see tervitus meeldis: igatahes lõi ta lai nägu nagu veelgi lahkemalt hiilgama, mis sellest, et talle vananemist sooviti; küll tema juba teab, kuidas uuesti nooreks saada. Ainult see kuri mees, kes end vargatööle seades enne Kuud tõrvama läks ja sinna igavesti püksipersetpidi kinni jäi, viibutas kunstkärneriõpilase poole rusikat. Tühja temaga! Seda raputas ta ju alailma.
Ilus mahe kuuvalgus kallas kloostrimüürid üle õrna kullaka kumaga. Tuuleke sahises, õrnad õhud justkui laususid noorele mehele õpetussõnu. Aasadelt kandis tuul ninasse värskeid, pisinatuke justkui purjupanevaid lõhnasid. Aga kogu see jaaniöine ilu tegi Paap-Pauluse meele kuidagi nagu nukraks ka. Meenus kadunud isa ja püha hiis, kus tema tuhk looduse lõpmatu ringkäiguga ühte liideti. Oh kui palju armsaid asju meelde tuli! Ja eks kallid kratidki igatse praegu Paabu järele; linaseemnetest torni ehitamine, mille ta neile ülesandeks oli seadnud, on ju üks hirmus igav ja tölp töö. Hea, et Krõõt, tema lemmikkratt, tema esimene värisevate näppudega kordasaadetud kätetöö, on vähemasti tangupudru keetmise ära õppinud. Nälga ei pea kratipere igatahes kannatama.
Magusad lõhnad aasadelt segunesid nüüd kloostri-aiast tulevate aroomadega (Bonifatiuse sõna!), selgesti oli ninasõõrmetes tunda mündi, iisopi ja apotheegitilli lõhnakõdi. Need tegid meele siiski kergemaks ja kindlamaks: aiakunsti tahab tema tõesti usinasti ära õppida, ning ehk kunagi võtab Bonifatius talle ka salarohtude keetmist õpetada. Väga ja väga kiskus Pauluse noor süda teadmiste poole. Ilma ladina keelt oskamata aga tarkuste juurde ei pääse, ja seepärast oli Paulusel alfabeet ammu selge – paari õhtuga oli see õpetaja imestuseks ja heameeleks kindlalt käes – , nüüd kordas noor mees kõplatööd tehes endamisi juba: „Fero, tuli, latum, ferre…”
Kadunud Aap uskus muidugi mõista maarahva jumalate sisse, kuid sellest sai ta hästi aru, et uuemal ajal tarkus läbi kiriku tuleb. Seepärast ta surivoodil soovitaski pojal katsuda kloostris mõnd ametit õppida. Kas läks Aap sellega ehk oma uskumiste vastu? Kui natuke läkski, siis mitte päriselt – Jeesusest oldi siinmail ju enne ristirüütlite tulemist kuuldud, ja kas Taevaisa ja Vägede Jehoova vahel erilist vahet ongi? Niisugust mõtet ei tohi Paulus siin küll kuulutada, ehkki tal endalgi asi päris klaar pole. Ja kui nii, kuidas sa siis ennast möödanikust välja rebid. Õnneks oli Bonifatius vabameelne mees ja ta kulm ei tõmbunudki kortsu, kui Paulus õpetatud juhatajalt mõnd seletust julges ka niisuguste asjade kohta küsida. Aga täit rahu Pauluse südames siiski polnud ning tihti palvetas ta kloostrikirikus Neitsi Maarja pildi ees hardal meelel ja märgade silmadega. Jeesuslapsukese sünnitaja pilgus arvas ta mõistmist leidvat. Mis armas silmavaade oli sellel pühamaist pühamal naisel!
Õigupoolest oleks Paulus oma kahtlemistest ilmtingimata mõnele kõrgemale vaimulikule isale pidanud pihtima, sest eks olnud need kõhklused ja endise elu mäletamised kui mitte küll päris otse Püha Rooma Kiriku ja sellega koos koguni Jeesuse Kristuse enda vastu sihitud, aga kaude vahest siiski. Bonifatius oli Paulust tasapisi juba Püha Benedictuse ülla „Regula Benedictiga” tutvustanud. Ja see kuulsa Monte Cassino kloostri reeglitekogu, täpsemalt selle neljas peatükk kuulutas oma viiekümnendamas punktis täie rangusega: „Purustada halvad mõtted Kristuse vastu kohe, kui nad ilmuvad, ja teha nad teatavaks vaimulikule isale!”
Küllap Paulus seda kord teebki. Praegu aga leidis ta endale vabanduse, et need käsud ennekõike kiriku väljavalitud sõjameeste – see tähendab munkade – ja mitte võhikvendade kohta käivad. Ning eks ole ta ju praegu veel igas mõttes õpipoiss. „Klooster on töökoda!” – vähemalt selle Benedictuse tunnistuse külge oli Paulus igatahes kogu oma vaimujõuga klammerdunud.
Jah, mõtlikult laskis noormees oma pilgul üle suveöise isamaa käia – tõesti on see Taevase Valitseja kätetöö igapidi korda läinud. Eks olnud uhke ja võimas too mühav tammik, mis idakaares tumeda, salapärase müürina pilvisse tõusis. Küllap hõljuvad praegugi tammeokste küljes noorte neitsikeste osavate käte poolt sinna sõlmitud, tedremaranaga punaseks värvitud ohvrilõngad. Ikka selleks, et tulevane peig oleks tamme tugevune. Jah, just tammikusse koguneti tõsistele ja pidulikele söömaaegadele ning palvustele (neisse pidi Paulus nüüd küll kaksipidiste tundmustega suhtuma). Tamm on vägev puu; kord olla üks neist koguni latvapidi pilvi pillutama sirgunud ja taevakummi hoopis ära purustada ähvardanud. Suur pidi see segadus olema, sest Taevataat olla päris ähmi täis läinud. Noh, eks lasknud ta siis ühel väikesel imemehikesel merest välja ronida, kes puu, millest teiste jõud üle ei käinud, nobedasti maha raiunud. Üsna samasugust lugu räägivad lätlased oataime – kujutage nüüd ette! – kohta. See jutt ei kõlba küll kuskile ja tuleb lihtsalt läti loraks kuulutada.
Armastuse puude, aga ka üldse taimeriigi vastu oli Paulus nähtavasti isalt pärinud. Metsapuudega Aap ise enam pikemale jutule ei pääsenud, mõistis nende keelest vaid üksikuid sõnu, kuid tema isa Oadu olnud selle koha pealt üks oma aja kuulsamaid mehi. Ühele noorele kenale kasepuule, millele nende naaber, va mõistmata inimene, sea-aia ümber ehitanud, niiska ta kasenooriku täbarasse olukorda seadis (naabri vana kult nühkinud alalõpmata oma praagast taguotsa vastu ta õrna koort), olla Oadu nõu andnud sihuke lehkav paik hoopis maha jätta. Eks kasepuuke läinudki rändama, hulkunud siin ja seal, kuni lõpuks just nende ussaeda endale sündsa paiga leidis. Pärast tulnud ka naabri seasõnnikust reostatud kaev meelepahaga takkajärele. Sellest saanud alguse suur vaen kahe naabrimehe ja ka nende järeltulijate vahel, mis on kestnud tänase ajani.
Ehkki Paulus puude tundmise koha pealt oma isalegi alla jäi, teadis ta mõnd taiga ja salatarkust ikkagi. Näiteks võib pihlakase vitsaga imeasju korda saata – kurjad vaimud pelgavad seda väge. Kui kord üks vilbuseniru ühtelugu nende õuele tükkis, tõmbas vana Aap talle pihlakavitsaga paraja siraka mööda sääretorusid; hirmsa nutukisaga pani tüütus plehku. Tuleb välja, et ka kristlikud teadusemehed pihlakast lugu peavad. Ega muidu Bonifatiuski teda Esculus Jovi sacra’ks kutsunud. („Sacra” oli Paulusele tuntud sõna – eks tulnud sellest ju „sakramentki”.) Nojah, olgu nagu on, aga pihlakaga olid Paulusel omad plaanid, mida ta esiotsa veel salajas pidas.
Siinkohas peame me aga oma jutukäiku kõveruse sisse tegema, mida lector benevolus – heasoovlik lugeja – meile ehk andeks annab: punamarjalise puu juurest, mille iga mari pisikest ristimärki kannab (Jeesuse risti üks osa olnud pihlapuust), põikame nüüd kadaka ja ka ühe väikese, kuid üpris vastiku rahva juurde.
Paulus oli nimelt märganud, et Bonifatius end ühtepuhku kratsib. Alailma sügas see muidu nii rahuliku moega mees ennast raevukalt ning puistas tihtipeale oma mungarüü krae vahelt mitmeid pulbreid sisse. Paulus jõudis pea selgusele, et taimetark ja kõrgete esoteeriliste teaduste tundja tühipaljaste täidega kimpus on. Ega Bonifatius seda ka ise tunnistada peljanud; üldse kannatavat kogu klooster täinuhtluse all. Koguni püha abtiss Agnes ise.
Ühel hilisel tunnil oli õnnis ema Bonifatiuse suure saladuse katte all välja kutsunud. Nende kohtumine toimus kloostri erilises vastuvõturuumis. Väga mureliku näoga oli vaga naine, kui ta pisut väriseval häälel teatas, et peab Bonifatiuselt üht teenet paluma, mis mõnel määral küll klausuuri ehk eraldatusepõhimõtte vastu käib. See, mida ta palub, on nimelt oma ruumides püha suitsutamise läbiviimine. Ta on kaua kõhelnud, sest meesterahva oma tubadesse laskmine on ju jumalavallatu tegu. Muidugi palvetab ta selle toimingu ajal ise kirikus, aga ikkagi…
Abtiss jutustas, et ta on oma südames ikka Flandria Brigittat kalliks pidanud; see õnnis naine ei lasknud kloostris puhkenud tulekahju puhul pritsimehi oma ruumidesse – ta seisnud, käed needmiseks tõstetud, lävepakul nagu tulp ning oli pigem nõus tules hukkuma kui meesinimesi oma tubadesse kustutamistööle lubama. Karske ja püha naine! Aga ennäe! – ta sai abi: taevad avanesid ja suur hulk ingleid kuld- ja hõbeämbritega ilmusid Brigittale appi. Lisaks vallandas Issand veel ka hirmsa vihmahoo…
Tema on ühe teatud õnnetuse puhul juba ammu taevasi abivägesid oodanud, kuid nähtavasti ei peeta teda küllalt õilsaks – päästjad polevat senini saabunud. Pisut lohutab teda aga see, et püha suits kui niisugune kõik nunnatõotuse andnule vääritu, nagu seda on ka meesterahva lõhn, toast välja peletab. Jah, aga siiski olevat ta murelik ja kohkvel.
Bonifatius rahustas teda – muidugi viib ta suitsutamise läbi, ja eriti ägedasti suitsutab ta just iseenda jäljed üle. Kuid