koos Molotovi ja Kuibõševiga ära ning Stalin pani nende järel ukse kinni.
Telefonilaua poole minnes jäi Stalin ehete juures seisma.
Raskete ehisripatsite ja käevõrude keskel paistis üks ese, mis torkas eriti silma. See meenutas musta kivi, mille pinnale olid kinnitatud vääriskivid. Kivi pinnal oli ka hulk jälgi, mis olid kivistunud puuokaste sarnased.
Stalin võttis kivi pihku ja uuris seda lambivalguse käes lähemalt.
Imeline asjake, täheldas ta. Kellele see küll kuuluda võis? Mis asi see üleüldse on? Primitiivne käsitöö või geoloogiline haruldus?
Stalin jäi seisma, kivi käes, ja mõtiskles.
Võib-olla, mõtles ta ja hoidis kivi tugevamini peos, võib-olla sobib see Nadjale? Temale juba tavalised ehted ei meeldi. Minu väike Nadja-Tatška, kõigi meie tülide järel oleks tal natuke innustust vaja küll. Ta võib selle oma töölauale panna ja vaadata, kuidas päike safiirid särama paneb.
Stalini mõtted katkesid, kui väljas ust paugutati, ja taas meenusid talle teised – Bulganin, Ukraina, need kuradima talupojad…
Stalin vandus, libistas hallikasmusta kivi pükste taskusse, pani armeemantli selga ja vaatas uuesti kella. Koridori minnes mõtles ta, et ei tohi mingil juhul peole hilineda ja peab Nadja vastu kena olema.
Beria – temale helistan homme.
„Kas te tõesti arvate, et ta märkab seda?“ küsis Nadja Allilujeva oma õelt Annalt.
„Muidugi,“ vastas Anna ja kohendas oma kleiti. „Sellist samasugust kleiti Moskvast juba ei leia.“
„Jaa, muidugi,“ vastas Nadja. „Pavel ostis selle vist Berliinist?“
„Ma ei mõelnud seda,“ ütles Anna ja vaatas õele sõbralikult otsa. „Ma mõtlesin, et teist nii ilusat kleiti siin ei näe.“
Nadja naeratas ja uuris kleidi kangast. Kaminatule valguses helkis musta siidi roosibroderii, nagu oleks need väiksed tukslevad südamed.
„Jaa, see oli temast tõesti kena,“ kostis Nadja. „Meil on tõesti armastusväärne vend, Anna. Ja lisaks ostis ta mulle püstoli. Ma pole end siin ainult ühe valvuriga kunagi päris turvaliselt tundnud.“
Anna nõustus ja lisas. „Pead midagi juustega ka ette võtma.“
„Ei,“ kostis Nadja. „Tahan jätta oma tavalise krunni.“
„Mitte nüüd,“ naeris Anna ja hakkas Nadja pikki juukseid kammima. „Ma aitan sind, et oleksid peo ilusaim naine.“
Anna jagas tumedad juuksed kolme osasse ja kinnitas need siis mustrina kuklale. Soengu keskele pistis ta vaasist tumepunase roosi.
„Ei-ei,“ naeris Nadja, „nii vist ikka ei sobi.“
„Poolikuks pole ka mõtet jätta. Vähemalt ükski kord pead elegantne välja nägema.“
Nadja vaatas peeglisse, kuidas õde tema kulmudele mustjaspruuni värvi kandis ja põsesarnasid kahvaturoosa punaga topsutas.
„Kes üldse peole tulevad?“ küsis Nadja.
„Muidugi Vorošilov ja Jekaterina. Ja Kaganovitš. Jenukidze. Ja Kalinin, Molotov kindlasti ja Polina.“
„Kui kena, et Polina ka tuleb. Aga kes veel?“
„Buhharin, Andrejev, Sergo, Budjonnõi… kõik, kes ikka on käinud.“
Õed olid hetke vait.
„Kas Aleksandr Jegorov tuleb ka?“ küsis Nadja.
„Jaa, ma arvan küll.“
Siis tuleb tema abikaasa Galina Jegorova ka, mõtles Nadja endamisi vandudes.
Nadja pööras end ringi ja pani juuksenõelte karbi sülle.
„Võid mind nüüd üksi jätta,“ teatas ta ruttu. „Tahan natuke omaette olla. Saame kümne minuti pärast maali juures kokku.“
Anna nõustus ja läks üht lauluviisi ümisedes minema.
Kui Nadja oli kindel, et on üksi, käis ta paar korda edasi-tagasi peegli ees ja kallutas oma keha. Kas ma meeldin talle ikkagi, kui näiteks nii teen? mõtles ta.
Nadja läks teise laua äärde ja valas karahvinist vett. Kui mul vaid jälle peavalu ei tekiks ja lapsed millegi pärast vinguma ei hakkaks. Kui me vaid lepiksime temaga jälle ära, kui ta vaid mõtleks – et ma näen kena välja.
Nadja seisis täies pikkuses peegli ette ja vaatas omaenda mustadesse iiristesse. Ta uuris silmaümbruse kauneid kortse, oma kitsaid huuli, laia laupa ja teravat nina.
Ta surus lõualuud kokku ja lajatas käelabaga vastu peeglit, nii et kogu laud lõi kõikuma. Kui ta oli kõndinud toa teise nurka, tuli ta peegli ette tagasi ja vaatas uuesti siidkangal helkivaid roose, kuigi kaminatuli vaid hõõgus veel.
Galina Jegorova, mõtles ta. Et ta kohe peab alati segama – see…
Nadja hammustas keelde.
…see igavene lits.
Ei, mitte täna, mitte täna õhtul. Tänane õhtu kuulub mulle. Sellest saab minu ja tema ühine õhtu.
Teise korruse trepil viipas Stalin relvastatud valvurile, andes mõista, et ta võib nüüd tagasi lossiõue vahtkonda minna.
Stalin tegi raske topeltukse ise lahti ja teda tervitas laia naeratusega Vorošilov, kes istus laua taga, sõrmitsedes harjumuspäraselt oma vuntse.
„Tere tulemast, seltsimees! Palun!“
Hõbekandikul serveeriti vahuveini ja Stalin tervitas kättpidi Budjonnõid, Kalininit ja Aleksandr Jegorovi, kel oli kaasas ka abikaasa Galina.
„Küll meil tuleb alles tore õhtu,“ ütles Stalin Jegorovile, kes vastas naerdes: „Tõepoolest, seltsimees.“
„Mul on tegelikult juba kõht tühi,“ teatas Galina Jegorova, mispeale härrased naerma puhkesid.
Nad läksid üheskoos eesruumist läbi, Stalini pilk põranda parketimustril. Tumedad tammepaneelid ja aknanišid helkisid seinalühtrite valguses.
Söögisaalis kaetud pikal laual särasid kõrged mitmeharulised küünlajalad ja tärgeldatud salvrätikud. Taldrikute ja klaaside vahele olid pandud väiksed valgest kullast lipuvardad koos punalipuga. Näinud lauakaunistusi, tõstis Stalin toosti: „Vladimir Iljitš Lenini, meie juhi, meie õpetaja, meie kõiksuse auks!“
Kõik laua taha kogunenud tõstsid toostiks klaasi.
Nagu kokku lepitud, ootas Anna Nadjat sissekäigu juures leentoolis, mille kohal rippus Katariina Esimese õlimaal. Nadja võttis õel käevangust kinni ja külma trotsides suundusid nad üheskoos Potešnõi paleest välja Vahtkonnahoonesse.
Kui nad teisele korrusele jõudsid ja Jekaterina Vorošilova neid tervitas, kostis söögisaalist katkematut jutukõminat. Nadja eristas selgelt Stalini hääle, mis oli rõõmus ja vali. Kui vaid Galina Jegorova veel kohal poleks ja Stalin mind tervitaks ja suudleks, siis oleks kõik korras.
Nadja ja Anna juhatati söögisaali. Lauda nähes jäi Nadja seisma.
Nad istuvad. Kuidas nad juba istuvad, mõtles ta. Kuidas sai ta enne minu tulekut istet võtta?
Nadja jäi ukselävele seisma ja teeskles, et kohendab juukseid. Anna seisis tema kõrval ja ootas.
Vaata nüüd mind, vaata siia.
Stalin ei heitnud tema poole pilkugi, kuigi Nadja vaatas pidevalt sinna ja märkas ühe naise selga ja kukalt. Ongi tema – Galina!
Nadja üritas uuesti Stalini tähelepanu saavutada, aga too oli Jegorovi ja Kaganovitšiga jutuhoos.
„Palun vabanda mind hetkeks,“ ütles Nadja teenijatüdrukule, kes juhatas ta daamide tualetti.
Stalin sõrmitses salvrätikut ja kuulas Kaganovitši juttu, vaadates aeg-ajalt käekella. Kus ta on?
Hetkeks