peale ei käinud.
Lehitsesin ühte raamatut. Katt oli üles tõusnud. “Kuu on taevas,” ütles ta.
Ma istun põrandal ja vaatan pilvi. Kuidas saaks olla, et selline asi nagu mõte oleks sellistel asjadel nagu pilved? Et pilvedel oleks mingi mõte? Pilved lihtsalt on olemas ja muutuvad. Ei olegi sellist küsimust: kas jumal on olemas või ei – see on mõistus, väljamõeldud või paremal juhul kuskilt seest tulnud küsimus. Igal juhul ta ei mõtle. On see, mis on. Küllap on lihtsalt kena, viisakas, lahke helendav tühjus. Habemega mees võib istuda kuskil meie toanurgas.
Kõige tõelisem mõte, mis vahel tuleb: miks see kõik on just nii? Miks on just see tuba, just need asjad siin niimoodi laua peal, nii palju üksikasju mu ümber just nii? Kuidas see kõik just nii tuli läbi miljonite aastate? Miks just nii? Imestus, muud midagi. Ma tean, et vastust ei ole. On midagi muud. Aga seda muud ei ole ka veel. Kas me peame püüdma, et higi otsa ees, jooksma kohapeal, või on see täielik lollus? Ma arvan, et mõlemat. Püüdma ja puhkama.
Viimasel ajal läheb nii. Märkad: jälle esmaspäev (täna ei tule lehte). Või: jälle laupäev. Kui ei oleks nädalapäevade lugemist, siis ei märkaks. Ei oleks nukrust, et aeg läheb. Vanemaks nii kiiresti ei muutu, et seda märkaks. Sellega harjub tasapidi.
Mida suuremaks saame (ma ei mõtle vanust, aga seesmiselt suuremaks, nii et vaatad üle majade, üle kirjanduse, üle Eesti, siis üle oma aja, oma põlvkonna), seda vähem omavad tähtsust asjad, mis üldiselt on inimestele tähtsad, ja seda tähtsamaks saab iga hetk. Kõik juhuslik, mis meile vastu tuleb. Moraal, eetika, neid pole olemas. Neid luuakse igal sammul. On see, mis liigub (meie kõigi sees, all), ja selle suhe kõigesse, õigemini iseendasse.
Mida suuremaks saame, seda vähem läheb meile korda meie elu, maine saatus. Suurtele võib surm iga hetk tulla. Kodu, pere, varandus, isamaa on olemas, aga iga mööduv hetk on tähtsam.
Ma helistasin jälle. Seda uksekella. Olin tulnud taksoga. Oli öö. Umbes kilomeetri jagu enne pidin juhile ütlema: “Pidage kinni.” Taksomeeter näitas kaheksakümmend kuus kopikat ja mul oli kaheksakümmend kuus kopikat. Ma ei tahtnud Kati käest raha küsida. Aga taksojuht peatas pagana aeglaselt ja taksomeeter tegi ühe klõpsu veel.
“On see kõik või,” küsis taksojuht. Ma ei saanud talle öelda: “Siin on kaheksakümmend kuus kopikat, ma jään kaks kopikat teile võlgu.” ütlesin: “Ei ole, sõitke sinna, kuhu ma ütlesin.”
Läksin Kati ukse taha.
“Kes seal on.”
“Mina olen.” (Ei tahtnud lollakalt kurva häälega rääkida, aga nii see tuli.) “Võid mind ära ajada, võid vaibaklopitsa võtta.”
“Tule sisse.”
Seda tule sisse’t oleks ta tahtmatult nii südantlõhestavalt kurva häälega öelnud, et ma ei helistanud ega koputanud. Jooksin alla tagasi. Loodetavasti ei kuulnud ta mind jooksmas.
Lõin taksoukse kinni. Taksojuht tegi suitsu. See oli hea. Võis paar sekundit niiviisi istuda. Siis nägin, et taksojuht ütleb kohe midagi, ja ütlesin siva oma koduse aadressi. Teadsin, et tuleb ema käekotist kolmekas võtta.
Aga eile olin ma jälle tema pool. Pole parata, jalad viivad, mina lähen järel, kurb ja õnnelik.
Sel hommikul küsis ta (igavesed teemad, eks ole): “Mida sa teed täna.” Väike paus. “Ma ei tea, tõesti ei oska sulle öelda.” Me teame, et see on paratamatu. Et ta küsis, tegi nukraks, aga kui ta poleks küsinud, oleks ka halb olnud.
Raadio on koridoris laua peal. Keeran selle lahti.
Sealt tuleb lõõtspillimuusikat. Ma lähen. On üsna varane aeg. On kevad. Trammid sõidavad. Miks oli mul sealt nii vara vaja lahkuda? Minna pole mul kuhugi.
“Jah, ma oleksin suure tehase direktor,” tuli trepist alla minnes mõte või kujutlus. “Mõtleksin ööd ja päevad oma tehasevärgi peale ja naine kannataks vaikselt minu raske töö nimel, öösiti ärkaksin. Jooksin köögist vett ja neelaksin südamerohtusid. Varsti oleks esimene infarkt. Maipühadel peaksin töölistele kõne. Nemad kuulaksid ükskõiksete nägudega. Räägiksin neile nende tööst ja meil oleks uhke ja tore olla.”
Olin öösel Manni juures. Ta on tõesti ilus. Ma tean, et ta peab mind targaks, ehkki ma ei ole tark. Aga ma püüangi siis tark näida, et tal oleks hea. Ma räägin tarka juttu ja seda on päris tore teha. Igasugused asjad tulevad keelele, mis ma hiljuti olen mõelnud, mida ma olen kuskilt lugenud ja mis on mind erutanud, ja niisama naljad ja lorad. Mann on natuke pahane, et ma toon peaaegu alati joodavat kaasa. Et ma tulen enamasti vintis peaga. Kuigi joob hea meelega. Pahane, et ma muidu ei tulegi. Mina toon seda tihti oma viimase raha eest. Toon seda enda jaoks. Meie jaoks. Et meil võiks olla kerge, lihtne ja armas. Et ta ei oleks mulle tüütu. Et mina oskaksin olla talle armas. Ärge öelge, et me teineteist petame. Me oleme teineteise vastu kenad.
Kui me enam ei räägi ja oleme voodisse läinud, või ei ole veel ja ma vaatan aknast välja, või me ei ole veel täiesti vait jäänud ja ütleme aeg-ajalt mõne üksiku lause, siis ma tunnetan teda ta poole vaatamata, see on hea. Ta on ilus ja ta nagu ei mõtlegi sellele. See on ilus asi, mille sees ta elab. Tema keha. Ehk tunneb ta, et ma tunnetan teda, ja ehk on temalgi sellest hea. Meil mängib raadio, keegi röögib mingis võõras keeles. Trammid sõidavad veel või ei sõida enam. Siis me lamame voodis, ma ei puuduta teda, aga tunnen, kui ilus ta on seal minu kõrval.
Olin Katil kooli juures vastas. Tal oli raha. Seega läksime baari.
Pärast me oleme tema juures. Me ei räägi palju.
Mu mõistus puhkab temaga sõnatult suheldes. Loodan, et ta ei mõtle sellele, et ma teda väga ilusaks ei pea. Tahaksin, et mulle poleks kunagi mõtet tulnud, et ta pole nii väga ilus.
“Ma helistasin sulle eile,” ütleb Katt. Mistarvis ta niimoodi ütleb?
“Jah.”
“Kell oli pool kaksteist, sind ei olnud kodus.”
“Ja-jah, kus ma siis olin.”
“Ma ei tea. Su ema ei teadnud.”
“Katt, sina ei räägi ju niimoodi.”
–
“Katt, mis nüüd on, ära ole kurb.”
Taevas, ma ei kannata, kui keegi niiviisi kurb on. Läksin vannituppa ja jõin klaasi vett.
“Ma olin eile ühe tüdruku pool,” ütlen vihaga väga rahulikult, aga kahetsen kohe. “Katt, ära usu, ütlesin seda vihaga, me jõime poistega õlut.”
Mida ma sealt vannitoapeeglist nägin? Ei midagi. Oma nägu nägin. Ma ei lähe ju homme kloostrisse. Oleks see siis parem, kui ma elaks ainult oma toas ja söödaks raasukestega akna taga leevikesi? (Mis leevikesi? Kus need leevikesed on? Pole ma ühtegi näinud.) Katt ei ole üldse selline. Tal on lihtsalt kurb tuju. Ja ma olen hea meelega temaga koos kurb. Küllap hakkab meil siis varsti lõbus.
“Kas sa hakkad koju minema või,” küsis Katt pärast üllatunult. Ma panin saapaid jalga. Siis tõmbasin jope luku kinni. “Kuule, jah, ma lähen koju.”
Mul oli kott kaasas olnud. Olin selle tuppa viinud. “Kuule, ma viisin selle koti tuppa.” Katt tõi koti. Ta naeratas mulle otsa vaadates. “ärge minge veel, armas sõber.” Tal oli ammu juba hea tuju. “Ei, ma vist siiski lähen.” Läksin nohisedes, pea õlgade vahel, uksest välja. “Nägemiseni,” hüüdis Katt mulle järele. Aga tänaval läks tuju heaks. Kevad, Suvi, Sügis, Talv – mulle meeldivad nad kõik.
Tundsin juba ammu, et ükskord helistan talle. Aga häda oli selles, et olin temast õhtuti konkreetselt mõtlema hakanud. Pealegi: me olime head sõbrad, ja mõistlikult ja päeval üleval olles ja tegelikult ei oleks ma temalt soovinud ega oodanud mitte midagi. Oleksin lihtsalt hea meelega tahtnud temaga koos olla. Aga kartsin, et nüüd olen tast liiga palju omaette mõelnud ja see hakkab välja paistma, ma ei saa enam temaga koos vaba olla ja olukorda sellisena võtta, nagu see tuleb ja on. Seepärast lükkasin helistamist aina edasi. Ja asi läks minu sees muidugi aina hullemaks. Paar korda helistasin, ise