muid puudusi leidus mul küllalt ja ma sain aru, et ma võib-olla lõpetan selle kooli ära, aga mu pärastine elu saab olema üks hirmus vaev. Jätsin tehnikaülikooli pooleli, pidasin veidi aega vahet ning proovisin astuda Üleliidulisse Riiklikku Kinematograafia Instituuti. Vahepeal olin tegelnud intensiivselt fotograafiaga. 1964. aastal tekkis fotograafide rühmitus STODOM, kuhu kuulusid Kalju Suur, Peeter Tooming, Andrei Dobrovolski koos oma abikaasa Tatjana Dobrovolskajaga, Rein Maran ja Boris Mäemets, kelle perekonnanimede esitähtedest tuleneb ka rühmituse nimi. Mina olin üks esimesi, kes hakkas näituste jaoks värvipilte tegema. Ning vist just Andrei ajendamisel mõtlesin katsuda kinoinstituuti pääseda, kus ma ju keskkoolist alates olin soovinud õppida. Et ma vähemalt teen katset, näen, kuidas see vastuvõtmine toimub. Ma ju teadsin, et mehed proovisid sinna aastaid edutult sisse saada, kuid ei jätnud üritamist.
Valisin oma paremad pildid välja ja sain loa sisseastumiskatsetel osaleda. Mul ei olnud vabariiklikku kohta, mida olin taotlenud siis, kui keskkooli järel esimest korda katset tegin. Kuid minu hämmastuseks võtsid nad mind kaugõppesse vastu! Mulle pakuti spetsialiseerumist mängufilmile, kuid mina tahtsin õppida ainult populaarteaduslikku filmi ning ainult operaatoriks. Selleks olid väga konkreetsed põhjused. Esiteks ei tundnud ma mängufilmi vastu erilist huvi, teiseks teadsin, et see tee on minu jaoks suletud. Otsustasin püsida võimalikult tagasihoidlikul positsioonil.
Kinoinstituudi kolmandal aastal oli tarvis juba teha valmis esimene reaalne film. NSVL kultuuriministeeriumi käskkirja kohaselt pidi filmi kulud kandma see asutus, mille juurde tudeng kuulus, kuid see käskkiri ei laienenud Teaduste Akadeemiale. Seetõttu oli filmi tegemine akadeemia all võimatu, pealegi oli seal toimunud võimuvahetus – ja mitte paremuse suunas. Otsustasin, et pean minema tööle Tallinnfilmi või Eesti Telefilmi, muud võimalust ju toona ei olnud.
Proovisin esmalt Telefilmi, kuid see oli siis veel nii kodukäsitöönduslik asutus, et ei pakkunud mulle mingit huvi, kuigi mu lapsepõlve maja- ja mängukaaslane Anton Mutt oli sel ajal seal operaator ja kõva poiss. Seega proovisin Tallinnfilmi ning saingi 1967. aastal sinna operaatori assistendiks. Ja mitte tavalise operaatori assistendiks, vaid kombineeritud võtete osakonna operaatori assistendiks!
Tallinnfilmis sattusin kokku režissöör Ülo Tambekiga, ääretult huvitava persooniga, kes oli Tallinnfilmi toonastest dokumentalistidest-režissööridest kõige targem. Ta tegi mulle millegipärast ettepaneku hakata oma filmi "Eduard Wiiralt" (1968) operaatoriks. Mulle pakkus see meeletult huvi, sest Wiiralt oli oma mõistatuslikkuse tõttu üks mu armastusi, tegin seda filmi hea meelega.
Ning siis kutsus režissöör Reet Kasesalu mind tegema filmi "Kindlus meres", mis jutustas lindude elust ühel puutumatul Vilsandi merelaiul. Haarasin sellest muidugi kinni.
Harry Ling oli filmile kirjutanud tõsimeelse ja tõsiteadusliku stsenaariumi Vilsandist ja Vilsandi laidudest, loetledes üles, mitu laidu seal on ning kes kõik seal elavad ja tegutsevad. Harry Ling oli väga tugev teadlane, aga ta ei olnud filmistsenarist, tema stsenaarium ei klappinud mulle mitte üks raas. Ma kontakteerusin Sven Onnoga, kes hakkaski mind aitama. Temast kujunes filmi ametlik konsultant.
Vilsandile filmima sõitsime kolmekesi: üks poiss, kes oli filmi administraator, assistent ja mina. Režissöör Kasesalu käis kohal ühe korra ning küpsetas meile väga toredaid pannkooke, sellega tema osalus võtetel ka lõppes. Aga mulle sobis see, et mul olid vabad käed, suurepäraselt. Lähtudes Sveni nõuannetest ning oma tarkusest ja lollusest tegime lindudega igasuguseid katseid, mis olid väga lõbusad. Asetasime pesadesse võõraid mune, puupalle ning isegi klotse ja fikseerisime lindude reaktsiooni. Sveni jutust teadsin, et linnud peavad kuni teatava kauguseni meeles koha, kus nende pesa asub. Pesa nihutades selgitasime välja, kui täpne nende kohamälu on. Teiseks kuulsin Svenilt, et lindudele on tähtis, et muna oleks pesas ja nad peavad munaks peaaegu iga eset, mis pesas asub, sõltumata selle kujust. See tundus olevat nii võluv, et oli kange tahtmine need katsed ära teha ja neid filmivaatajale näidata.
Filmimise üks omapärasid oli asjaolu, et Vilsandi oli sel ajal range piiritsoon. Tallinnfilmi kõik värvifilmid ilmutati sel ajal veel toonases Leningradis, seejärel tuli kogu materjal esitada Kuressaares asunud piirivalvevõimudele, kes oma kinosaalis kõik lindid läbi vaatasid ning tuvastasid, et neil ei leidu midagi piirivalvet puudutavat. Piirivalve osakonnaülem, kes seda tegi, oli ise linnuhuviline ning vaatas materjali suure põnevusega.
Niimoodi elasime kogu suve, see oli hästi tore aeg. Tegime tutvust kõikvõimalike lindudega ja ka kohaliku rahva ja nende eluoluga. Üks koloriitsemaid oli Leo Aumees, kes sel ajal oli Vaika Riikliku Looduskaitseala juhataja. Ta oli uhke loodusemees, tõeline saarevaht, kes tundis Vilsandit kuni viimase kivikese ja linnuni – sõna tõsises mõttes kohalik professor.
Juhtus ka üks päris erakordne, aga lõbus lugu. Vilsandi linnusaartel Vaikadel oli olnud kaks betoonist ehitist, niisugust kandilist, seest õõnsat ja avadega. Need olid mõeldud jääkosklate "hotellideks". Üht ma nägin, kuid teise olemasolust polnud mul aimugi. Otsisime saartel oma vaatlustelgi jaoks head kohta, mida polnud sugugi lihtne leida, sest Vaikad on väga kivised, siledat paika on seal raske leida. Lõpuks aga leidsime päris paraja sileda kaljupealse. Panime sinna oma telgi üles, mingit spetsiaalset varjet mul sel ajal veel ei olnud. Tegu oli täiesti tavalise telgiga, ühest august vaatas objektiiv välja ja kogu lugu.
Linnud elavad aktiivset elu hommikul ja õhtul. Keskpäev on nende jaoks tühi aeg, nad peavad siestat nagu hispaanlased – kõik nende vajadused on rahuldatud, nad istuvad pesal, rahu on majas. Mina olin hommikul enne päikesetõusu ärganud ning kui saabus keskpäev, läksin ka ise magamiskotti magama. Selleks, et mingeid pahandusi ei juhtuks, tõmbasin kaamera telgiavast ettevaatlikult tahapoole, kuid ava ise jäi alles.
Ühel päeval sain lõbusa elamuse osaliseks. Magasin ja järsku tundsin läbi une, et telgis on keegi. Elukogemus on mind õpetanud: mitte kunagi ei tohi sellisel juhul otsekohe reageerida, vaid kõigepealt tuleb vaadata, mis lahti on. Pilutasin vaikselt silma ja minust paarikümne sentimeetri kaugusel istus jääkoskel. Nokaga, tutiga ja üsna vallatu olekuga. Mina ei julgenud end muidugi üldse enam liigutada, õieti hingatagi mitte. Nii oli ta seal oma kümme minutit, siis tõusis jalule, sirutas tiibu ja oligi telgiava peal, kust end välja pressis. Jääkoskel on ju koopas ja urus pesitseja, ta on väga osav end aukudest läbi suruma.
Jääkoskel oli läinud, aga minu nina ees oli tema muna. Kui ma sellest hiljem Aumehele rääkisin, naeris ta nii, et kõht kõver. Ma ei teadnud, et just selle koha peal oli asunud üks linnuhotellidest, mille jää oli aasta või paari eest ära viinud. Sellepärast jäigi järele sile koht, mida neil laidudel harilikult ei leidunud. Kuid nagu filmiski öeldud: linnud mäletavad oma pesitsuskohta meetri täpsusega. Koskel oli lihtsalt tulnud oma vanasse pesakohta munema.
Andsin muna Aumehe kätte. Sel ajal oli rannarahval veel komme korjata kosklate mune. Tavaliselt leitakse, et see on paha-paha, aga ma ei oska siiamaani öelda, kas ikka on. Kosklatel on harjumus varjatuna, näiteks lainete poolt kaldale uhutud kasti all, pesal olla, kuid sobivaid kohti ei ole eriti palju. Seega võib juhtuda, et mitu kosklat munevad ühte ja samasse pessa ning pesas olevate munade arv ületab märgatavalt haudumiseks vajaliku. Nii et kui rannarahvas üleliigseid mune ära korjas, siis tuli see mõnikord võib-olla isegi kasuks. Mune hoiti keldris pütis vee sees, ma olen neid ka ise söönud, kui neid mulle pakuti: nad on maitselt veidi vängemad kui kanamunad ja neil on kerge kalatraani maitse juures, ent praetuna pole neil viga midagi. Ise ma kosklamune korjanud ega toiduks valmistanud ei ole.
Piirivalvurid tõid meie juurde elama ühe rongapoja ning me ise korjasime üles kaks perest maha jäänud ristpardi poega. Juba siis puutusin ma kokku linnupoegadele omase käitumisega: nad järgnevad sellele, keda nad esimesena näevad, peavad seda olendit emaks. Need pojad hakkasid meil tõepoolest järel käima, nagu ka filmis näha on, ja me ei osanud nendega mitte midagi peale hakata. Vanad linnud olid juba merele läinud, me püüdsime poegi paadiga neile järele sokutada, aga see oli lootusetu: vanalinnud läksid lihtsalt eest ära, nad ei võtnud poegi omaks. Kes jääb maha, see jääb maha. Nõnda elasidki need kaks pardipoega meie ruumis, lõpuks nad isegi magasid rahulikult minu rinna peal, kus oli öösiti veidi soojem.
Lõpuks tõin ma nad endale koju. Mu elamine oli sel ajal Tallinnas tolleaegses N. Gogoli, varasemas ja praeguses Raua tänavas,