polnud esimesel pilgul midagi head leida. Uks oli lukus, linkki tagurpidi murtud ja kohe ukse kõrval seinal ilutses ilmatu suur tindilärakas – keegi oli nähtavasti tindipotiga oma viskeosavust proovinud. Tulemus kujutas endast suurt ämblikku, kes hüppevalmina uksest väljujaid varitseb, kollane tige silm lillas näos pilukil. Purunenud aknaruudu asemele oli torgatud inimese siseelundeid kujutav õppetabel ja seal, kus avatud kõhukoobas lõppes, oli keegi pilti üsnagi ühemõtteliselt täiendanud.
Eerik istus endiselt vankril ja uudistas ümbrust. Pikad puumajad olid tänava poolt piiratud kollaseks värvitud aiakestega, mille taga oli üksikuid öökülmadest mustaks tõmbunud daaliapuhmaid, närtsinud õienutid nagu suve leinates norgu vajunud. Vastasmaja uksepakul magas suur hallikirju kassivolask. Avatud õhuaknast kostis imiku nuttu, kuskil kaugemal haukus koer ja lõgistas ketti.
„Mis sa istud, pane hobusele heinad ette!”
See oli käsk ja poiss ronis kähku vankrist maha. Isa pidi tõsiselt pahane olema, miski oli ta rööpast välja viinud. Eerik kahmas vankripärast suure sületäie heinu ja puistas hobuse nina ette. Nähes, kuidas vanaisa pika sammuga vastasmaja poole astub, hakkas ta jälle ümbrust uurima. Ka koolimaja oli samasugune luitundkollane, mustjaks vettinud pilpakatusega nagu teisedki, teda eristasid neist vaid suuremad, üheksa ruuduga pruuniraamilised aknad ja kahe poolega uks maja otsas. Tegelikult oli kooli jaoks vaid osa pikast majast, tagapool olid samasugused korterid nagu mujalgi – akna all aiake ja selles sügisest räsitud lillepeenar või sirelipõõsas. Kaugemale minnes märkas ta selles veidravõitu asulas esimest inimest – seal astus küürus vanaeit, narmaline suurrätik ümber ja kaks veeämbrit kaelkooguga külgedel rippumas. Eidel olid paljaste jalgade otsas kalossid, teine neist tallajoonelt lõhki kärisenud ja astudes välkus sealt paljas jalg nagu põõsast klähviv koerakutsikas. Kunagi väiksena oli Eerik sellisena kujutlenud nõiamoori, praegugi hiilis ta hinge väike kõhedus ja ta taganes majanurga juurde. Samas ütles otse ta selja taga tundmatu hääl:
„Ära tühja karda, see on Triinu. Ta on lollakas.”
Eerik pöördus ja nägi poissi, kes oli temast pea jagu lühem ning kelle salkus juuksed nii oma värvilt kui olemuselt tuletasid talle meelde tädi Anna toalakas lebavat takuhunnikut.
„Ja-ah?” pomises Eerik ebamääraselt, osutudes korraga kahe hädaohu vahel olijaks. Võõra poisi toon oli küll sõbralik, aga ta silmad vilasid kahtlaselt vasakule ja paremale, sekka ka üles, nagu seisaks keegi katusel ja kavatseks sealt talle kallale karata.
„Mis sa siin teed?” päris takutuust häbenemata.
„Tulime kohta vaatama.”
„Kohta? Mis kohta?”
„Koolimaja. Minu isa hakkab siin juhatajaks.” Eerik ütles nimme isa ja mitte vanaisa, sest ta teadis juba ette vastasel korral järgnevaid küsimusi: kas sa eladki vanaisa juures, miks, kus su pärisisa on, aga ema, ah ema ei ela ka sinuga, küll on imelik.
„Kooli… juhatajaks?” venitas teine juba umbusklikult. „Millal?”
„Ei tea, vist varsti. Mitmendas sa käid?” asus Eerik omakorda küsima, aga teisele see vist ei meeldinud. Ta jäi vastuse võlgu ja tema silmad hakkasid liikuma rohkem altkulmu.
„Aga sina?” vastas ta siis küsimusega.
„Viiendasse lähen.”
„Mina kah!” sai teine julgust. „Mis su nimi on?”
„Eerik, aga sinu?”
„Robert. Ropsiks hüütakse… Kas sa oled esimest korda siin?”
Eerik noogutas. Rops näis kaaluvat olukorda ja tegi siis ettepaneku: „Lippame natuke ringi, ma näitan, mis siin on!”
„Ma ei tea…” kõhkles Eerik. „Isa tuleb tagasi ja…”
„Kas ta on sul kihvt vana?” küsis takupea ja seletas teise nõutust nähes kohe üle: „Ma küsisin, kas ta on tige vanamees. Mage värk, kui õpsid tigedad on.”
„Ei tea…” kehitas Eerik õlgu ja ei teadnud tõesti, sest polnud tundigi oma vanaisa juures koolis käinud. Isa oli vastu olnud, et Eerik samasse kooli panna, kus ta õpetas, ja sellepärast olid Vareveres vana ja noore Sooveere kooliteed eraldi käinud.
„Noh, tuled siis või?” oli Rops hakkamist täis. „Ega me kaugele lähe, siinsamas ainult, oled kohe tagasi.”
Takupäine uus tuttav pani vastust ootamata lippama ja Eerikul ei jäänudki muud üle kui temale järele liduda. Kõigepealt avastas ta, et peale ühenäoliste pikkade hoonete oli asulas ka teisi – üks tilluke lapitud katusega hütt oli siinsamas ja näis olevat poolenisti maasse vajunud.
„Seal elab Triinu. Seal on vabrik, seda enam ei ole, seal all on jõgi…”
Poisid seisid asula serval, kus maapind paenukilise kalda moodustas, ja siit avanes ümbrusele avar vaade. Lepaku oli ehitatud küll keset lagedat, kuid tasane see maa küll ei olnud. Otse poiste jalge ees langes maapind mitme meetri võrra, moodustades kivist astme, edasi jätkus langus laia rohumaana, mida ei oleks vist ühe hingega jõudnudki läbi joosta. Selle taga oli puudepalistuses org, kus Robert oli näidanud olevat jõe. Laugjalt laskuvast rohumaast paremale jäi aga kõrge küngas ja see köitis oma erilise kujuga Eeriku tähelepanu.
„Mis see?” näitas ta käega sinnapoole.
„See mägi või? Kanalimäeks kutsutakse. Kas sa kanalit nägid?”
„Nägin.”
„Nojah, vesi jookseb mööda kanalit mäe otsa, sealt läheb torusid mööda alla vabrikusse…”
Eerik vaatas oma uut tuttavat uskumatu näoga.
„Vesi jookseb ise mäe otsa?”
„Loll, kanal hakkab ju sealt, suure paisu juurest!” näitas Rops käega kuskile kaugele. „Kanal jookseb ülevalt, jõgi altpoolt, juga on ju vahel. Vabrik on seal all jõe ääres!”
Eerik noogutas, kuigi ta seletamisest õiget tarkust kätte ei saanud. Aga Robert oli kohalik, küllap teadis tema paremini.
„Küll käis kõmakas, kui vankad vabriku õhku lasid! Mul on siiamaani meeles, kogu maja värises…” Takupea näis pingeliselt mõtlevat, millega uustulnukat veel üllatada. „Tead mis – lippame nüüd joarünkale!”
„Ei, seal ma juba käisin, lähme parem tagasi,” ütles Eerik. Robert tõmbas selle peale kulmud kortsu, surus käed taskusse ja hakkas sõnatult tagasi lonkima, aga majade juurde jõudes elavnes jälle.
„Näe, see on meie kuur! Tule, ma näitan sulle midagi!” Ta avas ukse ja kutsus käeviipega Eeriku sisse. Sobras siis kuurinurgas vanade riiete taga, haaras sealt midagi kätte ja torkas võidukalt Eerikule nina alla. „Aga mis see on, ah?”
Salkuspäise tuttava käes oli kõige ehtsam Saksa sõjaväe vintpüss ning Robert patsutas uhkustavalt selle lakitud pära.
„Mul on padrunid ka, terve kast! Aga kui sa kaebama lähed, siis teeme sulle peksa!”
„Pa-pane see ära!” kogeles Eerik hädiselt. Ei, siin asulas oli peale Kitse-Triinu ka teisi hullusid, seesama Robert näiteks. Tal on püss, see võib kohe lasta… Ta taganes kuurist välja, pöördus ümber ja jooksis vankri juurde.
Eerik pelgas püsse ja igasugust sõjatehnikat, mis pauku tegi. Kõik see oli tema jaoks materialiseerunud surm, sama võigas ja mõistmatu nagu see teadvusepiiri taga kollitav mõiste ise. Juba ainuüksi püssi kandva inimese nägemine tegi ta valvsaks, manas silme ette mullusuvised elamused ja tuletas meelde sellega seostunud hirmu.
Jõeäärses Anna-tädi talus olid nad koos naabripoisiga leidnud paadi. Õigemini tuli see sõiduvahend ise nende juurde, ujudes allavoolu mööda vaikselt voolavat jõge.
„Tühi paat!”
„Ei tea…” kahtles teine.
„Selge, et tühi, miks ta muidu pära eespool tuleb! Püüame kinni!”
Ujuda ei osanud poistest kumbki, paat aga ulpis