inimesed Bostonis on minuga ühel meelel,” lausus Eliot kähku. Ta oli ilmselt otsustanud, et lõunasöök peab mööduma kerges õhkkonnas. „Kuid ma pean tunnistama,” pidi ta paratamatult lisama, „inglasena ei saa ma eirata fakti, et üks kõrgem kohtunik on leidnud, et orjapidamine ei tohiks olla Inglismaal seaduslik.”
Dirk Master vaatas Bostoni sugulast mõtlikult. Ta oli oodanud seda kohtumist uudishimuga. Ta ise oli meesliinis ainus Master New Yorgis. Tema van Dyckidest sugulased olid naised, kes abiellusid ja kolisid linnast ära. Seepärast oli tal siin vähe neid, keda võis sugulaseks nimetada. See Bostoni advokaat oli kindlasti hoopis teistsugune mees, kuid meeldis talle. See oli vähemalt mingi algus. Ka tema tütar paistis üsna meeldiv. Dirk nõjatus tooli seljatoele ja mõtles, mida öelda.
„Mu hollandlasest vanaisa oli nelikümmend aastat tagasi karusnahakaupmees,” lausus ta. „Karusnahakaubandus kestab tänini, kuid ei ole enam nii oluline. Minu teine vanaisa, Tom Master, kauples Lääne-India plantaatoritega. Ning see äri on kasvanud nüüd nii suureks, et kolm neljandikku linna kaupmeestest sõltuvad suhrurooistanduste varustamisest. Ja suhkrurooistandused vajavad orje.” Ta pidas pausi.
„Mis puutub orjakaubanduse moraalsesse külge, siis ma respekteerin sinu arvamust. Minu hollandlasest vanaisa kavatses vabastada oma ainsad kaks orja.”
Eliot langetas midagi ütlemata pea.
Kaupmehe silmadesse ilmus vallatu säde.
„Kuid samal ajal, nõbu,” jätkas ta, „pead sa tunnistama, et britid on ses asjas väga silmakirjalikud. Sest me ütleme, et orjapidamine on koletu asi, kuid üksnes siis, kui see leiab aset Briti saartel. Igal pool mujal Briti impeeriumis on see lubatud. Suhkrukaubandus, mis on Inglismaale nii väärtuslik, sõltub täielikult orjadest ja Briti alused toovad neid Aafrikast igal aastal tuhandete kaupa.”
„Seda ei saa eitada,” tunnistas Eliot viisakalt.
„Kas see paneb teid muretsema, härra, et New York on nii sõltuv ühest kaubandusalast?” söandas Kate nüüd küsida.
Kaupmehe siniste silmade pilk peatus temal heakskiitvalt.
„Mitte eriti,” vastas ta. „Te olete kahtlemata kuulnud suhkrulobist. Suurte suhkruistanduste omanikud on moodustanud Londoni parlamendi mõjutamiseks survegrupi. Neil on palju raha, seepärast saavad nad seda mõjutada. Nende sõbrad istuvad seadusandlikus kogus, teisi parlamendiliikmeid mõjutatakse või makstakse kinni. See süsteem ulatub võimu tippu. Ja see lobi, nagu me seda kutsume, on olnud parlamendis täitsa edukas. Mõnel viimasel aastal, kui suhkruäri on läinud allamäge, on Briti parlament võtnud selle toetamiseks vastu kaks seadust. Tähtsam neist on rummiratsiooni seadus. Iga Briti sõjalaevastiku alustel teeniv mees saab nüüd päevas pool pinti rummi. Ma ei tea, mis see valitsusele maksma läheb, kuid kogu laevastiku kohta teeb see aasta jooksul välja hämmastavalt suure koguse rummi ja toorsiirupit, mida saadakse istandustest.” Ta naeratas. „Ja rummiratsioon ei ole meremeestele üksnes õnnistuseks, vaid see on igavene õnnistus. Sest kui anda madrusele rummi, mida tal on õigus saada, ei ole võimalik teda sellest enam võõrutada. Ära enam anna ja mäss ongi käes. Ja kui laevastik kasvab, kasvab ka rummiratsioon ja suhkrukasvatajate varandus. Nii et näete, preili Kate, New Yorgi kaubanduse kindel alus on tegelikult inglaste suhkrulobi.”
Kate heitis pilgu isale. Ta teadis, et see küüniline ümberkäimine usumõistetega isale ei meeldi, kuid salamisi ta täitsa nautis kaupmehe mõtete avameelsust.
„Te ütlesite, et on veel teine abinõu, härra,” lausus ta.
„Jah. Siirupiseadus. See ütleb, et me võime osta siirupit Inglise kaupmeestelt ja Inglise laevadelt. See hoiab siirupi hinna kõrgel ja kaitseb inglastest plantaatoreid. Mulle see päris hästi ei meeldi, sest ma toodan ka siin New Yorgis rummi. Võiksin osta siirupit palju odavamalt Prantsuse kaupmeestelt, kui see oleks lubatud.” Ta kehitas õlgu.
Nüüd otsustas noor Master rääkima hakata.
„Muidu teeme me nii.” Ta pöördus Kate’i poole ja tema nägu läks naerule. „Me saame siirupit prantslastelt väljaspool sadamat ja toome salakaubana linna. See on muidugi ebaseaduslik, aga nii isa teeb. Ma osalen selles ettevõtmises,” kinnitas ta tüdrukule mõninga uhkusega.
Kaupmees vaatas poega ärritunult.
„Aitab sellest, John,” lausus ta valjult. „Nüüd aga tahaksime kõik kuulda” ‒ ta kummardus Elioti poole ‒ „minu sugulase arvamust homsest kohtuprotsessist.”
Eliot Master vaatas enda ette lauale. Tõtt öelda tundis ta kergendust. Kui enne siia majja tulekut oli ta salamisi kartnud, et tütrele võib kena sugulane meeldima hakata, ning nähes siis noormeest puhta särgiga ja mõistes, et see võib pärida palju suurema varanduse kui tema varandus Bostonis, seisis ta silmitsi ebameeldiva võimalusega. Mida ta newyorklastest ja nende ärist ka ei arvaks, kas tal oleks tegelikult õigust Kate’i keelata, kui too peaks soovima abielluda sellise rikka sugulasega? Seni oli ta kahelnud. Kuid nüüd oli see poiss oma rumala vahelesegamisega näidanud, kes tema perekond on. Mitte üksnes orjakaupmehed, vaid ka salakaubavedajad. See seletas, miks nende varandus on tema omast nii palju suurem. Ta peaks nendega loomulikult viisakas olema. Ent Eliot Masteri silmis polnud nad kurjategijatest paremad. Seepärast oli ta isana kohustatud seisma selle eest, et tütar näeks selles noores kelmis seda, kes too on.
Rahulolevana pööras ta nüüd mõtted John Peter Zengleri kohtuprotsessile.
Kuigi homne protsess oli väga oluline Ameerika kolooniate jaoks, ulatus selle algus Inglismaale. Poliitilised sündmused Londonis ei mõjutanud kunagi pikalt Bostonit ja New Yorki. Dirk Masterile meeldis öelda: „London annab meile seadusi, sõdu ja hoorasid.” „Hoorade” all aga mõtles ta kuninga kubernere.
Kuigi oli mõni auväärne erand, nagu kuberner Hunter, tuli enamik neist meestest Ameerikasse vaid selleks, et seal oma taskuid täita, ja kolonistid teadsid seda. Ja praegune kuberner oli üks hullemaid. Kuberner Cosby oli äraostetav. Kohe oli ta hakanud ebaseaduslikult raha omastama, kohtuid ja valimisi mõjutama ning kõrvaldanud ametist kohtunikud, kes ei teinud tema tahtmist. Kuna linna ainus ajaleht oli kuberneri kontrolli all, olid mõned kaupmehed asutanud oma lehe, et rünnata Cosbyt ja paljastada tema kuritarvitusi. Nad palkasid trükkali nimega John Peter Zenger. Kuberner tahtis uut lehte sulgeda. Selleks oli ta Zengeri vanglasse heitnud ning üritas nüüd tema kui mässumeelse laimaja üle kohut mõista.
Eliot Master pani sõrmed vaheldumisi. Juristina nägi ta selles asjas mitut aspekti. „Esiteks ütleksin midagi tema vahistamise kohta,” alustas ta. „Nagu ma aru saan, pole ta rikas mees.”
„Ta on vaene sisserändaja Pfalzist Saksamaalt,” lausus kaupmees. „Õppis siin trükkaliks. Kuid osutus ka üsna andekaks kirjameheks.”
„Ja lasknud ta vahistada, määras kuberner kautsjoniks pööraselt suure summa, mida Zenger poleks suutnud mingil viisil maksta? Seetõttu vireles mees kaheksa kuud vanglas?”
„Nii see on.”
„Siis on siin üks põhimõtteline asi, mis puudutab liiga suurt kautsjonit,” jätkas Bostoni advokaat. „Seda ei tohiks lubada. Kuid peaasi on see, et solvatud on kuninga kuberneri.”
„Me oleme kõik valmis kuberneri süüdistama,” ütles majaperemees, „aga kuna vaene Zenger trükkis seda lehte, kasutatakse teda nüüd patuoinana. Meie inimesed tahavad anda talle head kaitsjad. Ja vandemeeste kogus on üsna korralikud mehed. Ma arvan, et seitse neist on isegi hollandlased, niisiis mitte kuberneri sõbrad. Kas kohtualusel on võimalusi?”
„Ma arvan, et mitte,” vastas Eliot. „Kui saab näidata, et Zenger tõepoolest trükkis solvavad artiklid, ütleb seadus, et vandekohus peab ta süüdi mõistma.”
„Pole suurt kahtlust, et ta trükkis seda lehte,” ütles kaupmees. „Ja ta jätkab värskete artiklite avaldamist oma päevalehes, andes neid kongi ukse alt edasi oma naisele. Kui aga iga sõna, mis ta kuberner Cosby kohta ära trükib, on tõsi? Kas see ei peaks arvesse tulema?”
„Meie Briti laimuseadus ütleb, et see ei kaitse laimajat,” vastas advokaat. „Ja kui solvatakse kuninga esindajat, on see ässitav laim.