astus Sooveerele nii ligidale, et juhataja pidi sammu taganema.
„Ma saan aru küll, et teil on käsk, aga teie käsk minu peale ei hakka. Sest õigete eestlaste jaoks ei ole koolimaja enam vaja! Mis mõte on lapsi koolitada, kui nagunii kõik Siberisse viiakse? Kelle jaoks ma peaksin koolimajast sõnnikut välja rookima?”
„Kui te olete aus inimene…”
„Aus inimene..!” Mehe silmis välgatas varjamatu viha. „Punased tegid mu invaliidiks, sain kuuli, kui vabrikut kaitsesin. Ilmaasjata – ikkagi lasti õhku! Teie olete muidugi nende mees, aga mina ei ole! Mina ei kavatse vene valitsuse heaks lillegi liigutada, mitte lillegi, mõistate?!”
„Valitsuse heaks ma teid ei palugi, vaid laste heaks. Koolimaja heaks, kus lapsi õpetada!” tõstis ka Sooveer häält.
„Kelleks te tahate neid õpetada? Kelleks, küsin ma? Kommunistideks!”
Nüüd segas end vahele ka seni vaikselt seisnud õpetaja.
„Seltsimees Känd, teie sõnad võivad teile palju halba teha…”
Sooveerele tundus, et seda öeldes vaatas Elfriide Eimann nimme tema poole, nagu märku andes, et see halb just tema kaudu tulema hakkab. Seltsimeheks nimetatu aga võttis laualt pooliku viinaklaasi ja tema kuraas oli korraga kadunud.
„Ütelge, mis meist saab? Niikuinii tuleb lõpp, tulgu siis juba rutem!” Temas võitlesid kuraas ja joobnu enesehaletsusega segatud hirm. Õpetaja Eimann pöördus minekule, aga Sooveer tundis selle mehe vastu kõigest hoolimata mingit seletamatut sümpaatiat.
„Mida te kardate?”
Mees ei vastanud, põrnitses käes olevat klaasi ja pani selle siis suule tõstmata lauale.
„Ma olen kindel, et…” alustas Sooveer, aga tundis, et ta hääl kõlab võltsilt, sest tegelikult polnud ka tema milleski kindel. „Ma arvan, et ikkagi on praegu kõige tähtsam edasi elada. Tööd teha, lapsed kooli panna…”
„Üks mul ongi, poiss,” ühmas teine vahele.
„Seda enam! Ka mina ei tea, missuguseks kujuneb meie elu pärast sõda, aga milliseks lapsed kasvavad, ka teie poiss, see on meie endi teha.”
„Aga teie – kelleks teie tahate teda kasvatada?”
„Inimeseks! Tubliks inimeseks!” ütles Sooveer, pöördus ja astus tänavale, kus õpetaja Eimann oli jõudnud juba tüki maad tagasi koolimaja poole jalutada.
„Kas me edasi enam ei lähegi?” imestas Sooveer.
„Ja teie ei olegi veel lootust kaotanud?”
Sooveer tunnetas küsimuses väikest kahjurõõmu, isegi pilget, ja see vaid tõstis tema jonni.
„Mina nii kergesti alla ei vannu!” raputas ta pead ja rõhutas nimme lause esimest poolt. Selle uue kolleegiga ei olnudki nii lihtne ühist keelt leida ja praegu järele anda tähendanuks selle jätkumist ka tulevikus.
Järgmine Eimanni poolt osutatud uks jäi koputamisele suletuks, kuigi Aleksandrile tundus, et ta nägi aknal kardinat liikuvat. Tõesti kummaline oli see asula, siin oli igaüks tõmbunud oma siilinahka ja elas oma elu. Või oli siit kaks korda üle käinud sõda inimesed selliseks muutnud?
Siis aga sattusid nad korterisse, kus pererahvas neid lahkelt edasi palus astuda ja isegi istet pakkus. Aga kuuldes, milles on asi, sattusid nad segadusse ja püüdsid üksteise võidu seletada:
„Väga halb päev, just täna pidime minema talvepuid saagima, meid oodatakse…”
Tagasi koolimaja poole kõndis Aleksander Sooveer õpetaja Eimannist pool sammu eespool ja ei näinud, kuidas tagatulija näol mängles põgus muie. Juhatajal olid hoopis meeles äsjases peres nähtud lapsesilmad ja nendest oli ta lugenud nagu raamatust, et vanemad ei räägi tõtt.
Miks? Miks suhtuti koolirahvasse nagu vaenlastesse – kas tõesti oli õpetaja Eimann siin ebasoosingus – püüdis Aleksander põhjust leida, kuid tõrjus selle mõtte samas kui sündsusetu. Kui inimene on viis aastat kohalikke lapsi õpetanud, on ta kahtlemata omaks võetud, seda enam, et siin tõesti elavad kõik külg külje kõrval. Põhjus pidi olema milleski muus, aga milles?
Labidas, luud ja paar vana ämbrit õnnestus Sooveerel laenata koolimaja naabrusest. Ta kutsus Eeriku appi, kahekesi hakkasid nad prahti kokku kraapima ja välja kandma, kuhjasid õuenurka hunnikusse ning süütasid põlema. Leegid haarasid ahnelt kuiva heinasasi, sinine suitsuvine tõusis tuulevaikuses nagu kõheldes ja võttis siis suuna asula majade kohale kuulutamaks, et Lepaku kool kutsub varsti jälle lapsi õppima.
Elfriide Eimann tundis end solvatuna. Kõigepealt oli uus juhataja tahtnud teda teha vastutavaks koolimaja kasimatuses, siis avaldanud varjamatut kahtlust tema sõnade paikapidavuses ning lõpuks hakanud sõnagi lausumata toimetama, käies temast mööda nagu tühjast kohast. Naine nägi juhataja igas liigutuses rõhutatud etteheidet ja nii trotsist kui kartusest, et temapoolne agarus võiks näida oma süü tunnistamisena, jäi lihtsalt kõrvalvaatajaks. Temas pakitsev vimm otsis väljapääsu, aga samaaegselt manitses ta ennast vaenu mitte avalikult välja näitama. Niimoodi iseendaga tegeledes laskis ta õige aja töös kaasalöömiseks lihtsalt mööda ning see suurendas tema kimbatust veelgi. Elfriide Eimann tundis, et sel päeval oli ta teinud mitmeid vigu, allunud rohkem tunnetele kui mõistusele ja sellega rikkunud oma vahekorra uue ülemusega juba alguses. Nüüd oli aga juba raske end muuta ning naine leppis teadmisega, et see oli tema jaoks lihtsalt halb päev.
„Jõudu koolirahvale!”
Märkamatult oli klassiruumi, kus vanamees ja poiss heinaprahti kokku roobitsesid, tekkinud veel üks inimene. Sooveer vaatas üles ja pühkis tolmust vesiseks kippuvaid silmi.
„Jõudu on vaja, isegi väga vaja!”
Tulnuk oli noorepoolne tõmmujuukseline naine. Ta seisatas hetke ukse juures, astus siis lähemale ja ulatas Sooveerele terekäe.
„Minu nimi on Endla Kivisaar. Et siis kool läheb lahti, jah? Tore, mul ka kaks põngerjat kooli tulemas! Aga miks te siis kedagi appi ei kutsunud – näiteks mina elan siinsamas kõrval!”
„Käisime küll ringi, aga…” Sooveer vaatas õpetaja Eimanni poole, lootes, et viimane lause lõpetaks. Õpetaja aga haaras täidetud prügiämbri ja ruttas sellega välja tuld toitma.
V
TUNNID TÄIS OOTAMIST
„Naumann” oli küll vana, vaid kuusteist aastat noorem kui Elviine Sooveer ise, kuid õmblus tuli korralik ja pisted ühesugused. Masin ja selle omanik olid ammu harjunud koos töötama, juba sellest ajast, kui viimane kandis veel neiupõlvenime Kriisa. See oli Kurnikülas, üsna Eestimaa, tollal veel Eestimaa kubermangu serval – seal, kus Narva jõgi enne merre jõudmist end võimukalt laiutab. „Naumann” oli juba tema neiukäe all igasuguseid riideid õmmelnud ja siis, kui masin sai kaheksa aastat vanaks, õmbles ta valmis pruutkleidi, sest kapten Kriisa vanem tütar läks Kurniküla koolmeistrile mehele.
Elviine Kriisast sai Elviine Sooberg. Siis sai „Naumann” õmmelda lapselappe, seejärel suuremaid ja väiksemaid kleite, lõpuks ka traksidega pükse. Kõik nad tulid parajate vahedega – Valve, Helmi ja Heino. Ning siis, kui endine saksikuvõitu Sooberg eestipäraseks Sooveereks muudeti, tulid „Naumanni” abiga Elviine käe alt jälle traksidega püksid, nüüd juba Valve pojale Eerikule – kolmeaastasele poisipõngerjale, kes ilmast ilma vanaisa kirjutuslaua ja vanaema õmblusmasina vahet sõelus:
„Ma lähen isa juulde, ta kiljutab. Ma lähen ema juulde, ta õmbeb…”
Elviine Sooveer ei kujutlenud oma elu ette ilma vana ja truu „Naumannita”. Õmblusmasin ei olnud talle ainult töövahend, vaid palju enam, see oli sõber ja kaaslane, mis kaitses, lohutas ning viis oma sõbraliku vurinaga mure ja halva tuju minema. See pidi mingi kuues meel olema, mis temalt vastuvaidlematult oli nõudnud masina maale kaasavõtmist, kuigi sõjaaegne rongisõit oli pikk ja keeruline. Nüüd oli see üks vähestest allesjäänud esemetest – Vareveresse jäetuna oleks „Naumann” läinud sama teed kui kogu muu majakraam.
Elviine