öelnud, kui tuppa tuli teenijatüdruk suupistevaagnaga. See paistis olevat märk, et on aeg tõsine jutt lõpetada, sest võõrustaja tuju tõusis ja ta palus, et külalised enne lahkumist temaga teed jooksid.
Kui nad oma peatuskohta tagasi jalutasid, pöördus John pisut etteheitvalt Mercy poole.
„Ma ei teadnudki, et inglased on sulle nii vastumeelt. Ma arvasin, et sa oled meie reisiga rahul.”
Naine tundis silmapilk kahetsust. Ta polnud tahtnud teha õnnetuks abikaasat, kes püüdis talle kõigest väest heameelt teha.
„Ma ei tea, mis mulle peale tuli,” lausus ta. „Härra Franklinil on vist õigus. Kuid inglaste mõtteviisi on mul mõnikord raske mõista, John, sest südames olen ma ikkagi kveeker.” Ja ta otsustas, et seni, kuni nad Londonisse jäävad, annab ta oma parima, et abikaasale rõõmu teha.
Selle pooltõega rahule jäänud, küsis John noorelt Jamesilt, mida tema räägitust arvab.
„Ma arvan, et härra Franklin on suur mees, isa,” vastas poiss.
„Kas sulle meeldib, mis ta Ameerika saatusest mõtleb?”
„Oh jaa.”
„Mulle ka.” Ning kuna ta arvas, et London meeldib tema pojale, ja mõtles tohututele võimalustele, mida Franklin oli Briti impeeriumi jaoks visandanud, paistis tulevik John Masterile helge.
Õhtust süües, kui nad olid kõik rõõmsas meeleolus, tuletas Mercy meelde veel üht asja.
„Kas märkasite, mis juhtus, kui teenijatüdruk teed serveeris?” küsis ta.
„Ei vist,” vastas John.
„Härra Franklin arvas, et keegi ei näe, ja patsutas tüdrukut tagumikule, kui see tast mööda läks.”
„Vaata vanakuradit.”
„Ja räägitakse, et ta on ses asjas parandamatu,” lausus Mercy naeratades.
Kuigi Mercy jättis oma arvamused inglastest pärast seda enda teada, jäi tema pahameel alles ja tugevnes enne jõule.
Paistis, et nende lahkust kapten Riversi vastu Bathis polnud unustatud. Sest juba järgmisel nädalal, detsembri keskel, said nad kutse õhtusöögile Riversi isa lord Riverdale’i juurde.
Riverdale’i maja polnud mingi palee, vaid küllalt suur häärber Hanover Square’i lähedal. Läbi kahe korruse ulatuvast vestibüülist tõusid nad suurt treppi mööda esinduskorrusele, mille suur salong ulatus läbi maja. Seltskond polnud suur. Tema lordlik kõrgus, kes paistis olevat oma pojast toekam, oli lesk. Külalisi võõrustas tema õde. Kapten Rivers oli kutsunud paar oma sõjaväelasest sõpra. Mercy pandi istuma lordi paremale käele. Lord tänas teda pojale esitatud lahke kutse eest ning rääkis huvitavalt pealinna asjadest.
Rääkida oli palju. Hommikul oli tulnud teade, et Briti väed olid teisel pool Atlandi ookeani Québecis alistanud prantslased. Kuigi vapper Briti kindral Wolfe oli traagiliselt surma saanud, paistis, et Ben Franklini soov täitub ja prantslased lüüakse Põhja-Ameerikast välja. Kui Mercy rääkis lord Riverdale’ile nende külaskäigust Franklini juurde ja Franklini vaadetest impeeriumi saatusele, rõõmustas too väga ja palus seda juttu kogu seltskonnale korrata.
Kui vana aristokraat oli väga võluv, siis Mercy paremal käel istuv kolonel naisele eriti ei meeldinud. Ta oli sõjaväelane. Mercy ei hoolinud sellest, et tema naaber tunneb uhkust Briti relvajõudude üle. „Hästi väljaõpetatud punakuub on vääriline vastane parimatele Prantsuse sõduritele, proua Master,” kuulutas kolonel. „Ma arvan, et me äsja tõestasime seda. Mis puutub halvemasse tõugu …”
„Mis halvemasse tõugu, kolonel?” küsis Mercy. Mees naeratas.
„See oli neljakümne viiendal.”
Neljakümne viiendal. Polnud veel möödunud viitteist aastatki sellest, kui nägus prints Charlie oli maabunud Šotimaal ja püüdnud Hannoveri soost valitsejatelt vana kuningriiki tagasi võita. See oli olnud meeletu romantiline ettevõtmine. Ja traagiline. Punakuued olid läinud halvasti varustatud šotlaste vastu ja purustanud nende jõud.
„Väljaõppimata mehed ei saa regulaarväe vastu, proua Master, seletas kolonel rahulikult. „Sellest ei tule midagi välja. Mis puutub mägismaa šotlastesse …” Ta naeratas. „Teate, need pole muud kui metslased.”
Mercy oli näinud paljusid Philadelphiasse ja New Yorki saabunud šotlasi. Nad polnud paistnud talle sugugi metslastena, kuid oli selge, et kolonel usub, mida räägib, ning praegu ei olnud õige aeg ega koht temaga vaielda.
Veidi hiljem aga pöördus jutt Iirimaa asjadele.
„Iirlased on loomadest vaid veidi paremad,” lausus kolonel rõhutatult. Ja kuigi Mercy teadis, et seda ei maksa võtta sõna-sõnalt, pidas tema kveekerlik vaim selliseid hinnanguid ülbeks ja näotuks. Kuid ta märkas, et siin lauas pole keegi koloneliga eri meelt.
„Iirimaad tuleb kindla käega valitseda,” ütles lord Riverdale vaikselt. „Ma olen kindel, et kõik nõustuvad sellega.”
„Nad ei suuda kindlasti end ise valitseda, isegi protestantidest iirlased mitte,” täheldas kolonel.
„Aga neil on ju oma Iiri parlament?” päris Mercy.
„Teil on täiesti õigus, proua Master,” ütles lord Riverdale naeratades. „Kuid tõtt öelda hoolitseme me selle eest, et Iiri parlamendil poleks võimu.”
Mercy ei öelnud enam midagi. Ta naeratas viisakalt ja õhtu jätkus meeldivas meeleolus. Kuid ta teadis, et oli näinud impeeriumi hinge, ning see ei meeldinud talle.
Noor James Master ei teadnud, mida teha. Ta armastas oma vanemaid. Kui algas uus aasta, oli ta rääkinud oma tulevikust isaga, aga emaga mitte.
Londonisse tulekust saadik oli ta pikemaks kasvanud ja enesekindlamaks muutunud. Ta oli nüüd juba poolteist tolli pikem ja uhke uus kuub, mille isa oli talle ostnud, oli varrukatest lühikeseks jäänud.
„Sa oled ju minust pikem,” ütles isa naerdes.
Polnud üllatav, et James oli Londonist sisse võetud. See oli vaieldamatult inglise keelt kõneleva maailma pealinn. Linn oli tulvil elu ja doktor Johnson ütles: „Mees, kes on väsinud Londonist, on väsinud elust.” Oma koduõpetajas oli James leidnud vaimse teejuhi, noores Grey Albionis aga imetleva noorema venna. Tema vanuses Inglise poisid pidasid teda omasuguseks. Mida rohkemat võis viieteistaastane poiss tahta?
Üht asja. Ta tahtis minna Oxfordi. Ta oli selleks alles liiga noor.
Kuid koduõpetaja käe all läks ta oma õpingutes suurte sammudega edasi. „Pole põhjust arvata, et mõne aasta pärast poleks ta valmis Oxfordi minema,” rääkis koduõpetaja isale. Ja see mõte tõtt öelda rõõmustas John Masterit. „Sa teed palju suuremaid edusamme, kui mina tegin,” tunnistas ta Jamesile avameelselt. Tõepoolest, kui ta meenutas alandusi, mis talle Bostoni sugulaste poolt osaks said, ei suutnud ta naeratust tagasi hoida. Harvard ja Yale olid toredad kohad, ent kui tal on Oxfordis käinud poeg, oleks see Bostoni Masteritele kindlasti pinnuks silmas.
Oli veel üks kaalutlus. John tundis provintsi esinduskogu mehi ja kubernerile lähedasi newyorklasi ning üllatav hulk neist oli saanud hariduse Inglismaal. Oxfordi diplom võis olla tulevikus perekonnale eeliseks.
Master rääkis sellest Albionile ja Londoni mees oli temaga päri.
„Kui James Oxfordi läheb, võiks ta koolivaheaegadel elada meie juures Londonis. Me peame teda juba praegu oma pere liikmeks.”
Oli ainult üks probleem.
Uusaastal tegi Mercy Johnile teatavaks ootamatu uudise.
„John, ma saan lapse.”
Pärast nii paljusid aastaid tuli see tõesti üllatusena, kuid paistis, et kahtlust pole. Ja selle uudisega kaasnes palve.
„John, ma tahan New Yorki tagasi minna. Ma tahan, et laps sünniks kodus, mitte Inglismaal.
John ootas päeva ning võttis siis jutuks Jamesi ja Oxfordi.