nüüd annab ta mulle mingi arvu tõdesid. Neid oli suur hulk, vist kakskümmend. Ja ta hakkas ütlema. Mõned olid üldised laused, aga mõned hästi konkreetsed, umbes nii, et: kui sa hommikuti hambaid pesed, siis päeval su jalad ei higista; mingid absurdsed ja seosetud asjad. Mulle tundusid need naljakad, aga mõned laused ka väga sügavamõttelised. Tundus, et kogu sügavamõttelisusest ei saa lihtsalt aru. Tundsin piinavat kahetsust, et ei suuda kõike meelde jätta. Hakkasin proovima, kas mul on esimesed laused, mis ta ütles, meeles, unes olidki veel paar-kolm lauset meeles, aga ärgates enam mitte. Kui meenutama hakkasin, siis ta vist enam oma lauseid ei lugenud ja see unenägu lõppes ära. Siis ma mäletan, et mõtlesin: ma nõuan, mida see kõik nüüd tähendas, öeldagu mulle nüüd selge sõnaga, mida see kõik tähendas, kas see oli nüüd jumal või oli see minu ettekujutus, palun ja nõuan seletust. Ja siis ma nägin teise unenäo. Olin kirikus ja vaatasin ringi. Vaatasin ühte pühapilti. Keegi sealt pildi pealt tegi mulle silma ja siis hakkas pilt liikuma nagu nukuteater.
Madis andis mulle ratta, et ma Ene linnast ära tooksin. Ikka ma satun selliste asjade peale, et käin viina järel või aitan tüdrukutel nõusid pesta või teen tuld pliidi alla. Ei tea, miks. Ma olen vaikne tüüp. Ju vist jagatakse, et ma teen kõike sellist üsna meelsasti. Sest suhtlen üldiselt vähe, kui olemine käimas on, enamasti vahin niisama kuskil diivaninurgas, oma soove mul suurt pole. Ma teen selliseid asju tõesti päris mõnuga. Muidugi, siis on vastik, kui sind hakatakse sihilikult ära kasutama – tee seda, tee teist. Siis ma saadan pikalt. Aga kui lihtsalt Palutakse, teen igasugu väikesi toiminguid meeleldi. Need kukuvad mul hästi välja ka. Teen isegi siis, kui kambas on nooremaid. Ja viimasel ajal on nii õige tihti.
See oli juba siis nii, kui ma tatt olin, nii neliteist-viisteist, mäletan, vahel tuli ette, et saatsin vanemate poiste plikasid koju. Mind usaldati. Ja mul polnud suurt mingeid soove. Või ma hoidsin end vähemalt hästi vaos. Mis ei tähenda, et nende plikade ja minu vahel mitte midagi poleks juhtunud. Juhtus ka. Mõistlikkuse piirides. Ja nii, et kõik jäi kenaks. See on mulle vist alati tähtis tundunud. Kuigi vahel tüütab viisakus ära.
Seekord olin ma kõige kainem ka. Imelikul kombel. See oli ei tea kelle suvila Klooga-Rannas. Oli muide sügav sügis. Ei olnud päris võõras suvila, vist kellegi tuttava kuti vanemate oma. Seda meest ennast polnud küll kohal. Ma ei tea, kas ta teadis, et me ta suvilas pidu paneme. Aga garanteeritud oli, et vanemad sinna ei saabu. Need olid välismaale sõitnud. Mõtlesime, et teeme pärast kõik korda. Päris nii see just ei läinud. Võtit ei olnud meil ka ja me pidime kempsuakna klaasi veidi katki tegema, et akent lahti saada. Ilus see just polnud, aga mis seal ikka.
Madisel oli Planeta. Mul ei ole kunagi oma mootorratast olnud. Kui ma nüüd enda peale hakkan mõtlema – siis mul pole kunagi mingeid oma asju või mingit õudselt oma tegevust olnud. Ma tegin lihtsalt teistega kõike kaasa. Need on ilusad, kes midagi paraja fanatismiga teevad. Kas või lõbutsevad.
Äärepealt pidin sealsamas metsavaheteel kobara panema. Tee oli libedaid lehti täis. Igasugu kõntsa. Ma sõitsin seda teed ja kurvi esimest korda elus ka. Ei tahtnud eriti vastu puud sõita. Pidin juba otse metsa sõitma. Kui kurvis vastu ei pea, on teinekord parem ise välja sõita. Oleneb muidugi maastikust ja kiirusest. Ma läksin külglibisemisse ja vajusin võpsikusse. Ratas kadus alt ära ja olingi perseli. Väike viga. Aga tegi ettevaatlikumaks. Sabistama ei hakanud ma sellegipoolest. Teksad olid nüüd märjad, aga need kuivavad varsti. Teine koor, mis ma Ene jaoks võtsin, oli põõsas. Leidsin ta üles. Külm ei hakka, mul oli Marguse soe kuhvt seljas ja oma teksajakk all. Mul oli Madise must astronaut ka. See andis enesetunnet. Endal mul motikat pole olnud, aga sõita ma oskan, nii et kui ma vahel kellegi oma võtan, siis on see O.K. sõitmine. Minu jaoks ka.
Tulin Keila poolt ja keerasin kohe peale Keilat Tallinna peale. Nii ei tule ühestki mendi putkast mööda. Ega praegu keegi suurt ei peata ka, aga parem teha nii, kuidas rahulikum on. Ma ei kiirustanud eriti, lasin nii veidi üle saja. Tahtsin ennast kindlalt tunda ja tahtsin, et sõit veel mõni aeg kestaks.
Jõudsin Mustamäele, sealt nõelasin üles Nõmmele. Linn oli tühi ja pime. Äärmiselt lahe. Ma ei leidnud seda Ene maja hästi üles. Tänavat teadsin. Aga majas polnud kindel. Maja, mida ma õigeks pidasin, oli pime, aga kõrvalmaja oli alt valge. Ju ta ikka seal on. Ei tahtnud siin küla vahel eriti palju valjusti löristada ka. Millegipärast. Las inimesed magavad.
Jooksin maja juurde ja vaatasin aknast sisse. Tundsin ennast lahedalt. Seal toas polnud kedagi. Aken oli paokil ja kuskilt teisest toast kostis vaikset musa. Mõtlesin, et poetan ennast aknast sisse, seda oleks kerge teha olnud. Aga O.K., jäin viisakaks. Koputasin aknale. Vaikus. Koputasin veel. Sinna tuli üks plika, aga see ei olnud Ene. Ta kustutas tule ja tuli akna juurde. Oli kuidagi pahuras tujus, morni näoga. “Kas Ene on kodus või,” küsisin.
“Missugune Ene.”
Issand jumal. “No Ene, noh. Kust mina tean, missugune.”
“Mis siis vaja on.”
“Kõike on vaja.”
“Kohe kõike või. Kõike ei saa.”
“Saab ikka.”
“Paljuks ei lähe või.”
“Saame hakkama.”
Ma ei saanud aru, mis tuju tal oli. Võimalik, et ta oli vintis. Igal juhul tige ja valmisolev. Siis jäi ta vait ja vaatas mind imeliku pilguga. Nagu poleks ma poiss ja tema tüdruk, vaid vastupidi. Ise näris küüsi. Tal oli tuttav nägu. Või pilk. Tundus, et ta ei hooli absoluutselt millestki. Aga ilmselt sellepärast, et on kunagi millestki väga hoolinud. Minu meelest ei pruugi need tingimata armuasjad olla.
“Suitsu on,” küsis ta siis, pärast vaikust.
“On küll.”
“Anna siis, mis sa passid.”
Mõtlesin, on mul Leegi pakk taskus või jäi see sinna. Tõmbasin jope luku lahti ja katsusin jakitaskut. Seal see poolik Leek oligi. Võtsin selle ja torkasin läbi prao aknalauale. Ta võttis pakist ühe suitsu ja pani näkku. Ja ujus ära.
Ootasin veidi, ja oleks ikka sisse roninud, aga kuulsin, et välisust keeratakse lahti. Olin kahe hüppega seal ukse juures. Siis astusin sammu tagasi ja toetusin õlaga vastu seina. Lahti tegi Ene. Ta oli hoopis teist šnitti kui see teine plika. Olen teda mõned korrad näinud. Alati on ta üles löödud. Nüüd samuti. Must nahkseelik ja ülemine ots midagi kuldniitidega tehtut. Selline jakk. “Lähme või,” küsis ta kohe. Kuhu, tahtsin ma küsida, aga ütlesin: “Sul hakkab külm.” “Külm või, miks. Aga võibolla hakkabki, ma panen siis midagi veel selga.” No läks tal alles aega selle midagi veel selga leidmisega.
Läksin võtsin akna vahelt pakist endale ka ühe suitsu, paki jätsin sinna, ja istusin trepile. Tuli meelde, et olen seda plikat ükskord bussis näinud. See paljaste jalgadega tüdruk. Siis ta sõitis hoopis teise kohta. Mis ta on selle Ene õde või? Ega vist. Või elab seal? Või on lihtsalt seal? Võibolla saab õhtu jooksul Ene käest kuidagi teada. Mõtlesin, et küsin talt, kui koos tagasi sõidame, aga ei küsinud.
Ei tahtnud Enega sellest plikast rääkida.
Kui Ene lõpuks tuli, olin seesmiselt ta vastu hoopis leplikum. Ikka oli tal see seelik seljas. Mis talgi viga. Ta ka inimene. Positiivne inimene. Teadis, et rattaga läheme, aga jättis siukse seeliku selga. Ta pidi selle puusadest ülespoole tõmbama, et mulle taha istuda. Nägin ta silmadest, et ta tahtis musta astronauti. Andsingi selle talle. Võta, lapsuke, mängi. Ise tirisin teise koore pähe.
Mulle IZ ei meeldigi. Liiga raske. Suure tee peal on küll hea stabiilne. Motikad. See on omaette asi. Igaüks on omaette sünge. Panngi on mõnes mõttes lahe. Isegi roller on mõnes mõttes. Peab oskama näha, mil moel asjad sünged on. Aga noh, mitme otsaga värk. Nõrkade lohutus. Jawa on Jawa, kolme ja poolene, või siis vana kahe ja poolene, kerge, hea manööverdusega, Pann on Pann, aga näiteks Honda, oh mu jumal. Inimese jaoks tehtud.
– Mis saab siis.
– Mitte midagi ei saa.
– Miks.
– On nii ja kõik.
– Misasi.
– Vait