema jäi koos vanaisaga New Yorki, kus vanamees pidas kõrtsi, mida külastasid meremehed. Nad mõistsid vanaisaga teineteist. Mõlemad armastasid sadamat ja laevu ja kõike, mis oli seotud merega. Võib-olla ulatas saatus talle sündimisel juhtiva käe, kui vanemad panid talle vanaisa nime Hudson.
Kuid sel aastal oli saatus temaga julm. Talv oli külmem, kui keegi suutis mäletada. Sadam külmus kinni. Jaanuari viimasel päeval saabus kõrtsi noormees, kes oli kihla vedanud, et uisutab mööda külmunud jõge seitsmekümne miili kaugusel asuvast külast linna. Kõrtsis tegid kõik talle välja. See oli tore päev, kuid kahjuks ainus selline. Ilm läks pärast veel külmemaks. Linnas hakkas nappima toitu. Vanaisa jäi haigeks.
Siis vanaisa suri ja jättis ta maailma üksi. Matused ei olnud suured. Sel talvel maeti inimesi vaikselt. Mõned naabrid ja kõrtsi alalised külastajad tulid leinama. Siis pidi ta otsustama, mida edasi teha.
Valida oli vähemalt kerge. Vanaisa oli rääkinud temaga sest asjast enne surma. Tema vanuses ei maksnud kõrtsi pidada. Ja poiss teadis, mida ta tahab.
„Kas sa tahad merele minna?” küsis vanamees ohkega. „Noh, mina sinu eas tahtsin sedasama.” Ja ta andis poisile kahe kapteni nimed. „Need tunnevad mind. Sa vaid ütle neile, kes sa oled, ja nad hoolitsevad sinu eest.”
Sellega tegi ta vea. Poiss oli liiga kannatamatu. Kõrtsi käest andmine ei võtnud kaua aega, sest see oli ainult renditud. Ja miski muu ei pidanud teda linnas kinni. Nii et kui ilm märtsi alguses soojemaks pööras, tahtis ta kohe minema saada. Vanaisal olid väikeses kirstus tagasihoidlikud säästud ja mõned väärisasjad. Hudson jättis kirstu tema parima sõbra, kõrtsi lähedal elava pagari juurde hoiule. Siis oli ta vaba.
Kumbki kapten polnud sadamas, nii sõlmis ta lepingu ühe teisega ja purjetas 17. märtsil, püha Patricku päeval New Yorgist minema. Merereis oli läinud üsna hästi. Nad jõudsid Jamaicale, müüsid lasti maha ja hakkasid Tuulealuste saarte kaudu tagasi sõitma. Siis aga vajas laev remonti. Talle maksti palk välja ja ta viidi teise kapteni juurde, kes pidi purjetama piki rannikut New Yorki ja Bostonisse.
Seal sai ta oma õppetunnid. Kapten oli lootusetu joodik. Enne kui nad Chesapeake’i jõudsid, oleks laev tormis kaks korda äärepealt hukkunud. Meeskonnale pidi palka makstama alles Bostonis, kuid enne, kui nad New Yorki jõudsid, oli ta otsustanud laevalt väiksemate kahjudega ära hüpata. Tal oli eelmise reisi palk alles ja ta arvestas, et võib jääda New Yorki, kuni üks vanaisa tuttavatest kaptenitest välja ilmub.
Sel hommikul lipsas ta laevalt minema. Tal tuli vaid hoiduda mere äärde minemast, kuni tema laev ja joodikust kapten on läinud. Ta oli küll neeger, kuid ikkagi vaba mees.
Kui ta pagari juurde läks, oli keskpäev. Seal oli pagari poeg, umbes temavanune poiss. Mingil põhjusel vaatas too teda kummalise pilguga. Ta küsis pagarit, kuid poiss raputas pead.
„Ta on juba kuu aega surnud. Äri peab nüüd ema.”
Hudson avaldas kaastunnet ja seletas, et oli tulnud oma kirstu järele. Kuid poiss kehitas selle peale vaid õlgu. „Ma ei tea kirstust midagi.” Hudsonile paistis, et poiss valetab. Ta küsis, kus pagari lesk on. Too pidi tulema alles järgmisel päeval. Hudson küsis, kas ta võib kirstu otsida. Ei. Ja siis juhtus midagi veidrat. Ta polnud pagari pojaga kunagi eriti sõber olnud, kuid nad tundsid teineteist. Nüüd aga pöördus poiss tema poole äkki nii, nagu