on. Nagu kõik muugi. Miks muu peaks vähem tähtis olema kui tähed? Suured sõnad söövad tõelise tunde ära. Armastus. Ebamäärane, ebakindel. Aga palju udusem ja harvem külaline, kui räägitakse. Jah, võibolla kõige süngem ja parem, mis on. Võibolla küll.
Üksindus ja sõnad. Sõnad petavad, algul lohutavad, aga siis teevad veel üksildasemaks, mõistus, mõtlemine ka. Juba algusest peale on meid petetud või hakkasime ise ennast kohe petma. Milleks? Et vastu pidada? Kehv lugu.
Mis siis saab? Kõik läheb kiirakääruliselt edasi ja ei saa mitte midagi. Milleks see kõik? Ja veel sellest rääkida, rääkida? Ehk rääkida selleks, et mitte tuimuda? Aga lõpuks teeb see rääkimine tuimaks. Milleks verele kiskuda? Ikka elatud, räägitud, surdud. Oli varem midagi teisem, vaevalt küll. Või et tuleb. Mis siin ikka tuleb. Ikka seesama. Kummaline küll, et see kõik nii on. Ja vist kaua juba.
Ja see rahvuslik lora. Taevas küll. Kui oled rahul, siis oled olnud. Ja mis on olnud, ei kao mitte kuhugi. Sure rahus. Ah, kõik sõltub sellest, mispidi tuju asja võtta. Võin olla natsionalist või internatsionalist, ainult see kange olemine ja kuulutamine on veidi lääge. Miks peaks A olema õigem kui B, A on aam ja B on beem.
Kellad tiksuvad. Kui erinevate kellade tiksumisi ma olen kuulnud. Kord pugesin külas olles voodisse ja neil oli seal samasugune äratuskell nagu meil kodus. Ja tiksus peaaegu sama häälega. “Ei tea, kas heliseb ka sama häälega,” mõtisklesin ma, aga teada ei saanud. Mul oli üks käekell, millel ei olnud sekundiseierit. Mulle see meeldis. Et ei ole näha sekundiseierit, mis edasi kihutab. Kell läks edasi märkamatult ja vargsi. Ainult kui kõrva juurde tõstsid, kuulsid vaikset tiksumist. Muidu ei teadnud, kas käib või seisab.
Võibolla on see perekonnaviga. Ema on ka täpselt samasugune. Jälgib ennast, elab mõistuse järgi. Teeb, mida õigeks peab, ja räägib, nagu õigeks peab (mitte alati, aga tihti), aga ei tee seda, mille järgi himu käib, mida ta vahetu sooviga teeks, loomulikult teeks. Mõistuse kontroll. Teadlik käitumine. Mind ajab see närvi. Sest ma kaldun ka sinnapoole. Ainult mul pole mingeid reegleid. Mõistus jälgib lihtsalt niisama ja nendib: nüüd on küll sitasti, väga lahja lugu. Teinekord on see muidugi ilus ka, kui ema nagu häbeneb oma tundeid välja näidata ja püüab hoolimatut tooni võtta. Näiteks võib tal õudselt hea meel olla, kui ma üle pika aja koju ilmun, aga kuna ta teab, et mulle igasugu sentimentaalsus ei istu, siis hoiab ta ennast tagasi ja räägib hästi ükskõikse häälega. “Kas sul midagi pesta ka on,” tuleb ta minu tuppa küsima.
“Mis sa pesed pesu või.”
“Ei, aga ma peseks sul ära, kui vaja on, lähed jälle ära, kõik jääb pesemata, kaua sa nende mustade asjadega käid.”
“Kuule, ei ole siin midagi pesta.”
“Noh, särk ja sokid on ikka mustaks läinud, anna, ma vaatan.”
“Ei ole midagi.”
“Too siia, ma vaatan.”
“Jäta järele. Ma pesin ise nad üleeile või millalgi puhtaks.”
“Ise pesid, mis sa räägid, kuskohas.”
“No pesin, noh.”
“Ära peta, näita siia.”
“Ei näita, tõmba uttu, jäta mind rahule.”
“Eks sa ise tead, suur mees, käi musta pesuga, kui meeldib, mis see minu asi on,” räägib ta juba teiselt poolt ust.
Õige natukese aja pärast hõikab ta jälle: “O…”
“Noh, mis on.”
“Kas sa süüa tahad, ma teen sulle praemune või midagi.”
“Issand jumal, jäta mind rahule, ei taha, küll ma ütlen, kui ma tahan.”
“Sa ei ütle ju… Kus sa siis sõid, ma ikka praen sulle muna.”
“Ei prae,” karjun ma täiest kõrist, aga ilma vähimagi vihata. Ilma vihata sellepärast, et ma pole ema lora oma nädalajagu kuulanud. Aga kui iga päev kodus elada, viskab selline asi küll ära.
Teen ukse lahti ja vaatan emale otsa. Ta seisab keset tuba, pajalapid juba käes. “Palun, kas ma võin siis süüa, kui ma seda tahan, ja siis mitte, kui ma ei taha, palun, kas ma seda väikest asjagi võin.”
“Palun, ole hea,” ütleb ta veidi etteheitvalt. “Mis sa siis kohe endast välja lähed.”
Saadan ukse tagantkätt kinni. Kaks ja kolm korda võib välja kannatada, aga kümneid kordi päevas selliseid vestlusi pidada läheb paljuks. Eriti kui ta kõneaine puudusel kipub rääkima asjadest, millest tal halli aimugi ei ole, näiteks rokkmuusikast, või küsib poiste järele, kelle nimegi ta õieti ei mäleta. Kõik muidugi suurest puhtast armastusest. Aga see pole minu meelest mingi vabandus.
Kui kogu aeg on taga kihutatud ja ärgitatud, tekib lõpuks haiglane tunne, et kihutatakse isegi siis taga, kui keegi sind ei torgigi. On tunne, et muudkui käiakse peale ja ei lasta järele mõeldagi, kes ma siis üldse olen, mida ma tahan ja mis jama siin üldse toimub.
Aga võibolla olen ma lihtsalt üks tükk sülti ja selles ongi kogu asi. Ajuti ma mõtlen, et mind peaaegu ei olegi olemas, sest ma funktsin ainult kui mingi objekt mõningate inimeste jaoks. Mingi ettekujutus. Ühe jaoks veidike selline (nagu talle vaja on), teise jaoks teistsugune. Ise ei olegi keegi. Ja ma tahaksingi olla Eikeegi. See oleks puhkus. Tahaks ainult endasse võtta kõik selle, mille keskel ma olen elanud. Kõik, kaasa arvatud oma nääklused ja mentide idiootsuse, kogu pundi. Oleks selline bukett, kingiksin ta väikeseks meenutuseks kurvast iseendast issandale jumalale. See jääks seisma kuhugi pilve servale, selline väike mängutoos täis igasugu joga.
Selles oleks uhkust ja ilu ka. Olla Eikeegi. Või eikeegi. Või null. Piiritut õilsust lehvib selle ümber kõvasti.
Ilus oleks olla ametnik mõnes eriti bürokraatlikus asutuses. Tuba, kus sa elad, oleks kaks ja pool meetrit kõrge, valgeks lubjatud. Seal oleks raudvoodi. Hommikul mängiks megafonist rõõmus marss. Kargad voodist, teed reipalt hommikuvõimlemist. Selline stalinistlik ilu.
See on, jah, mingi eriti levinud juhtum, et kui sind kaua millegagi piinatakse, siis saab lahenduseks, et sa ei puikle enam, vaid võtad oma piina vastu ja lahustud sellesse, rõõmus nägu ees, saadki selleks, kelleks sind tahetakse teha. Ja mingil moel juhtub see vist alati kõigiga. Siin võivad oma soovid ka süüdi olla. Kui sa ei ole suutnud saada selleks, kelleks tahtsid. Siis lõpuks naerad ja ütled: “Jah, ma olen muda.” Õilis küll omamoodi.
“Kas sa parandaksid selle harja ära, ta tuli varre küljest lahti,” ütles ema ukse vahelt sisse vaadates.
“Ahah,” ütlesin ma. “Sa lähed ära või.”
“Jah, ma lähen tööle, laupäevak.”
“Yeah.”
Välisuks kärtsus kinni ja ma hakkasin ennast aegamisi kotilt üles ajama. Ei möödunud tundigi (või sajanditki), kui ma istusin nagu ikka tegevusetult köögilaua ääres. “Kus need laupäevakulised siis on,” ütlesin ma endale ja vaatasin aknast välja. Kedagi polnud näha.
Siis ma nägin harja ja hari tuli meelde. Nukerdasin taga veidi aega ja korras ta oligi. Vaikne ja asjalik tuju. Panin veel ühele kapiuksele tihendi, et ta kinni seisaks, kogu aeg lahti ei vajuks. Juba mõtlesin salamisi, mida veel tarmukat ja asjalikku ette võtta.
Ajasin riided selga, et mitte koju istuma ja lorutama jääda. Mõni asjalik tegu võinuks ju ise end meelde tuletada. Kui tee peal midagi asjalikumat pähe ei tule, siis käin lihtsalt juuksuris, otsustasin. Kammisin juuksed ära ja sammusin stalinistlikult säravas meeleolus bussipeatuse poole. “Den pabedõ,” laulsin endamisi, “den pabedõ.” Siis jäin seisma, ei, ma ei tahtnud sellises meeleolus olla. Läksin tõsise näoga edasi.
Jääd maailma tempole ja rütmile alla. Tahad paljut, ei saa ja ei suuda suurt midagi. Siis tuleb depress. Vana vastik külaline. Kui valitsed elu, nagu kõiguks lauakesega osavalt tuulisel merel, on hea tunne. Aga parim on, kui oled lihtsalt paigal, ainult mitte surnud, vaid pakatav, kõik möödub, kõik voolab järjest sinu sisse.