on tulemust. Ei, ma ei arva, et Eesti peaks Kreekalt snitti võtma. Tänavavägivald ei vii kuhugi ja Kreeka – nagu ka mu enda sünnimaa – on viimastel aastakümnetel liiga sageli eksinud.
Kuid Eesti frustratsioon on otseselt proportsionaalne individuaalse kannatlikkusega. Vaikimisega. On siis eestlased endiselt Nõukogude aja terrorivõtete trauma mõju all? Kas iseseisvumine oligi saavutus, millest rohkem polegi vaja? On selle vaikimise taga paganlik-ateistlik ultrapragmaatilisus? Kardab see väikeriik fopaadega häbisse jääda?
Soomlased, kelle suhtlemisoskus on viimastel aastatel heaoluühiskonnas elades üldiselt paranenud, naljatlevad, et nad leiutasid SMSi selleks, et ei peaks üksteisega rääkima. Vähemalt leidsid nad muu lahenduse ja lühidalt siiski omavahel suhtlevad… Sellepärast tundubki eestlaste vaikimine kuidagi eriti arusaamatu.
Kuna „blääblääblää“ vokaabli võtsid ligi kolm tuhat aastat tagasi kasutusele kreeklased, saan ma aru, et see pole praeguse majanduskriisi ajal kõige trendikam. Et sõnad ei taha tulla? Hüva, ma mõistan, aga uskuge, et sobivas kontekstis võib õigel sõnal olla võluvägi. Ta võib olla sama võimas kui vaikus. Lahendada keerulisi probleeme.
Suhtlemisest sõltub edu ja põrumine, õnn ja äng.
Blääblääblää (ehk abstraheerimise olulisusest)
Olge valmis: järgnev tekst on abstraktne! Juttu tuleb sõnadest. Kontseptsioonidest. Vihatud blääblääblääst.
See karm lause jääb mulle vist elu lõpuni meelde: „Kuule, João, kui sa hakkad selliseid jutte rääkima, arvavad eestlased küll, et sa tahad nende kulul nalja teha…“ Nii hoiatas mind mu hea sõber, kui olime näinud oma tuttavat seltskonnast lahkumas. Ootamatult ja kiirustades. Ta oli ennast minekule asutanud kohe pärast seda, kui olin alustanud arutelu isiklike teooriate teemal.
Nagu teate, leiab lõunamaa inimene alati veel natuke aega, et mõni lisalugu jutustada või ära kuulata. Et tuua näiteid ja vaagida hüpoteese. See toidab meie kujutlusvõimet. Meile meeldivad faktid, aga veel rohkem meeldib meile mõtiskleda põhjuste ja tagajärgede üle. Me oleme oma avalikus ruumis sellise arutelustiiliga harjunud. Kuigi pean tunnistama, et vahel on see liigagi domineeriv. Tegelikult pole see aga ju kaugeltki ainuomane lõunamaalastele: filosoofia sündis küll Vana-Kreekas, aga tänasele kujule arendasid selle sakslased ja osaliselt ka valgustatud prantslased. Meie modernne ratsionaalsus, Euroopa kui tsivilisatsioon, võlgneb neile palju.
Aga Eesti on teistsugune. Originaalne. Inimeste lemmikküsimus tundub siin olevat: „Sorry, aga mis su point on?“ Eestlased mitte ainult ei väldi ega vihka abstraheerimist, vaid nad rõhutavad uhkelt oma kiindumust konkreetsete asjade vastu. Liiga konkreetsete.
Kahtlemata võib konkreetsus olla igati positiivne ja säästa meid igapäevastes toimingutes mõttetust ajaraiskamisest. Aga pikemas perspektiivis võib selline hoiak tuua pigem halba kui head.
Püüe alati täpne ja lakooniline olla seostub pigem käsuliini kui tänapäeva lääne demokraatiaga. Kõik ei saa olla – ega pea olema – nii täpne ja lakooniline. Nüanssidesse laskuvaid arutelusid on vaja, nad on avaliku ruumi nurgakivi.
Siit ka minu suurim mure: mulle tundub, et Eesti ühiskonda domineerivad – ja kummitavad – epifenomenid, kõrvalised faktid, mis võivad olulisi nähtusi kallutada ja moonutada.
Jälgige, kuidas kajastavad siinsed peamised meediakanalid maailma uudiseid. Neid küll mainitakse põgusalt, aga sageli ei peeta neid olulisekski, kui nad ei ole just kuidagi Eestiga seotud. Veel hullem on, et väga tihti nende uudistega lihtsalt manipuleeritakse, kui näiteks A-l või B-l on juhtumisi eestlasest vanaisa või ta on kunagi paar-kolm lõiku sellest ilusast maast kirjutanud.
Võin esitada suvalisi konkreetseid näiteid: Ameerika kirjanik Ernest Hemingway ja viimase Eurovisioni lauluvõistluse võitja Lena Saksamaalt.
Mõnes mõttes on see väga normaalne – meediakooliski õpitakse esimese rusikareeglina läheduspõhimõtet. See töötab, ja veel eriti hästi, kui töötad kohalikus (maakonna) ajalehes ja riigis, kus on miljon-pluss-käputäis-muud-päritolu elanikku ning kus peaaegu kõik teavad kõiki.
Globaliseerunud majanduse tingimustes aga, kus ühiskond tahab olla kosmopoliitsem, on selline lähenemine ajast ja arust. Kvaliteetmeediale kehtivad teatud standardid, neil on vastutus – samamoodi nagu avalikkusele tuntud mõtlejatel ja mõttekodadel.
Toon teile veel ühe näite küsimusest, mida olen sageli kuulnud: „Kas te võiksite olla konkreetsem?“ Jah, me võiksime. Aga vahel me lihtsalt ei taha. Abstraktsioon on nagu päevavari ja me tahame selle võimalikult laialt valla hoida. Sest sealt võib alguse saada palju huvitavaid mõtteradu. Mis veel olulisem: abstraktne mõtlemine ärgitab arutelu ja arendab inimeste suhtlemis- ja muid sotsiaalseid oskusi.
Massimeedia missioon ei ole inimeste harimine, aga me peame meeles pidama, et meedial on ühiskonnas paratamatult väga oluline roll. Eesti avalikus ruumis abstraktsetel teemadel arutelude pidamine, vahelduvalt eri tasanditel mõtlemise harjutamine tuleks ainult kasuks. Liiga palju üksmeelt, nagu ka liigne vaikimine, on muidu avangardlikku käitumist taotleva rahva puhul selge nõrkus.
Ütlen ausalt, et ma ei poolda Prantsusmaa ja Kreeka praegust protest-streik-demonstratsioon-stiilis kaost. Aga kas Eesti üritab äärmuslikku paganlikku mässu pühakirja vastu, kus Esimeses Moosese raamatus on kirjas: „Alguses oli Sõna“? Minu infoallikad Eestis kinnitavad seda.
Ja nad imestavad: „Miks eesti kõnekäändudes ülistatakse alati tegusid ja peaaegu mitte kunagi sõnu?“ IT-niši hõivamine oli äärmiselt taibukas, aga siiski ebapiisav.
Nagu baskid ütlevad: „See, millel on nimi, on olemas.“ Ideed väärivad asjadest ja tegevustest eraldi olemist. Erinevalt Ameerika popkornist ja Vene pelmeenidest ei saa kohalikke ja riigitasandi vastasseise ja kontseptuaalseid protsesse mikrolaineahju küpsema pista.
Mis oleks, kui Eestis oleks üks korralik suur mägi?
Riigi saatuse määrab suures osas tema asukoht maailmakaardil, kuigi võib juhtuda, et naabritest palju olulisemat rolli mängib pinna-mood. Unustage korraks Vene karu ja kujutlege, et Eestis on üks arvestatava kõrgusega korralik mägi. Ei, mitte tingimata mäestik või Ararat. Baltikumi Vesuuv? Vulkaan, nagu on Islandil? Ei, paremmitte. Nüüd, kui Ryanair lõpuks ka Ülemistel maandub, tahaks tossupilvi võimalusel vältida.
Aga üks tubli mägi võiks siin ju olla küll. Kas te suudate ette kujutada Väga Suurt Munamäge – 3180 meetrit kõrge?
Ennustada on alati raske, aga ma julgen pea anda, et väike Eesti oleks päris teistsugune riik. Suurim erinevus? Teades, kui väga kohalikud lund armastavad, oleks mäesuusatamine siin arvatavasti kohustuslik vaba aja tegevus. Ja mitte murdmaasuusatamine. Vabandust, proua Šmigun-Vähi, aga selline suusastiil on meile ilmselgelt liiga madal. Vulgaarne. Tõenäoliselt saaks eestlastest tublimad suusahüppajad kui soomlased, sest mis võiks olla meeldivam kui hea pikk lennnnnd, suuuuuuuuuusad talla alllll.
Tallinna-Võru maantee oleks ammu olemas, pole kahtlust. Reformierakond ei saaks suusafanaatikute häälte kaotamist endale lubada. Kolm-neli korda rohkem hääli kui need, mis peaminister Ansip pronkssõduriga maha mängis.
„Stenbocki maja kogutud tollimaksud aitasid finantseerida üle maailma tuntud Väga Suure Munamäe ja Viljandi vahelise köisraudtee ehitust. Osa laekunud maksudest investeeriti ka Eesti riigi uude mastaapsesse tutvustuskampaaniasse: “Väike riik, suur mägi” oli hüüdlause, millega üritati ära teha 2014. aasta olümpiamängude toimumispaigale Sotšile, mis on, nagu teada, härra Vladimir Putini isiklik lemmikprojekt. Küll ei õnnestunud, aga ka seekord andis Eesti hea lahingu: tundub, et nii Rahvusvaheline Jalgpalliliit FIFA kui Rahvusvaheline Olümpiakomitee IOC eelistavad värsket eksootilises vääringus krabisevat eetilistele põhjamaistele põhimõtetele.“
Selline on ajavaim, Zeitgeist. Spordis toimuv on muidugi ainult meie vaevatud ajastu metafoor. Tabav ja lühike. Väga Suur Munamägi on eestlaste mentaliteedile tugeva jälje jätnud, tal on oluline koht iga eestlase hinges. Mäed kui Eestimaa magnet. Kui