enam nii hea, kuid arvan, et mulle on veel aega jäänud, ja minu äri edeneb. Hudsonil on Wall Streetil väike võõrastemaja ja tal läheb hästi. Tean, et ta läheks parema meelega merele, kuid jääb siia, et mulle heameelt teha. Ja tal on naine ja väike poeg, nii et ehk hoiavad nemad teda siin kinni. Igal aastal käime proua Clara majas noore Dirki sünnipäeval ja noormehel on siis vampumvöö ümber.
BOSTONI TÜDRUK
KOHTUPROTSESS ALGAB HOMME. VANDEMEESTE KOGU oli kokku pannud kuberner. Ta oli valinud välja oma kuulekad käsilased. Süüdimõistmine oli garanteeritud. See oli esimene vandekohus.
Ent kui kaks kohtunikku, kes olid ka kuberner Cosby sõbrad, vandemehi nägid, praakisid nad need välja ja hakkasid uusi valima. Uus vandemeeste kogu polnud kuberneri kokku pandud. Kohtumõistmine võis nüüd aus olla. Brittide aus mäng. New York võis olla Londonist kaugel, kuid oli ikkagi inglaslik.
Kogu koloonia ootas hinge kinni pidades.
Ega see ei lugenud midagi. Kohtualusel polnud mingit lootust.
Augusti kolmas päev issanda aastal 1735. Briti impeeriumis oli nüüd George’i aeg. Sest pärast kuninganna Anne’i oli palutud troonile asuda tema sama protestantlikul sugulasel, Hannoveri hertsogil George’il, kellele peagi järgnes poeg George II, kes impeeriumit nüüd valitses. See oli enesekindluse, elegantsi ja mõistuse aeg.
Augusti kolmas päev 1735. New York kuumal ja niiskel pärastlõunal.
Idajõelt vaadates võis see paista nagu Vermeer. Pikk rida madalaid sadamasildu, mis endiselt kandsid selliseid nimesid nagu Beekman ja Ten Eyck, viilkatused, masajad laohooned ja ankrus seisvad laevad lõid pildi rahulikust vaiksest sadamast. Keskel torkis taevast Kolmainsuse kiriku graatsiline kellatorn.
Tänavatel avanev vaatepilt aga polnud kaugeltki rahulik. New Yorgis elas nüüd kümme tuhat inimest ja linn kasvas iga aastaga suuremaks. Wall Street, mis rajati endise kaitsemüüri kohale, polnud veepiirist kuigi kaugel. Broadwayst lääne pool laiusid endiselt viljapuuaiad ja kenad hollandlaste aiakesed, kuid ida pool olid kivi- ja puumajad tihedalt koos. Jalakäijad pidid kõndima verandade ja müügiputkade, veetünnide ja lahtiste aknaluukide vahel ning hoiduma kõrvale porisel või munakividega sillutatud sõiduteel kärarikka turu poole vuravate vankrite rataste eest.
Kuid elu tänavatel tegi eriti haletsusväärseks haisev õhk. Hobusesõnnik, lehmakoogid, majadest välja visatud solk ja jäätmed, surnud kassid ja linnud ning sitajunnid vedelesid maas, kuni vihm need minema uhtus või päike põrmuks kuivatas. Ning kuumal ja niiskel päeval tõusis sellest roiskunud sodist päikesepaistel vänge hais, mis ulatus üle puuaedade, imbus majaseintesse, ajas südame pahaks, tungis silma ja kerkis majakatusteni.
See oli suvise New Yorgi lõhn.
Usk oli siin brittide usk. Mees, kes silmitses linna üle Idajõe, võis seista Brooklyni küla lähedal, kus räägiti veel hollandi keelt, kuid see oli siiski Kingsi maakond ja ülesjõge minnes algas Queensi maakond. Manhattani saare taga teisel pool Hudsoni jõge võis näha maad, millele Inglise kuningas Charles II oli pannud nimeks New Jersey.
Linnas olid Uus-Amsterdami hollandlaste viilkatusega majad endiselt võluvalt nähtaval kohal, eriti allpool Wall Streeti, kuid uuemad majad olid lihtsamas Inglise George’i-aegses stiilis. Hollandlaste vana raekoja asemele oli tulnud klassikalises stiilis hoone Broad Streetil. Turuputkade juures võis kuulda hollandi keelt, kaupmeeste majades aga enam mitte.
Koos inglise keelega tulid inglaste vabadused. Linnal oli kuningliku pitseriga harta. Tõsi, eelmiselt kubernerilt oli nõutud kuningliku tunnustamise eest altkäemaksu, kuid selliste asjadega tuli arvestada. Ja kui see harta anti ja pitseri sai, võisid linna vabad mehed sellele edaspidi osutada. Nad valisid linnanõukogu. Nad olid nüüd vabana sündinud inglased.
Mõned inimesed New Yorgis võisid öelda, et see inglaste vabadus pole kaugeltki täielik. Selle vastu rääkis Wall Streeti lõpus asuval turul müüdavate orjade arvu kasv, kuid need olid neegrid, keda newyorklased pidasid nüüd üldiselt alaväärtuslikeks inimesteks. Ka New Yorgi naised, kellel olid veel meeles vanad Hollandi seadused, mis tegid nad meestega võrdseks, võisid kahetseda oma alamat staatust Briti seaduste all. Kuid ausad inglased olid kindlalt veendunud, et nõrgema soo seesugused kaebused on ennekuulmatud.
Tähtis oli hoopis see, kuidas vabaneda kuningate türanniast. Puritaanid ja hugenotid olid selles ühel meelel. Nad ütlesid ei Prantsuse kuningale ja katoliiklasest Jamesile. 1688. aasta kuulsusrikas revolutsioon oli seadnud sisse tava, et Briti parlament kontrollib kuninga tegevust. Nii nagu inglaste tavaõigus, ulatus õigus kohtumõistmisele vandekohtus ning õigus luua nõukogusid rõhuvatest maksudest keeldumiseks viissada aastat tagasi sündinud Magna Chartani või veel varasemasse aega. Lühidalt öeldes olid inimesed New Yorgis sama vabad nagu tublid mehed Inglismaal, kes alles sajandi eest olid löönud oma kuningal pea maha, kui too püüdis türannina käituda.
Seepärast oli homne kohtuprotsess nii oluline.
Kaks meest läksid koos mööda teed. Kinninööbitud pruunis kuues mees paistis end tundvat ebamugavalt. Võib-olla tuli see lihtsalt kuumusest. Või pani miski teda muretsema.
Härra Eliot Master Bostonist oli tubli mees, kes hoolitses oma laste eest. Ta oli ettevaatlik advokaat. Ta muidugi naeratas, kui see oli kohane, ja naeris, kui teda naerma aeti, kuid mitte liiga valjult ja liiga kaua. Nii et ilmselt ei muretsenud ta selle pärast, et oli teinud mõne hirmsa vea.
Ta oli kohtunud esimest korda oma New Yorgi sugulasega, kuid juba olid tal Dirk Masteri suhtes mõned kahtlused. Ta oli alati teadnud, et nende vanaisad ‒ tema nimekaim Eliot ja Dirki vanaisa Tom ‒ olid läinud kumbki oma teed. Bostoni Masteritel polnud New Yorgi Masteritega kunagi olnud mingit läbikäimist. Ent kui Eliot kavatses külastada New Yorki, mõtles ta, kas poleks juba aeg suhteid taastada. Kuid enne sugulasele kirjutamist oli ta nende inimeste kohta üht-teist järele uurinud ning teinud kindlaks, et kaupmees Dirk on varakas mees. See oli Eliotile kergenduseks, sest ta poleks tahtnud endale sugulast, kes hästi toime ei tuleks. Kuid mis puutus mehe iseloomu, siis see pidi alles selguma.
Kuna oli palav päev, oli kaupmehel seljas kerge kuub, mille kohta öeldi banian ja mis oli üsna silmatorkamatu. Kuid selle all olev siidvest ei meeldinud advokaadile. See oli liiga kirev. Dirki parukas oli samuti liiga toretsev ja kaelaside liiga lõdvalt seotud. Kas need asjad näitasid, et tegemist on kerglase inimesega? Kuigi sugulane oli kutsunud teda südamlikult oma majja, kuni ta New Yorgi kohtuprotsessil osaleb, oli Eliot Master otsustanud peatuda ühe usaldusväärse juristi juures, keda ta tundis, ning nähes nüüd Dirki siidvesti, pidas ta seda targaks otsuseks.
Keegi poleks aimanud, et nad on sugulased. Dirk oli suurekasvuline ja heledapäine. Tal olid etteulatuvad hambad ja lahke enesekindel nägu. Eliot oli keskmist kasvu. Tema juuksed olid pruunid ning nägu lai ja tõsine.
Bostonis elas Masterite perekond Purchase Streetil. Eliot oli vana Lõuna koguduse kiriku diakon ja linnanõunik. Ta tundis äriasjandust. Kuidas ilma selleta Bostoni vesiveskite ja sadamasildade vahel hakkama saada? Tema naisevend oli õllepruul. See oli õnneks hea soliidne tegevusala. Kuid Bostoni ladina kooli ja Harvardi ülikooli lõpetanud Eliot hindas eelkõige haridust ja laitmatut eetikat.
Ta polnud kindel, kas tema New Yorgi nõol neid oli.
Kuigi Eliot Master oli ettevaatlik, oli ta valmis põhimõtete eest seisma. Orjapidamise kohta näiteks oli tal kindel seisukoht. „Orjapidamine on väär,” ütles ta lastele. Talle ei läinud korda, et isegi Bostonis oli iga kümnes inimene ori. Tema majas orje ei olnud. Erinevalt paljudest mineviku tõsistest bostonlastest sallis ta usuvabadust, kuid ainult seni, kuni tegu oli protestantliku usuga. Ning nagu tema puritaanidest esivanemad, oli ta valvas kuningliku türannia suhtes. Seepärast oligi ta nüüd New Yorgis, et esineda tunnistajana kohtuprotsessil.
Sugulasest oli igati sünnis, et ta teda koos tütre Kate’iga sel päeval lõunale kutsus. Kate jäi sugulaste juurde ja Dirk näitas Eliotile linna. Kaupmees tundis seda kindlasti hästi ja oli selle üle uhke. Jalutanud mööda Broadwayd üles ja imetlenud Kolmainsuse kirikut, olid nad pööranud põhja poole viivale teele, mis kulges piki vana