just nende sõnadega sutor’i kohta tuleks mul jutt lõpetada ning sind aeda tööle käsutada, sest ma tean, et mitmed seletused, mille juurde ma asun, aednikupoisil üle mõistuse võivad käia. Kuid ega ju aednikupoiss igavesti aednikupoisiks pea jääma. (Need sõnad olid Pauluse kõrvadele magusad.) Vaata, mu poeg, kui ma meie aiast ilmselgeid tunnusmärke olin leidnud selle kohta, et taimeriik püha vee toimel vägevasti kosub, otsustasin ma mõnesuguseid proove läbi viia. Kuna ma selles päris kindel võisin olla, et lojuse nina pühale veele miskit halba ei või teha – eks lamanud ju Jeesuslaps ise sõimes elajate keskel – , siis otsustasin ma vee väge teisel moel proovida. Ma tunnistan, et ma enne selle kavatsuse üle tõsiselt ja murelikul meelel pikalt järele mõtlesin: kas ei eksi ma mitte käsusõna vastu, et sa ei tohi oma Issandat kiusata? Kuid lõpuks jäin ma esialgse mõtte juurde siiski kindlaks, sest ma olin südames veendunud, et minu experimentum’id ei saa mitte katsetused olema, vaid hoopis tõestused. Ja neil asjadel on vaks vahet.”
„Tõsi mis tõsi,” kinnitas Paulus igaks juhuks takka.
„Jah, ma asusin sipelga usinusega tõestama, et pühasse vette kätketud jõud käivad kõigist mõjutustest üle.” Bonifatius tõusis. Väärikal sammul astus ta oma raamaturiiuli poole. „Vaata, mu poeg, siin on raamatud, mida sinagi kord lugema saad: Villanovast pärit Arnoldo „Filosoofia roosiaed” ja tema raamat „Mürkidest”, araablase Džabir ibn Hajjani oopused (ladina keelde tõlgitud Marcus Grecuse poolt), õigusega doctor angelicus’eks kutsutud Aquino Thomase „Summa theologiae”, aga ka Roger Baconi mitte vähem tähtis „Alkeemia peegel”; siis veel Fra Bonaventura, Lulluse ja Suurpeaks hüütud Robertuse suurejoonelised vaimusünnitused. Neis on planeetide ja metallide suhteid käsitlevaid õpetusi, neist saame ka teada, et looduse ainetel on ebavõrdsed õilsuse määrad. Jah, Paulus, ilmas on aineid, mida taevaga, ja teisi, mida põrguga võib seostada. (Ta tõmbas sirgu suure papüüruserulli.) Milleks peaks paradiisiaias vaja olema sulatatud väävlit,
mida muuseas niiviisi tähistatakse:
arseenikut:
saturnilist seatina:
või mürgist sublimaati:
Ma tõin sulle muidugi mõista äärmuslisi näiteid, aga ma julgen loota, et sa mu mõttekäikudest aru saad.”
„Taevast võib ennemini küll taevamannat leida. Ja ma arvan, et ka kulda ja kalleid kiva peaks seal rohkesti olema,” ruttas Paulus kinnitama, ning ta oletused said heakskiitva peanoogutuse osalisteks.
„Nii, nii… Mina aga tahtsin maailmale näidata, et ka kõige paganlikumad ainete hulgast pühitsetud veele miskit kurja ei suuda teha. Alustasin sellega, et proovisin esiotsa pisemate hulkadega, ja tõesti – taimede kasvamisejõud ei kannatanud. Hiljem olen kõige erisugusemate ainetega proovi teinud; mõnd nendest sain ma muuseas ka sinu armsalt isalt, kes teaduste vastu kiiduväärset huvi tundis. Tõsi, algul olin ma üsna kimbatuses, sest teie rahvas oli nendele kõige kummalisemaid nimetusi andnud. Ent aurutamiste, destilleerimiste ja teiste ainetega mõjutamise läbi jõudsin ma üsna kiiresti arusaamisele, et näituseks niinimetatud „ülemerekuradi vanaema soolika venituse terad” endast juba kreeklastele tuntud salpeetrit kujutavad, et „üleüheksatsugu tulise merekuradi sitt” Asphaltum on, „pasandamise sool” aga teadusemeeste suus Natrium sulfuricum’i nime kannab. Nojah, olgu sellega, kuidas on… Igatahes olen ma pühasse vette mitmekümneid aineid lisandanud, nii et…”
„… nii et siis teie ise?” pomises Paulus, kellele nüüd juba üht-teist kumama hakkas.
„… nii et nüüd võin ma täie kindlusega kuulutada, et püha ristimärgi läbi õnnistuse saanud vesi minu experimentum’ite läbi oma vägevust hoopiski ei kaota. Ja mis veel imelisem,” nüüd vaibus hea õpetaja hääl sosinaks, „mõnede ainete lisamisel on püha vee mõjujõud taimede suhtes isegi nagu kasvanud. Imede ime! – mis mind aga ka tõsiselt mõtlema pani: ei või ju olla, et inimkäe poolt pühale veele lisatud ained sellele mingit lisajõudu anda võiksid. See oleks ju ilmvõimatu! Pikkade mõtlemiste tulemusel jõudsin ma ühel päeval siiski arusaamisele, mis olulisel määral mu südant rahustas.”
Bonifatius astus nüüd ataanori juurde, kus mõned üksikud söed veel vaikselt miilasid.
„Sel päeval, mil ma tollele õnnestavale teadmusele jõudsin, olid siin samasugused juba kustuvad tukid; ma viskasin pooljuhtumisi tuleasemele niiske räti, mida ma soolade kristalliseerimisel ja kurnamisel olin kasutanud. Mis juhtus? Algul näis, et tulega on selleks korraks lõpp – visisedes hakkasid söed kustuma. Pöörasin tuleasemele selja. Ent mida pidin ma juba mõne minuti pärast nägema? Äkki, ja justkui mingi erilise vihaga, paiskus lae poole kõrge tulesammas, pragises ja pildus sädemeid. Ja siis kangastuski mulle lahendus: kas ei juhtu pühitsetud veega, mida vaevalt et Jumalale meelepäraste ainetega kiusatakse, midagi just samasugust? Kurjast saadakse jagu ja headuse lõpulik võit on suur ning meeltülendav… Mida võivad mõningased soolad ja salpeetrid ning mingi kanasitt (siinkohal tabas vaga meest ootamatu köhahoog, kuid ta sai sellest üle) õnnistatud vee väe vastu? Ei midagi! Just säärase äravihastatud veega kastetud peenardel kasvab meie aspar nagu kiuste kuue jala pikkuseks; eks uimasta meie püreetrum, altee ja kibuvitsaroosid oma magusa lõhnaga igaüht, kes kloostriaeda satub; soodsa tuule korral kannab õhk neid aroomasid aga kaugetesse küladessegi. Meie till lainetab rinnuni. Ja salvei ja rosmariin ja apotheegikummel! Meie patuse ihu toiduks määratud oast ja hernest rääkimata. Kus mujal näed sa sügisel sellist õnnestavat puuviljasaaki?!”
Bonifatius vehkles vaimustusest kätega ja tuletas natuke tuuleveskit meelde. Aga sulatõtt rääkis see mees! Maarahva aedades polnud Paulus tõesti midagi sarnast näinud. Kloostriaia taimede hirmlopsakus oli hämmastanud ju isa Aapugi ning ka teiste talumeeste hulgas tõstnud usku kloostris toimuva võimukusse, mis aga omakorda järjekordselt ristimeeste Jumala vägevust tõestas.
„Ma juhtusin,” võttis Bonifatius taas jutu üles, „mu poeg, ennist ka suleliste ekskremente nimetama, kuid ärgu seegi sind kohutagu. Väljaheited on loomulikud ained, ning kui nad enne veele lisamist samuti ära pühitseda, pole me millegi vastu eksinud. Pihkva- ja Novgorodimaa preestrid, kelle õpetused oma juurtega Bütsantsi ulatuvad, mis aga Püha Kirikut kahetsusväärsel kombel lõhestanud on – sellest pole küll praegu põhjust juttu teha – , just nii toimivadki. Nad piserdavad maamulda, ja just pärast sõnnikuvedu, pühitsetud veega ning sealsed saagid ei ole pärast seda kunagi vähenenud. Nii on lood, mu teadmishimuline Paulus.”
„Aga mis siis saaks,” usaldas Paulus oma ilmsüütuses pärida, „kui neid patuaineid ja kana … nojah … kõike muud seesugust päris harilikule veele lisada? Vahest tasuks sedagi proovida?”
Bonifatius mõtiskles viivu ja raputas siis naeratades pead.
„Ütle, mu poiss, mis kasu sinu lapsikutest katsetamistest lihtveega pühale veele võiks tõusta? Suudad sa vastata?”
Paulus mõtles ja mõtles, kuid vastust ta tõesti ei leidnud.
„Näed nüüd! Kui arukas mees mõne töö kallale kavatseb astuda, peab ta endale kõigepealt selgeks tegema, mis tulu ta ettevõtmine toob. Minu tõestused on kinnitanud püha vee kõige imepärasemat jõudu, ja meie aed laulab Loojale kiitust. Sellest on meie armsal abtissil hea meel ning ta soosib iga meie tööd lahkesti, sest see toob au ka Pühale Kirikule ja meie usule. Seepärast, Paulus, katseta sinagi ikka õilsa pühitsetud veega. Ja mine tea, vahest võid sa kristlikust vaimust juhitult isegi mõne leiutuseni jõuda… Ma olen nimelt hakanud arvama, et on olemas aineid, mis pühitsetud veele päris iseäralist mõju avaldavad… Muidugi on selgemast selgem, et vee jõud kui asi iseeneses nende läbi tugevamaks saada ei või – niisugune mõtteviis oleks absurdne a priori, ja üldse arvan ma – andku Aquino Thomas mulle andeks! – et mõistust tuleb piinliku