aknast näeb:
Poiss ja tüdruk. Tulevad poest. Poiss kõnnib ees, tal on kummaski käes kott. Tüdruk kõnnib taga ja vehib kõndides kätega. Tal on pikad sirged heledad juuksed mütsi alt väljas. Nad võivad olla abielupaar, aga võivad olla ka vend ja õde. Ei, miks peaks vend ja õde koos poest tulema. Aga kui nad juba natuke aega abielus oleks, ei tuleks nad ka niimoodi poest. Küllap äsja abiellunud.
Kes tulevad vastu:
Kaks meest, kiire sammuga, palja peaga, tõmbavad suitsu, võrgus kuus õlut, vist venelased.
Tüdrukud tulevad koolist. Neljas või viies klass, naeravad, seletavad, vaatavad silmanurgast ka minu poole.
Üks minuvanune tüdruk. Ilusti, aga mitte liiga uhkelt riides, vaatab pingsalt mujale.
Vanem abielupaar tordi ja lilledega. Miks nad taksoga ei sõida? Sobiks neile rohkem.
Milliseid sõnu on:
Heavy on hea asi, seal on jõud, tõeline feeling, mis täidab.
Hiina luule tõlked ei ole lihtsad. Ma arvan, päriselt pidi see luule lihtne olema. Milleks seda tõlkida?
Õlu on mitmesuguse hinnaga. Võib juua restoranis, õllekas, kodus. Varem jõime palju. Polnud mingit küsimust: juua – siis juua – selge kõik. Ei mingit lora.
Heavy on vabadus. Üksindus, suveräänsus, tegu, muutumine; siis tuleb vaikne muusika – see on puhkus.
Afganistan – mis see küll on?
Anarhia – sõna.
Sõna – sõna – sõna.
R helistas. Ta jutt oli lihtne.
“Kuule, mul on lihtne jutt, juua tahad.”
“…hea küll, tahan.”
“Teeme nii, tuled kella kuueks meile. Raha sul on.”
“Ei ole.”
“Halb… jääb siis nii või.”
Mulle tundus, ta oli tööl. Ta helistas mulle kindla peale. Tegi panuse minule – kindla peale. Mina olen see külajoodik. Ju ma siis olen. Aga ma teadsin, et sellise tundega minna ei maksa. Kell kuus ma helistasin.
“Tervitus.”
“Tervist, mis on, kus sa oled.”
“Mitte kuskil, telefoniputkas olen.”
“Tuled või.”
“Ma ei tea.”
Nüüd kõlas see hoopis, nagu vajaks ma mingit julgustamist. Ma ei tahtnud, et see nii kõlaks. Minu sees ei kõlanud see kuidagi. Vaatasin putkast tänavale. Oli talv, oli juba hämar. Tänavalaternad põlesid, need olid kollased laternad, autod sõitsid, inimesi liikus mööda. Tuleb kevad, on ühe päevaga äkki lärmakas, lumi sulab. Tuleb esimene lumi, kõik on korraga vaikne. Ega ma seda mõelnud. Need on sõnad, need on laused.
Mu jope oli äärmiselt määrdunud. Nägin üsna kaltsakas välja.
Korraga oli Carmeni hääl:
O. V., sina või. Miks sa siia ei tule, meie juba joome, R-il on sünnipäev.”
Ah tal oli sünnipäev!
“No tulen.”
Mismoodi ma seda ütlesin? Kas nukralt ja seesmiselt õnnelikult, kas kiiresti või peale väikest pausi?
Mann andis mulle musi. Ärkasin natuke ja piilusin teda. Ta pani riidesse. Oleksin rohkem ärkvel olnud, oleksin saanud lustida, et ta riidesse paneb. Aga ma olin liiga unes ja piilusin lihtsalt niisama. Ta värvis peegli ees veidi nägu, tegi akna lahti ja ütles: “Ma teen natuke akna lahti.”
“Kas sa lähed tööle,” küsisin.
Tal olid akna all laual vaasis ilusad lilled. Tulbid.
Eile ma ei olnud neid märganud. Küllap märkasin, aga ei pannud tähele. Või vastupidi. Nüüd paistis päike neile peale.
“Ma lähen tööle. Kui sa süüa tahad, siis vaata midagi. Võti pane naela otsa.”
Tahtsin küsida: “Võin ma pudeleid ära viia.” Ükskord viisin. Ma ei küsinud. Ei viitsinud ebamugavust tunda. Unine olin ka.
Tahaksin saada natukene ilu. Ei taha mõtteid. Kust ma seda saan? Vaatan aknast välja. Kes lähevad mööda? äkki läheb mõni ilus tüdruk mööda? Mõni ilus tüdruk, kes käib oma kõnnakuga, mõtleb oma mõtteid, kellel pole minuga asja. Aga ei lähe ühtegi ilusat tüdrukut mööda. Koledat ka ei lähe. Läheb ainult väga aeglaselt üks vanamees koeraga, kepp käes. Ehk on see ilus? Ei ole.
Lähen keedan köögis kohvi, ehk on see ilus. Panen vee gaasile. Istun ja mõtlen, et ma ei taha kohvi. Mõtlen ja mõtlen igasugu asju ja vesi läheb keema. Oige küll, ma pidin ju mitte mõtlema. Panen kohvi hajameelselt kopsikusse ja lasen tal keema tõusta. Ma võin ju lihtsalt mõelda mõne inimese peale, kes on väga kena.
Nüüd ma mõtleksin kõrgema korruse vanamuti peale. Ma ei tea temast midagi, tema ei tea minust midagi. Tõepoolest, tõeline seltsimees.
Mis see ilu õieti on? Hea nukrus, rahu, millegi jälgimine, puhkus, unustus.
Ah, väga lihtne. Midagi ei ole, midagi pole olemas olnud, midagi ei tule. Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Ja see on kena. Olla eikeegi eimiskis. Sõnad ju on, ma kirjutan sõnu, on mõtted, aga nad on seest tühjad, nad on vorm, seest tühjad anumad, mis ei tähenda mitte midagi.
Minevik, mis see on? Ei midagi. Osa sellest, mis praegu on. Või inimene. Üks. Võiks öelda, et ta on olemas. SEE inimene. Võib ka öelda – ei ole olemas. Ükskõik. Tulevikuta, minevikuta. Inimene inimeseta.
Kes? Miks? Mõistuse tühi kellahelin.
Köögilaua taga istudes tuli mõte, et mida ma eile tegin. Ma ei suutnud meenutada. Pingutasin. Ei tulnud meelde.
Läksin tuppa. Tahtsin ühte suitsu. Suitsud olid otsas. Mul olid alumises sahtlis topsis mõned prisked konid. Kuus üsna head koni. Uurisin neid. Neli Tallinna suitsu, kaks Alžeeria. Võtsin kõige priskema koni, Tallinna, viskasin kušetile pikali ja panin põlema. Vahtisin lakke. Korraga tuli eilne päev meelde. Mitte midagi ma ei teinud. Olin kogu päeva kodus.
Tundsin, et ma ei taha näha ei K-d ega M-i, see ei rõõmustaks mind ega neid. Peaasjalikult neid. Kui keegi rõõmustab mind nähes, olen ka mina rõõmus. Üksikute eranditega. Kui ta rõõmustaks puhtalt. Kui tal poleks minuga mingeid plaane või lootusi. Võibolla isegi nii, et ma olen valmis armastama seda, kes mind armastab.
Tahtsin osta kaks pudelit veini. Head veini oli müüa. Korralik punane vein Vetšerni zvon. Maksab ainult rubla kaheksakümmend kopikat. Bulgaaria vein. Müüja oli väga rahulik, tõstis mingeid oma kaste ja asju ümber, temas oli nagu mingit külma tigedust. See asjade ümbertõstmine oli tal oma sada korda valmis. Mina seisin leti ääres, raha pihus. Mul ei olnud tema ja tema terroriseerimise vastu mitte midagi. Aga niru oli seista küll. Tundsin, kui niru mina ta kõrval olen. Müüja kirjutas rahulikult paberitükile hinda. Seisin, vaatasin teda, olin vait. Müüja ei teinud, nagu ta mind ei märkaks, ei, vastupidi, ta tegi nii, et ma sain aru, et ta teab väga hästi, et ma seal seisan. Väga hästi teab. Aga talle on see kõik ükskõik, nii ükskõik, et ta võiks selle peaaegu unustada. Kujutan ette, oleksin võinud peale veerandtunnist seismist minema jalutada, ta poleks isegi võidurõõmus olnud. Ta lõpetas ja jäi leti taha seisma. Vaatas aknast välja, ei öelnud midagi. Seisin ja ei öelnud ka midagi. Kuigi sain aru küll. Mulle oli antud nüüd võimalus. Seisime mitu sekundit. Tundsin, et kui ma midagi ei ütle, läheb ta ära ja ma jäängi seisma. Ütlesin kiiresti: “Palun kaks veini.’’
“Mida.”
“Kaks veini.”
“Millist veini.”
“Vetšerni zvon.”
Läksin poest välja, seisatasin korraks ja ütlesin: “Perse, perse, perse, perse, perse.”
Panin veinid jope küljetaskusse.