selle filmi keel, mis oli omane toonasele maailma eksklusiivsele filmile, mitte ajaviitefilmile.
Et mul oma mineviku tõttu ei olnud võimalik asuda televisioonis tööle koosseisulisena, siis töötasin alati lepingu alusel. Kui filmi valmis tegin ja midagi uut käsil ei olnud, siis olin vaba inimene. Vahepeal läksin tagasi Tallinnfilmi juurde ja tegin seal midagi, siis uuesti Telefilmis. Alles mitmeid aastaid hiljem muutusin Telefilmi koosseisuliseks töötajaks.
Leelo
Jüri Müür on minu meelest üks andekamaid Eesti režissööre. Seda ka mängufilmirežissöörina, meenutagem näiteks tema "Inimesi sõdurisinelis", mille eest ta sai vastu pead, mis matsus. Huvitav, et oma olemuselt oli Jüri sõdur. Talle meeldis näidelda sõdurit, marssida… Aga tal oli puhas süda. Ta oli aus inimene.
Olen tükk aega mõelnud, miks Jüri ja mitmed teised tegijad mind üles otsisid ning endaga kaasa kutsusid. Ma ei ole kunagi teinud ühtegi liigutust, et kellegagi koos filmi tegema pääseda. Kui ma Tallinnfilmi ilmusin, olin täiest tähtsusetu teisejärguline tehnik, kusagilt akadeemiast tulnud jobu, kes õpib filmioperaatoriks. Miks Jüri mind 1969. aasta laulupeofilmi "Leelo" tegema kutsus, ei tea ma siiani. Igatahes juhtus nii, et ta tegi mulle ettepaneku. Ja kuna mul oli laulupeo vastu teatav nõrkus, ma nõustusin.
Ma olen suurema osa laulupidusid kaasa teinud, ükskõik kas siis vaatajana või filmijana. Neil pidudel on peale emotsionaalse laengu, mille annab peo muusikaline külg ja erakordselt võimas ühislaul, ka teatav eriline energia, lausa energiaväli. Looduses kohtab seda näiteks suuremate loomakarjade ning sotsiaalse elulaadiga putukate juures. Me ei saa välistada, et on olemas mingid energiaväljad, mis eri isendeid teatud tingimustel liidavad, ning et see kehtib ka inimeste kohta. Mina olen seda välja küll tundnud. Selleks ei pea isegi laulu kuulama, piisab, kui sa oled seal ruumis, selles laulupeokatlas. See katel omandab teatava varjatud jõu, mida sa tunnetad ja millest sa välja ei pääse.
Oli naljakas, et mind võeti selle filmi juurde operaatorite jupijumalaks, sest kõik ülejäänud mehed olid ju kogenumad kui mina. Võrreldes teistega olin ikka väga väikeste kogemustega. Ma lugesin stsenaariumi, see oli huvitav ning väga mitut viisi tõlgendatav. Aga ma kuulasin tähelepanelikult ka Jüri. Sest kui ma töötan režissööri käe all, siis ma oletan, et režissööril on oma kindel kogu filmi läbiv idee, visioon, mis lähtub mingist tunnetuslikust platvormist. Ta ei ole režissöör, kui ta ei suuda oma grupi liikmetele seda ideed edasi anda, teadvustada ükskõik millisel viisil, kas otse dikteerides või kuidagi muudmoodi.
Ma kuulasin Jüri ning mulle jäi meelde kaks olulist märkust, mis ta ütles nagu muuseas, sugugi mitte domineerivalt. Need olid: püüa tabada üldplaane ning otsi nägusid. Need kaks parameetrit on üks otsustavaid võtmeid laulpeo olemuse tunnetamiseks: inimeste mass ning nende nägudelt peegelduv ilme, emotsioon. Need koos loovad laulupeo maailma. Näoilmed kanduvad filmis paratamatult üle kogu massile.
Ma olen palju mõelnud, miks film nii karvaselt vastu võeti, täielikult ümber tehti. Sest "Leelo" oma originaalsel kujul on siiamaani parim laulupeofilm, ma ei tea ühtegi paremat, ning see on Jüri teene. Aga toonane võim soovis rahvast väga täpselt valitseda ja juhtida, iga viljapea, mis tundus olevat sutsuke kõrgem üldisest viljapõllust, tuli madalamaks lõigata. Põld pidi olema väga täpselt kraavitatud ja piiratud, ainult nii oli võimalik rahvamasse vaos hoida. "Leelo" omapära on seegi, et ta pakkus välja mudeli ühest väikesest rahvakillust, mis on täiesti juhitamatu. Ta näitas selle rahvakillu jõudu, mis on palju tugevam kui ükskõik millised loosungid, jõudu, millel on ürgsed ja täiesti sõnulseletamatud juured. Vaat see oli selle filmi juures võimu jaoks kohutav. See oli see, mis ei mahtunud reglementi.
Kõige naljakam oli see, et otseselt nagu ei saanudki filmile midagi ette heita. Ükski asjamees ei saanud tema kohta rääkida sellist juttu, nagu ma praegu räägin, – hoidku jumal, siis oleks seesama asjamees esimesena üles poodud, juba selle eest, et ta üldse asjast aru sai. Need olid tõed, mida ei tohtinud välja öelda.
Sellisena, nagu Jüri filmi tegi, ta ekraanile ei jõudnudki, Tallinnfilmi partorg Jevgeni Rosental isiklikult tsenseeris seda ja monteeris ka ise ümber. Alles 2007. aastal taastati ja restaureeriti algne versioon, ma ise määrasin Soomes selle tarvis filmi kujutise värve ja valgust. Taastamine osutus võimalikuks seetõttu, et originaalkontratüübist oli tehtud saksakeelsete subtiitritega koopiaid välismaa tarvis ning üks tihedast näitamisest üsna väsinud saksakeelne koopia oli imekombel alles. Nii pandi film uuesti kokku ametlikust negatiivist ja sellest positiivkoopiast, visati välja kõik hiljem juurdepandu. Subtiitrid kõrvaldati elektrooniliselt, ent kui hoolikalt vaadata, on nende kohad siiski veel märgata. Nüüd on meil see film olemas niisugusena, nagu ta tegelikult sündis, mitte sellisena, nagu ta ekraanile jõudis.
Aga ma kujutan ette, milline võis olla režissööri südamevalu, kui tema nägemus filmist oli ruineeritud ja teos praktiliselt hävitatud. Ma ei arva, et Jüri nüüd täpselt niimoodi filmi kavandas ja temast sel moel mõtles, nagu meie nüüd tagantjärele arutame. Sest kunstnikul – ja Jüri kahtlemata oli kunstnik – dikteerib tihti samme niisugune imelik asi nagu südametunnistus, kunstnik ei pea alati enda jaoks lahti mõtestama, miks ta üht või teist asja teeb. Ma olen küllalt tihti märganud: kui kunstnik on teoreetik, siis pole ta enam kunstnik.
Ma ise õpetan tudengitele küll, et tingimata peab filmi tegema asudes olemas olema esialgne kondikava, omaenda ettekujutus loost, mida tegema kavatsetakse hakata, seda ka visuaalses mõttes. Aga olles juba sündmuste sees, peab end laskma juhtida tunnetusest. Ja kui tunnetust ei ole, kui seda ei teki, siis on midagi pahasti. Kui materjal on üles võetud, siis ei ole enam üldse oluline, mida sa filmi kavandades mõtlesid – siis on ainus tõde see materjal, mis sul olemas on. Sellega tuleb sul siis tegelda. Aga materjal punnib vastu. Proovid ühtmoodi, ei tule välja. Teed teistmoodi – nagu oleks juba midagi, aga ikka ei ole veel see päris õige. See on vaevaline periood, kus materjal põtkib vastu ega taha sulle kuidagimoodi alluda. Sa hakkad end juba täieliku lollina tundma.
Ja siis korraga saabub moment, kus film hakkab end järsku ise tegema. See võib tulla täiesti ootamatult pärast kahe nädala pikkust vaeva, sättimist ja katsetamist. Ning kui see moment on käes, lähed sa selle lainega üha edasi ning film muutub järjest täiuslikumaks. Kuni teatava punktini, kust edasi minna ei tohi, sest siis hakkad asja kehvemaks tegema. Siis sa organiseerid üle. Need kaks olulist punkti tuleb filmi tehes ära tabada ja üles leida. Mõnikord leiad nad üles, mõnikord ei leia.
Filmi on väga huvitav teha.
Värvilised unenäod
See oli Tallinnfilmi haarav mängufilm, mida tegid väga eripärased režissöörid Virve Aruoja ja Jaan Tooming. Toomingu teatriloomingut ma imetlesin. Aruoja töötas televisioonis mängufilmirežissöörina, ta oli üks vähestest naistest, kes oli järjekindlalt režissöör. Mind huvitas hirmsasti, kuidas need kaks täiesti erineva laadi ja nägemisega režissööri omavahel kokku klapivad. Tol ajal mind mängufilm mõneti veel paelus, see film aga köitis eriti, sest ta oli suunatud lapse maailma ning selle tajumise poole.
Filmi stsenaarium oli kehvavõitu, selle oli Ivar Kosenkranius kirjutanud traditsioonilises mängufilmistsenaariumi laadis, nii nagu see enamasti olema peab. Mina olin operaator-lavastaja ning mul oli üks sügav mängufilmikogemus Karasjovi filmi näol juba olemas. "Lindpriid" oli olnud sõna tõsises mõttes ülikool, sest me arutasime koos Karasjoviga kogu filmi kaader kaadrilt, episood episoodilt läbi. Kunstnik Tiiu Übi joonistas iga kaadri eelnevalt üles, kõik oli raudselt ette mõeldud ja planeeritud: milline on kaadri visuaalne sõnum, milline tunnetus selles sisaldub. Iga episoodi pikkus oli sekundi pealt ette määratud.
Aga kui filmima hakkasime, siis juhtus veider asi. Käivitan kaamera, kaader läheb lahti, selle pikkuseks on ette arvestatud kaheksa sekundit. Aga mööduvad kümnes, kaheteistkümnes, kahekümnes sekund… kaader ei lõpe ega lõpe ära, sest ma ei saa ju kaamerat peatada enne režissööri käsklust: "Stopp!" Aga režissöör nautis tegevuse kulgu, ta ei tahtnud seda peatada. Selle asemel, et teha lõputu arv duubleid, eelistas Karasjov filmida pika lõigu ning lõigata sealt just talle sobiv koht filmi jaoks välja.
Muidu