Mastereid õhtustama paljude kaupmeeste, juristide ja vaimulikega. Ta tundis ka õpetatud mehi, kirjanikke ja kunstnikke, kuid arvas õigesti, et John Master ei ole huvitatud arutlustest luuletaja Alexander Pope’i või romaanikirjanik Fieldingi teenete üle, või kohtumisest dr Johnsoniga, kes valmistas oma majas Strandi lähedal ette suurt sõnaraamatut. Ta tutvustas teda aga mõnele parlamendisaadikule ning enne septembri lõppu olid nad juba osalenud õhtusöökidel või väikestel vastuvõttudel paljudes kenades majades. Kuid oli üks kildkond, kellega tema külalised polnud veel kokku puutunud. Selleks avanes võimalus oktoobri esimesel nädalal.
„Mu kallis, meid on kutsutud Burlington House’i,” teatas John ühel päeval Mercyle.
Mercy oli näinud Londoni suursuguseid maju vaid väljastpoolt. Iga päev möödus ta Strandil Northhumberland House’i üüratust fassaadist ning talle oli näidatud veel vähemalt tosinat suursugust maja. Ta teadis, et need suured majad oma väravate ja müüride taga kuulusid Inglismaa kõrgaadlile. Ent kuna mõned neist hoonetest olid mitmesaja jardi pikkused, arvas ta, et nende siseõue ümber asuvad ka ärikontorid ja valitsusasutused.
Kui nad nüüd tõllas ühele õhtusele vastuvõtule sõitsid, seletas Albion, mida nad peagi näha saavad.
„See pole tegelikult eraviisiline pidu,” lausus ta naeratades. „Ma arvan, et New Yorgis võiks sellega võrrelda kuberneri vastuvõttu. Seal on palju rahvast ning meile võib ja võib ka mitte osaks saada au kohtuda võõrustajaga. Kuid teil on võimalus näha Inglismaa kõige suursugusemaid inimesi.”
Burlington House seisis Piccadillyl, mitte kaugel Fortnumi ja Masoni vürtspoest. Mercy ja proua Albion olid käinud sama õmbleja ja juuksuri juures ning kiire ülevaatus kinnitas Mercyle, et ka John sarnaneb Albioniga nagu kaks tilka vett. Kui nad aga suurde õue sisenesid, massiivseid sambaid ja ukseni viivat laia treppi nägid, tundis naine end paratamatult veidi närviliselt. Palladio stiilis häärberi esifassaad meenutas Rooma palatsosid. Muljetavaldava sissepääsu kõrval seisid reas livreedes teenrid. Mercy kuulis, kuidas tema abikaasa esitas väga mõistliku küsimuse:
„Milleks seda tohutut hoonet muidu kasutatakse ‒ ma mõtlen iga päev?”
„Sa ei mõista, mu sõber.” Albion naeratas. „See on eraresidents.”
Ja siis hakkas Mercyl esimest korda hirm.
Ta polnud midagi sellist varem näinud. Kessoonlagedega toad ja saalid olid nii ruumikad ja kõrged, et igasse neist oleks mahtunud mõni New Yorgi suur häärber. Isegi Kolmainsuse kirik paistis sellega võrreldes armetu. Ameerikas polnud midagi sellist, seal ei kujutatud midagi sellist ette ning poleks osatud sellega midagi peale hakata. Kui tagasihoidlikud, tähtsusetud ja provintslikud pidid sellises palees elavale mehele paistma isegi New Yorgi suurimad häärberid. Kogu Euroopas oli niimoodi elama harjunud terve ühiskonnakiht, kelle olemasolust Mercy peaaegu midagi ei teadnud, nagu ta äkki aru sai.
„Selline jõukus peab andma tohutu võimu,” kuulis ta abikaasat Albionile täheldamas.
„Annab küll. Näiteks Northumberlandi hertsog ‒ kelle Londoni maja on suurem kui see siin ‒ pärineb feodaalide perekonnast, nad valitsesid põhja pool mitu sajandit nagu kuningad. Tänapäeval on hertsogil kümneid parlamendiliikmeid, kes hääletavad täpselt nii, nagu ta neile ütleb. Teised võimukad magnaadid tegutsevad samamoodi.”
„Meil kolooniates selliseid feodaalperekondi ei ole.”
„Marylandi ja Pennsylvania maavaldajate omandusse on antud nii palju maad, et see annab neile feodaalse võimu,” täheldas Albion.
See oli täiesti tõsi, et 17. sajandil üksikutele perekondadele nagu Pennid annetatud maad ning Hudsoni ülemjooksu suurmaaomanike maad, mis anti neile tühjade alade arendamiseks, tegid neist magnaatidest peaaegu feodaalid.
„Nemad aga ei ehita paleesid,” ütles John.
Vahepeal sosistas proua Albion Mercyle kõrva:
„See seal on Devonshire’i hertsoginna. Neil on sel tänaval samasugune maja. See on lord Granville. Ja oh sa mu meie, seal on leedi Suffolk. Teda ei ole kuigi sageli näha.”
„Kes see leedi Suffolk on?”
„Kuninga vana armuke. Väga lahke leedi, väga lugupeetud. Ja vaata sinna.” Proua Albion näitas kena daami, kellele kõik kummardasid. „See on leedi Yarmouth, kuninga praegune armuke. Kõige tähtsam daam õukonnas.”
„Kuninga armuke on siis nii tähtis isik?”
„Muidugi. Pärast seda, kui kuninganna suri, sai temast võiks öelda kuninga kaasa.”
„Ja mis kuninganna oma abikaasa armukesest arvas, enne kui ta suri?” küsis Mercy nägu krimpsutades.
„Oh, nad olid suured sõbrannad. Räägitakse, et kuningas pidas kuningannaga nõu, kuidas leedi Yarmouthi endale võita. Vaata, temast paremal on lord Mansfield, väga mõjukas isik.”
Kuid Mercy ei vaadanud lord Mansfieldi poole. Ta mõtles endiselt kuninga armukestest. Kuidas sai olla, et riigi valitseja, riigikiriku pea võtab endale armukesi ja neid naisi austatakse nagu ausaid abielunaisi? Taevas teadis, et newyorklased pole ka mingid moraalijüngrid, kuid selline ametlik leppimine avaliku patuga haavas Mercy kveekerlikku hinge.
„Kas õukonnas peavad kõik armukesi?” küsis ta.
„Mitte kõik. Kuninga lähim nõuandja lord Bute on laitmatu moraaliga usklik mees.”
„Mul on rõõm seda kuulda. Kas isiklik patt ei muuda meest riigiameti jaoks väärituks?”
Nüüd vaatas lahke proua Albion Mercyt siira hämmastusega.
„Noh, kui teeb, poleks kedagi, kes maad valitseks,” vastas ta naerdes.
Mercy ei öelnud midagi.
Nüüd tekkis ukse juures sagimine. Teatati kellegi nimi ja rahvahulk lahknes kahte leeri. Mercy vaatas, et näha, kes see on.
See oli umbes kahekümneaastane noormees. Suurekasvuline kohmakas poiss, kellel olid pungis silmad ja väike pea. Ta paistis veidi häbelik. Kui aga rahvas talle kummardas, sai Mercy aru, kes see on.
Prints George oli kuninga pojapoeg. Et tema isa suri varakult, sai temast troonipärija. Mercy oli kuulnud, et ta on väga huvitatud põllumajandusest ja tal on head kavatsused. Kummardusi ja reveransse saatvad naeratused näitasid, et ta meeldib inimestele. See oli siis Walesi prints.
Kui Mercy jälgis noormehe liikumist saalis ja tema lihtsaid maneere, mõtles ta, et kas ta kuningaks saades teeb kõik, et seda aristokraatlike liialduste ja ebamoraalsuse maailma muuta. Ta kahtles selles pisut.
Kümme päeva hiljem viisid Albionid nad reisile läände. James ja noor Grey tulid samuti kaasa. See oli meeldiv seltskond ning Mercyl oli võimalus oma poega ja Albionide poissi jälgida. Noor Grey oli väga leebe loomuga ja oli selge, et James mängib tema ees vanemat venda. Mindi New Forestisse, kust Albionide perekond pärit oli, ning käidi Sarumis ja Stonehenge’i juures. Nauditi põlismetsa igavest rahu ja imetleti Sarumi ümbruses asuvaid suuri põllumajanduslikke mõisaid. Albion rääkis neile uutest parematest maaharimismeetoditest ja masinatest, mis toovad Inglismaale järjest suuremat rikkust. Stonehenge’i juurest mindi Bathi ja veedeti mitu meeldivat päeva moodsas sanatooriumis, mis sarnanes Rooma saunaga.
Seal kohtas Albion hommikul mineraalveesaalis üht sõpra. Kapten Stanton Rivers oli pärit tähtsast perekonnast. Ta oli sihvakas kolmekümnendates aastates mees ning tema isa oli lord. Kuid tiitli ja mõisa pidi pärima vanem vend ning kaptenil tuli endale maailmas ise tee leida. „Iga Briti mereväeohvitser igatseb sõda, sest see toob lootust ja raha,” ütles ta meeldiva naeratusega. „Teate, meie mereväelased oleme lihtsalt aupaistega ümbritsetud kaaperdajad. Ja siin Bathis on alati rohkesti minusuguseid ohvitsere, kes loodavad leida rikast pärijannat või leske,” lisas ta avameelselt. „Kuid praegu pean ma silmas teist väljavaadet. Ma mõtlen Ameerikasse minna.”
„Ja mida sa seal mõtled teha?” küsis Albion muhedalt.
„Üks Carolinas elav sõber saatis mulle sõna, et seal on keegi pärijateta, kuid lapsekandmiseas