tegi külalistele reveranssi ja talle plaksutati.
Ma serveerisin neile õhtusöögi ja nad olid kõik väga lõbusad. Lordlik kõrgus võttis paruka peast, öeldes, et sellega on neetult palav, ning rääkis lugusid inimestest, keda nad Inglise õukonnas tundsid. Ja mina olin rõõmus neid õnnelikuna nähes, sest aimasin, et kuigi neil oli New Yorgis kõrge positsioon, tundsid kuberner ja leedi kindlasti puudust teatrist ja õukonnast ning oma Londoni sõpradest.
Paistis, et lordlik kõrgus oli selle õhtuga rahul. Sest kuu aja pärast korraldas ta veel ühe sellise. Ma aitasin tal valmistuda ja ta nägi leedi kleidiga suurt vaeva, sest see oli talle liiga kitsas. „Peame sellega midagi ette võtma,” ütles ta mulle.
Seekord olid tal külas kaks härrat inglisemeelsetest hollandi perekondadest: van Cortlandt ja Philipse. Nad olid väga hämmastunud, kui kuninganna sisse tuli, ja kuna kumbki neist polnud seda daami varem näinud, ei saanud nad paar minutit naljast aru. Ma arvan, et lordliku kõrguse etteaste ei meeldinud neile, kuid olles viisakad mehed, ei öelnud nad seda.
Nagu varemgi, leidis see aset fordis asuvas kuberneri majas ning kui külalised olid läinud, tuli lordlikul kõrgusel soov värsket õhku hingata ja ta ütles mulle, et ma tuleksin koos temaga fordi kaitsevallile, kust avanes vaade üle lahe.
Oli ilus öö ja tähed vilkusid taevas vee kohal. Üleval vallil seisis tunnimees. Ta vaatas meie poole, oletades, et see peab olema tema lordlik kõrgus, ja kui taipas, et ei ole, vahtis veel pingsamalt, kuid ei suutnud aru saada, kes on see pikakasvuline daam seal pimeduses.
„See peab olema see koht, kus Stuyvesant seisis, kui inglased tulid linna üle võtma,” lausus lordlik kõrgus mulle.
„Ma usun küll, mu lord,” ütlesin ma.
Ta jäi sinna mõneks ajaks ja siis jalutasime tagasi. Tunnimehest möödudes ütles kuberner: „Head ööd.” Nägin, et tunnimees pidi mehe häält kuuldes äärepealt võpatama. Ta vahtis meile kindlasti järele, kui me eemaldusime. Kui vallilt alla tulime, ütlesin lordlikule kõrgusele, et tunnimees oli naise suust mehe häält kuuldes hämmastunud ning ma arvan, et ta taipas, kellega tegu. Kuid lordlik kõrgus vaid naeris ja lausus: „Kas ajasime talle hirmu peale?” Ja siis jõudsin ma sisimas arusaamisele, et sellisele aristokraadile nagu kuberner ei lähe korda, mida tunnimees mõtleb. Ja ma mõistsin, et see on tema nõrk koht.
Neist õhtutest sain ma teada kaht asja. Esiteks, et lordlikule kõrgusele meeldib, kui talle meelde tuletada, et kuninganna on tema nõbu. Ja teiseks, talle meeldib riietuda naiseks, olgu see siis kuninganna Anne või mitte.
Igatahes olin pärast seda kuberneri soosingus ja ta polnud unustanud, et ma olin tulnud tema juurde van Dycki perekonnast. Sest ühel päeval kutsus ta Jani forti. Olin toas, kui Jan sisse tuli. Sel ajal oli välja jagada hulk valitsuse lepinguid ning lordlik kõrgus võttis rahulikult ühe neist laualt ja ulatas talle.
„Te tegite mulle suure teene, kui Quashi ära müüsite,” lausus ta. „Ehk varustaksite Tema Majesteedi valitsust nende kaupadega.”
Kui Jan lepingut luges, nägin, kuidas ta silmad pärani lähevad.
„Teie lordlik kõrgus on väga lahke,” vastas ta. „Ma olen teie võlglane.”
„Siis ehk tahaksite midagi mu heaks teha,” ütles lordlik kõrgus. Ja jäi ootama.
„Annaksin teie lordlikule kõrgusele hea meelega viiskümmend naela, kui lordlik kõrgus teeb mulle seda au ja selle vastu võtab,” lausus Jan sõbralikult.
Lordlik kõrgus ütles armuliselt, et võtab küll. Mulle oli see kõik väga huvitav, sest näitas, kuidas valitsusasju aetakse.
Uurisin lordlikku kõrgust endiselt hoolega, et teada, kuidas talle meeldida, ning varsti tuli õnnelik juhus, kui nägin Dock Streetil ühest rätsepaärist möödudes suurt siidist undrukut, mis minu hinnangul võis lordlikule kõrgusele hästi passida. Kuna mul oli alati raha tallele pandud, võisin selle raskusteta ära osta ning õhtul, kui omavahel olime, andsin selle lordlikule kõrgusele. „See on järgmiseks korraks, kui lordlik kõrgus jälle Tema Majesteet on,” ütlesin talle.
Ta oli väga rõõmus ja proovis seda kohe. „Nüüd ei vaja ma muud kui sama suurt kleiti,” ütles ta.
Olin tähele pannud, et iga kord, kui ta kuningannaks riietus, saadeti lapsed majast välja. Seepärast aimasin, et lordlikul kõrgusel on siiski väike hirm, mida inimesed tema harjumusest võiksid mõelda. Seepärast kandsin hoolt selle eest, et ta ei näeks minu suhtumises temasse kunagi jälgegi pilkest. Nädal pärast seda, kui talle undruku andsin, kandis ta seda kleidi all leedi Cornburyga õhtustades ja kui ma tal riietuda aitasin, küsis ta mult: „Kas sa leiad, et see on veider, et ma end niimoodi riidesse panen?”
„Aafrikas, kust mu rahvas tuleb, riietavad mõned hõimupealikud end naiseks, mu lord. Kuid ainult neile on see lubatud. Me peame seda erilise silmapaistvuse märgiks.” Ma mõtlesin selle välja, kuid lordlik kõrgus ei teadnud seda.
„Ahaa,” kostis ta ja paistis väga rahul olevat.
Möödus mõni kuu ning lordlik kõrgus esines mõnikord kuningannana või kõndis lihtsalt naiseriietes ringi.
Sel aastal hakkas leedi Cornbury end halvasti tundma. Arstid ei teadnud, mis tal viga on, seepärast lasti tal aadrit, tohterdati ravimtaimedega ja öeldi, et ta peab puhkama. Elu majas läks suuresti vana rada. Lordlik kõrgus aitas sageli pojal õppetükke teha ja luges Theodosiale õhtuti ette. Kuid ma märkasin, et nüüd, kus leedi end hästi ei tundnud, oli ta mõnikord öösiti rahutu, kõndis üksi mööda tuba ja ma teadsin, et sageli on tal naiseriided seljas.
Mõtlesin mõnikord, kas saaksin seda olukorda kuidagi enda kasuks pöörata. Ja ühel päeval nägin turul juhtumisi mulatinaist, kes ei saanud olla keegi teine kui Violet Idajõe äärest, kelle juures ma olin vanasti harjunud käima. Ta nägi nüüd palju vanem välja, kuid ma tundsin ta ära ja tema minu ka. Temaga oli kaasas tüdrukuke, kes võis olla umbes üheksa-aastane, ja ta ütles, et see on tema lapselaps. „Ehk on ta ka minu lapselaps?” küsisin talt vaikselt. Ta hakkas naerma ja ütles: „Võib-olla.” Selle tüdrukukese nimi oli Rose.
Noh, paistis, et Rose’il on õmblustöö peale väledad näpud ja Violet otsis kedagi, kes annaks talle alalist tööd. Ja kui ma talle ütlesin, et kuulun nüüd kubernerile, arvas ta, et ehk saan tüdruku heaks midagi teha.
„Oota veidi, ma vaatan,” ütlesin talle.
Järgmisel päeval asusin asja juurde. Kasutades karkassiks peenikesi vitsu nagu korvipunumisel, hakkasin tegema kuberneri keha ligikaudset mudelit. Õnneks olid mul alati olnud osavad käed ja ülesanne oli üsna kerge. Võtnud ühe kuberneri undrukutest, kohandasin vitstest mannekeeni selle järgi. Siis ostsin mitu küünart siidi ja linast riiet. Selle peale kulus suur osa mu säästudest, kuid olin kindel, et saan selle raha tagasi. Pärast seda laenasin leedilt ühe vana kleidi, mida ta kunagi ei kandnud. Siis ladusin kogu kraami vankrile ja viisin Violeti juurde.
„Tema lordlik kõrgus tahab kinkida ühele Long Islandil elavale sõbratarile kleidi,” rääkisin talle. „See on selle daami keha kuju, kuid me ei tea päris kindlalt, kui pikk ta on, nii et saagu kleit veidi pikem ja hiljem võime selle alumise ääre ära keerata.” Siis näitasin leedilt laenatud kleiti, mida tuli kasutada eeskujuna, ja ütlesin, et kui Rose saab sellega toime, makstakse talle hästi. „Ta võib selle valmis teha,” ütles Violet. Ma siis ütlesin neile, et tulen kahe nädala pärast tagasi.
Ja tõesti, kui tagasi tulin, oli töö tehtud. Läksin lordliku kõrguse juurde ja seletasin, et mul on üks kleit, mis võiks talle paremini sobida. Kui ta seda nägi, vaatas ta selle materjali ja libistas käega üle siidi ning lausus, et olin teinud väga hea valiku. Kleit sobis oivaliselt. Ma palistasin selle alumise ääre ise ära ja lordlik kõrgus oli väga rõõmus.
„See läks mul veidi maksma, mu lord,” ütlesin talle ja nimetasin hinna, mis oli väiksem, kui ükski õmbleja linnas oleks küsinud. Ta andis mulle kohe raha. Järgmisel päeval maksin Rose’ile tema töö eest. See