selle võõra asula poolt, mis otse jõe vastaskaldal losutas, vaatas poiss näidatud suunas ja märkas midagi imelikku, niivõrd ebatavalist, et ta suugi lahti unustas – suur jõgi lõppes siinsamas, vaid mõnikümmend meetrit neist vasakul katkes voolav veelint nagu noaga lõigatult.
„Mis see? Ja mis see niiviisi müriseb?”
„Noh, see ongi juga, ma rääkisin sulle,” noogutas vanaisa.
„Juga?” kordas poiss aru saamata.
„Jaa! Kosk, noh… Roni maha, läheme vaatama!” seletas vanem ja otsis silmadega kohta, kuhu hobust köita. Asjata, siia paepealsele polnud loodus ühtegi puud kasvatanud ning ta astus hobuse juurde ning keeras ohjaharu lihtsalt ümber aisaotsa.
„Juga…” kordas poiss endamisi ja laskus ettevaatlikult vankrist, nagu tahtes kontrollida, kas see võõras ja vaenulik maapind teda kannab. Juga – selle võõra sõnaga ei seostunud temas midagi. Aga siiski… Pärisema köögikraanist Tallinnas oli ühel ennesõjaaegsel külaskäigul veejuga välja purskunud ja ilusa punatäpilise kohvitassi poisi käest kildudeks löönud.
„Kuradi jõmpsikas, lõhkus tassi ära,” oli onu Ludvig teda seepeale vaenulikult silmitsedes öelnud, Eerik aga esikusse oma mantli juurde jooksnud ja karjunud – koju, koju, ma tahan koju… Jah, ka juga ei saanud midagi head olla!
Ettevaatlikult lähenesid nad salapärasele kohale, mis suure jõe neelas, ja siis avanes neile pilt, mis poisi hetkega reaalsuse ja fantastika piirimaile paiskas. Lai veelint langes kuristikku, tasandikul voolanud jõgi kaotas korraga põhja, püüdis veel liikuda endises suunas, kuid raskusjõud kallutas ta allapoole. Alustanud langemist mustjaspruunina ja majesteetliku aeglusega, jõudis lõputu veekangas alla juba kollakasvalge vahuga segatuna, pihustus lugematuteks niredeks ja piiskadeks, mida tuul udupilvedena üles tõstis. See oli kaos, aga see kaos moodustas ometi hämmastavalt korrapärase mustri, mis pidevalt liikus ning oma värvi ja kuju muutis. Tuhanded veejoakesed tekkisid, ühinesid ja lagunesid taas, et lõpuks peadpööritava kiirusega vastu all katlas ringlevat tumedat vett pihustuda. Langeva vee poolt tekitatav õhukeeris haaras endaga kaasa veetolmu ja vahutorte, mis pärast lõbusat ringilendlemist jälle veega ühinesid, ja kõike seda saatis lausa kõrvulukustav mürin.
„Kui päike paistaks, peaks siin vikerkaart nägema!” karjus vanaisa, aga poiss ei kuulanud teda. Ta tundis, kuidas vaimustussipelgad mööda selgroogu üles-alla traavisid ning nimetu tung tahtis teda ühtaegu nii naerma kui nutma panna. Eerik nihkus tahtmatult kuristiku servale lähemale ja neelas endasse seninägematut pilti, kuni vanaisa talle käe õlale pani.
„Lähme nüüd, aeg jookseb! Kui siia elama tuleme, saad koske vahtida, nii palju kui tahad.”
Eerik kõndis vaikides vankrini, heites veel pilke üle õla sinnapoole, kus õhus hõljuvad udupilved suurt koske tähistasid. Alles siis, kui vanaisa oli hobuse ümber pööranud, sai ta kõnevõime tagasi.
„Kes selle tegi?”
„Misasja?”
„Noh, selle joa. Kose!”
„Aa…” hakkas vanem naerma. „Eks ikka loodus, kes muu.”
„Loodus? Ise tegi?” imestas poiss.
„Nojah, see on looduslik kosk.”
Eerik jäi mõttesse. Nad olid sageli looduses jalutamas käinud, vanaisa oli talle paljutki selgitanud ja seletanud ning kõigest sellest oli tekkinud arusaam, et looduses on kõik tehtud hästi ja praktiliselt. Siin oli aga loodus saanud hakkama millegi sellisega, suursuguse ehitusega, mil polnud praktiliselt mingit otstarvet.
„Miks ta selle tegi?” päris poiss.
„Noh, ega ta seda just meelega teinud, aga…” muigas vanaisa ja seletas talle midagi kõvadest kivimitest ja vee uuristavast toimest. Seekord aga läksid need sõnad Eerikust mööda, äsja nähtu oli teda haaranud sügavalt ja sellest tundest ei saanud nii lihtsalt lahti. Alles siis, kui vanaisa oli hobuse ümber pööranud ja tuldud teed tagasi astuma nõõtas, küsis poiss:
„Kuhu me nüüd sõidame?”
„Eks katsume silla kaudu ringi sõita, mis muud.”
„Ahah…” rahunes Eerik, kummardus jälle pöörleva vankriratta kohale ja vanaemale lendas järjekordne telegramm:
Tee peal oli ees suur jõgi punkt käisime juga vaatamas see on kõige vahvam mis üldse on terve jõgi kukub ühekorraga alla punkt ja üldse on see koht vahva kui siia tuleme saad ise näha punkt
II
KIBESTUMINE
Elfriide Eimann istus elutoas raamaturiiuli juures tugitoolis ja tegi järjekordselt oma elukäigust bilanssi. Viimasel ajal oli ta seda teinud lugematuid kordi ja iga kord jõudnud ahistava järelduseni – elu oli tühja jooksnud. Tõeline elu oli temast mööda läinud, pillutanud teda küll siia-sinna nagu tulvavesi laastukest, ometi kuskile haljale aasale kandmata. Nüüd oli laastuke vettinud, põhja vajunud ja seisis paigal. Juba viis aastat oli ta paigal seisnud, siinsamas Lepakul, täiesti silmapaistmatul kooliõpetajakohal. Ometi oleks võinud kõik olla teisiti, kui see neetud sõda poleks elu segamini paisanud. Just siis, kui ta oli juba toibunud oma esimese abielu nurjaminekust ja uus, paljutõotav abielu oli käega katsuda, purunes kõik…
Et pealetükkivatest ahastusmõtetest vabaneda, tuli jälle välja kraamida oma vanad albumid. See tegevus oli talle saanud perioodiliselt korduvaks eneserahuldamisaktiks, mis tema üksinduspõlve veidi vaheldust tõi. Kunagi oli ta kuskilt lugenud, et liiga sagedane mineviku meenutamine tähendab vanaduse saabumist; nüüd see teda enam ei heidutanud, sest viiekümnele läheneval inimesel on ikkagi juba rohkem seljataga kui ees. Vanade fotode toel oma senist elu veel kord läbi elada oli aga Elfriide Eimannile traditsiooniks saanud. Varem tuli see vaid nostalgiast, aga hiljem avastas ta hoopiski köitvama mängu – ta hakkas albumeid sirvides looma kujutluspilte sellest, milliseks oleks tema elu võinud kujuneda. Pildid olid seejuures headeks partneriteks – nendega sai rääkida, neile naeratada, nendega oli võimalik isegi tõreleda, kui mõni neist kangekaelselt keeldus mängureeglitele allumast. Selles mängus sai nii mõnegi järsu ja kurapoole kiskunud elukäänaku sirgeks mõelda ning kujutleda ennast edasi astumas just sellel teel, mis näis kõige ahvatlevam ja paljutõotavam.
Lootus saadab inimest läbi kogu elu; isegi siis, kui kõik ümberringi näib pime ja pilvine, säilib hingepõhjas mingi lootusekiir. Aga iga lootusekiireke vajab toitu ja õpetaja Eimanni üsnagi tillukeseks kulunud lootust turgutasidki needsamad albumid. Sest inimesed nendel piltidel olid ikka veel elavad, nad naeratasid ja olid täis optimismi. Nad lihtsalt pidid elus olema ja ellu jääma, et mis tahes hetkel ilmuda siia maakolkasse ankurdatud üksildase õpetaja elu jälle elamisväärseks muutma.
Muidugi ei olnud albumites ainult need pildid, mis meeldisid ja edasi mõtlema ahvatlesid – seal oli ka selliseid, mis Elfriide Eimanni kulmude vahele sügava püstkortsu tekitasid ning albumi lehekülgi kiiremini pöörama sundisid. Need olid eluseigad, mida naine oleks soovinud unustada ja elust maha kustutada. Kunagi oli ta tahtnud need lehed albumist välja katkuda ja hävitada, aga siis ümber mõelnud ja nüüd tundis ta neile pilku heites mingit sadomasohhistlikku valunaudingut. Kunagi loetust oli talle meelde jäänud üsnagi kahepalgeline sentents, et inimene võib paremaks saada vaid läbi kannatuste, ning mingi alateadvushääleke temas sundis kunagi armistunud haavu jälle verele kratsima – selleks et kannatuste läbi paremaks saada ja saatusele tõestada, et ta oleks paremat väärt olnud.
Albumis oli teiste hulgaks ka pruunikaks tõmbunud perekonnapilt – noor pikajuukseline naine hoidis süles valges kleidis lokkispäist last. Kõrval seisev mees oli pannud oma käe naise õlale ja vaatas otse objektiivi, vaatas pildilt praegugi Elfriidele otse silma. See oli üks pilte, mille vaatamist oli ta varem üritanud vältida, sest mehe silmadest vastu vaatav küsimus oli liiga tungiv ja õigustatud. Isegi siis, kui naine oli lehte pööranud, vaatasid mehe silmad teda läbi paksu paberi ja küsisid: miks? Miks sa tegid nii, Elfriide?
Naine sulges albumi ja jälle läks ta mõte rändama mööda sissekulutatud rada. Kus tuli pööre? Millal haaras tulvavesi