Ma olin nende juures võõrastetoas. „Parem, kui sind siin ei ole, kui ta tuleb, Quash,” rääkisid nad mulle.
„Me hoolitseme sinu eest, Quash,” ütles proua Clara.
„Muidugi,” sõnas Jan. „Ja ma arvan, et tean, mida teha. Mul on üks koht, kus sul oleks kerge töö ja sa oleksid heades kätes.” Ta noogutas ja naeratas mulle. „Olin just äsja kuberneri enda juures.”
„Lord Cornbury?” küsis Clara.
„Tema enese. Paistab, et tema lordlik kõrgus otsib endale isiklikku teenrit. Ma rääkisin talle Quashist ja ta oli väga huvitatud.” Jan pöördus minu poole. „Kui sa tema juures töötad, Quash, koheldakse sind hästi. Ja mitte ainult seda. Kuberner jääb siia ainult mõneks aastaks, siis läheb Inglismaale tagasi. Kui sa tema lordlikule kõrgusele meeldid, ja ma tean, et meeldid, nõustub ta sind oma ametiaja lõpus vabaks laskma.”
„Kuid mis siis, kui lord Cornbury muudab meelt ja otsustab Quashi ära müüa?” küsis proua Clara.
„Ma olen sellele mõelnud. Lord Cornbury andis mulle sõna, et kui ta teenriga rahul ei ole, müüb ta Quashi meile sama hinnaga tagasi.”
„Kas oled kindel, et Quashil on seal mugavad tingimused?” küsis proua Clara.
„Mugavad tingimused?” Härra Master hakkas naerma. „Ta elab seal paremates tingimustes kui meie.”
„Kui sa ei ole seal õnnelik, tule kohe minu juurde tagasi, Quash,” ütles proua Clara.
„Noh, lord Cornbury pole Quashi veel näinud,” lausus Jan. „Aga kui kõik hästi läheb, olen ma sulle tänulik, Quash, sest see paneb mind kuberneri juures heasse kirja.”
„Ma annan oma parima,” ütlesin talle.
Ja läkski nii, et kõigest poolteise aastaga jõudsin ma julma plantaatori omandusest kuberneri enda majja.
Tema lordlik kõrgus kuulus vanasse Hyde’ide perekonda ning oli kuninganna onu, Clarendoni krahvi poeg ja pärija. Niisiis kuulus ta kuninglikku perekonda. Kuid ta ei olnud üldse uhke mees. Ta oli alati lahke, isegi minusuguse orja vastu. Ta oli üsna pikka kasvu, hea kehaehituse, tumedate juuste ja suurte pruunide silmadega. Kui ta poleks iga päev hoolikalt habet ajanud, oleks ta võinud paista tõmmu, ja üks mu kohustusi oli tal habet ajada. Ma polnud kunagi elanud aristokraadi majas ning seepärast jälgisin teda sageli, et õppida, kuidas talle meeldida, ja näha, mida ta järgmisena teeb.
Peagi sain teada, miks Jan tahtis olla lord Cornbury juures heas kirjas. „Ma olen toori,” ütles lordlik kõrgus naeratades. „Ma olen kuninganna ja õukonna poolt. Kuidas see saakski teisiti olla, kui ma olen kuninganna nõbu?” Ta eelistas rikkaid perekondi, kes järgisid inglise kombeid, ning soosis neid ametikohtade ja maatükkide jagamisel. Seepärast ei meeldinud lord Cornbury paljudele vaesematele hollandlastele, kes mäletasid veel õnnetut meinheer Leislerit. Ja ma arvan, et nemad ei meeldinud eriti ka talle. Kuid mina rääkisin inglise keelt õnneks üsna hästi ja pärast paljusid aastaid bossi lähikonnas elamist teadsin, mida teha, et isand minuga rahul oleks.
Lordlikul kõrgusel ja tema naisel oli olnud viis last, kuid ainult kaks neist olid veel elus: Edward, kes oli kaheteistaastane poisike, kui ma nende majja saabusin, ja kena tumedapäine kaheksa-aastane tüdrukuke nimega Theodosia. Edward oli enamasti oma koduõpetaja ning Theodosia ema seltsis, nii et minu kohustused piirdusid ainult tema lordliku kõrgusega. Ta oli kerge loomuga isand, sest kuigi nõudis head korda, seletas ta alati, mida tahab, ja ütles mulle, kui oli minuga rahul. Ta oli inimestega, kes tema juurde tulid, alati viisakas, kuid võin öelda, et oma heade maneeride taga oli ta auahne.
„Kuberner peab jätma endast märgi,” kuulsin teda kord ütlevat.
Eelkõige oli ta huvitatud anglikaani kiriku tugevdamisest. Kolmainsuse kiriku eestseisuse liikmed olid sageli tema juures ning ta andis sellele kirikule suuri maatükke, mis ulatusid linna lääneossa. Ta lasi Broadway munakividega sillutada, kirikust kuni fordiesise Keeglimuruni. Ta pani mõneski presbüterlaste ja hollandlaste kirikus ametisse anglikaani vaimulikud, mis kogudustele üldse ei meeldinud. Kuid tal ei tulnud selle pärast tüli. „Härrased, mul on kahju, aga kuninganna tahab nii,” ütles ta neile. See kõik oli osa tema plaanist. Olin ühel päeval juures, kui ta Kolmainsuse kiriku eestseisusega rääkis. „New York on nime poolest Inglise linn ja me tahame, et anglikaani vaimulikud teeksid sellest ka tegelikult Inglise linna,” ütles ta neile.
Ta ei olnud uhke mees, kuid talle meeldis teha asju stiilselt. Fordis asuvas kuberneri residentsis olid mõned korralikud toad, kuid hoone polnud kuigi elegantne. „See maja ei kõlba tegelikult kuhugi,” ütles ta. Ühel päeval sõitsime paadiga Nut Islandile, mis asus Manhattani lõunatipu lähedal, ning kui ta seal kastanite all jalutas, ütles ta mulle: „See on meeldiv koht, Quash. Väga meeldiv.” Ning mõne aja pärast lasi ta sinna väikesele künkale ehitada ilusa maja. Varsti pärast seda hakati saart kutsuma Kuberneri saareks.
Muidugi läks see kõvasti maksma, kuid linna kaitseks kogutavad maksud tõid sisse üle tuhande naela ja ta kasutas seda raha. Mõni makse maksnud kaupmees oli vihane, kuid ta ei hoolinud sellest. „Praegu ei ründa meid keegi,” ütles ta.
Sel ajal nägin aeg-ajalt proua Clarat oma perega, kuid emandast ei olnud sõnagi kuulda, kuni ühel päeval nägin Wall Streetil Jani. „Ta tuli tagasi, Quash,” rääkis ta mulle. „Tuli tagasi ja nägi kuberneri kõiki tegemisi anglikaanide heaks ja hollandlaste vastu ning kolme päeva pärast oli ta jälle Schenectadys ja ütles, et ei tule enam kunagi koju.” Jan naeris. „Jumal õnnistagu lord Cornburyt,” ütles ta.
Ka mul oli põhjust tema lordlikule kõrgusele tänulik olla. Sest ühel päeval nägi ta, et olen kurb, ja küsis, milles asi on, ja ma ütlesin, et mõtlen, mis Hudsonist on saanud. Ja ta lasi saata igasse maailma sadamasse, kus inglased kauplesid, ja igale Inglise sõjalaevale kirja käsuga Hudsoni kohta teateid hankida. „See võtab aega ja ma ei luba sulle midagi, kuid proovida võime,” ütles ta mulle. Ta oli lahke mees.
Olin olnud tema juures üle aasta, kui ta mind üllatas.
Leedi Cornbury oli sale elegantne daam. Mul polnud eriti võimalust temaga rääkida, kuid ta oli minuga alati viisakas. Tean, et ta tegi lordlikule kõrgusele veidi muret. Kord nägin, kuidas ta seisis laua juures, millel oli hunnik maksmata arveid, ja pomises: „Kuidas need ära õiendada?”. Sest lordlik kõrgus polnud nii rikas, nagu rahvas arvas. Ent kui ta leedi Cornburyga kahekesi oli, võis kuulda neid koos naermas.
Ühel päeval ütles lordlik kõrgus mulle, et nad söövad leedi Cornburyga õhtust koos kahe sõbraga, kes olid äsja saabunud Londonist. Õhtul, kui ma olin tal hoolikalt habet ajanud ja tema riided valmis pannud, ütles ta mulle: „Ma ei vaja sind nüüd enam, Quash. Tahan, et sa läheksid alla, et avada külalistele uks ja teenida lauas.” Nii avasin ukse ühele inglise džentelmenile ja tema naisele ning viisin nad vastuvõtutuppa, kus leedi Cornbury neid ootas, enne kui lordlik kõrgus ise tuleb. Mõne aja pärast teatas leedi mulle, et tuleb veel üks salajane külaline, tähtis isik, ja avagu ma talle samuti uks ja teatagu tema saabumisest. Ja kui ta mulle ütles, kellest ma pean teatama, pidin äärepealt minestama. Kuid ma tegin, nagu ta ütles, ja avasin ukse ja seal see tähtis isik oligi ning ma pöörasin ringi ja teatasin valjult: „Tema Majesteet kuninganna.”
Ning kuninganna Anne tuli mu silme ees sisse. Ainult et kui ta must möödus, taipasin, et see on hoopis lordlik kõrgus.
Ta kandis kleiti, mis kuulus leedi Cornburyle. See oli talle pisut kitsas, kuid istus seljas väga hästi. Ja ma pean ütlema, et lordlik kõrgus liikus väga graatsiliselt. Tal oli peas naiseparukas. Ja pärast habemeajamist oli ta end niimoodi puuderdanud ja oma nägu minkinud, et teda võis tõepooleks kenaks naiseks pidada.
„Jumala eest, Corny,” hüüatas inglise džentelmen. „Sa ehmatasid mind. Sinu kasv reedab su, kuid sa näed täiesti tema moodi välja. Hämmastav!”
„Sa tead, et ta on minu sakslannast nõbu,” ütles lordlik kõrgus endaga väga rahul olles.
„Näita meile oma jalga,” nõudis inglise daam. Ning lordlik kõrgus kergitas seelikuid