keskpunkti, hingas sügavalt sisse ja vajutas toru hargile.
Ta hakkas toas edasi-tagasi käima, kuni vajus põrandale.
Nadja katsus sõrmedega oma keha ja vajutas küüntega ühe auktikandi katki, seejärel järgmise ja veel järgmise.
Süda tuksles üha kiiremini ja Nadja hakkas juukseid sasima, tõmma-tes välja lokk loki haaval, ning puhkes nutma.
Ta võttis põrandalt roosinupu ja surus selle tugevalt pihku. Kroonlehed langesid nupu küljest ja õhukesest sõrmenahast hakkas verd immitsema.
Nadja tõusis jalule, tormas kirjutuslaua juurde ja tõmbas lahti ülemise sahtli.
Kalinin, Budjonnõi ja Kuibõšev ajasid omavahel juttu, piljardikepp käes, ning tõmbasid sigarit. Kaganovitš istus viinapitsi hoides raamatukogus ja lehitses midagi, Vlasik seisis välisukse juures.
No nii, mõtles Stalin.
Ta võttis Galina Jegorovalt käest kinni, suudles ta juukseid ja viis ta väiksesse kinoruumi.
„Siin sees ei näe meid keegi,“ sosistas Stalin ja mõlemad itsitasid. Nad läksid tagumise pingirea juurde ja kukkusid pikali, nii et Stalini käes olnud pudel veeres põrandale ja hakkas maas edasi rulluma, värvitu vedelik põrandale voolamas.
Stalin hakkas tormakalt naise kaela suudlema ja Galina hingetõmbed muutusid kiiremaks.
Kui Stalin end tema kohale kummardas, karjatas Galina vaikselt.
„Ai! Mis sul seal on?“ küsis Galina ja nad puhkesid uuesti naerma, samal ajal kui Stalin oma taskus kobama hakkas. Mida kuradit, mõtles ta, mis asi mul siin on?
„Mis see on?“ itsitas Galina ja uuris eset lähemalt. „Meteoriit?“ küsis ta ja nad puhkesid taas naerma, suutmata pidama jääda. Siis aga nööpis Stalin naise pluusi lahti ja hakkas rinnahoidja voodrit sõrmitsema. Kui ta oli rinnahoidja lahti saanud, pani ta kivi naise rindade vahele ja mõtles: sel pole küll mingit tähtsust, Nadjake, aga nii juhtub, kui sa minuga ainult õiendad ja mind ei kuula…
Stalin suudles Galina rindu ja hakkas ta kleiti ning pikki aluspükse jalast tõmbama. Kui ta oli need alla sikutanud ja tumedad karvad õrna valguse käes helkima lõid, pani ta kivi naise häbemele ja libistas seda alla, nii et Galina kõdi pärast naerma puhkes. Stalin tõstis kivi näo juurde ja hingas sisse selle hõngu, naise erutuse lõhn oli selge ja tugev. Nüüd, mõtles Stalin, nüüd kohe, ja tõmbas oma püksid jalast, ajades naise jalad laiali ja nähes seal ootusärevat läiget. Galina muudkui naeris ja keerutas pead, tema mustjad juuksed kõikusid põranda tumeda puidu kohal.
Nadja tühjendas kogu kirjutuslaua sisu põrandale. Ta pani paberilehe ja täitesulepea lauale ning võttis teise käega välja nahast dekoreeritud püstolitasku, kust paistis Mauseri püstol. Ta tegi tasku lahti ja pani püstoli raskelt lauale. Pea muudkui tagus ning Nadja vajutas sulepea ruttu paberile:
Sa oled lootusetu! Sinuga koos on võimatu elada! Sa oled täiesti lootusetu! Ma ei näe sinus enam mingit mõtet. Seekord ma lahkun su juurest, ja igaveseks. Mulle ei lähe midagi korda, ka lapsed mitte, võid nad omale võta, võta kõik! Sa oled lootusetu! Sa piinad meid kõiki, sa piinad mind, oma poega, tütart ja kogu Nõukogude rahvast! Sa ei tee muud, kui piinad! Ma ei talu seda enam! Ma ei saa kunagi selliseks, nagu sina tahad. Sa pole kunagi olnud minu jaoks muud kui üks suur piin! Sa pole kunagi teinud muud kui piinanud! Ma ei suuda enam sedasi edasi elada, sa oled
Nadja ei suutnud lauset lõpetada, vaid viskas sulepea käest, haaras püstoli ja vabastas selle kaitseriivist nii, nagu Pavel oli näidanud. Pisa-ratel voolata lastes viskus Nadja selili voodisse ja vaatas veel korra kleidi katkist roostikandit. Siis sihtis ta püstoliotsa katkise lilleõie poole, mis ilutses tema vasaku rinna kohal, ja vajutas parema nimetis-sõrmega trikli alla.
Hämaras lambivalguses nägi Stalin, et Galina lebab magades põrandal, jalad harkis ja kahvaturoosa nahk paistmas.
Mis kurat see kell on, mõtles Stalin, ja vaatas oma uuri.
Ta hakkas ukse poole minema, aga komistas siis millegi otsa, vaatas veel viimast korda Galinat ja nägi, et oli kivile peale astunud.
Ahh, mõtles Stalin, selle võib Galina omale saada, ning valmistus piljardiruumi minema. Juba oligi ta ukselingi alla vajutanud, aga mõtles siiski korra juhtunu läbi. Ta läks Galina juurde tagasi ja võttis ikkagi kivi oma kätte.
Oh, Tatška, mõtles ta järsku, mu väike Nadja-Tatška.
Siis läks ta Vlasiku juurde, kes endiselt ukse juures seisis.
„Vii mind kohe Kremli,“ teatas Stalin. „Teised võtavad mõne muu auto.“
Stalin istus tagaistmele ja kui nad müüri varjus edasi sõitsid, nägi ta, et vihm oli üle läinud lumesajuks. Ta hoidis kivi kõvasti käes ja märkas, kuidas vääriskivid õrnalt helgivad.
Annan selle talle lõuna ajal kingituseks, mõtles Stalin.
„Sõida ruttu,“ ütles Stalin autojuhile, kes lisaski kohe gaasi.
Kui nad juba Moskva kesklinnas olid, nägi Stalin tuttavaid Kremli torne ja oli sunnitud akna alla kerima.
Autojuht sõitis välimise Kremli müüri väravast sisse, seejärel seesmisest valveväravast, jõudes viimaks Potešnõi palee ette. Ootamata, et talle autouks lahti tehtaks, astus Stalin ise autost välja, kummardus sisehoovi munakivisillutise kohale ja oksendas. Viimaks kuivatas ta varrukaga suu ja läks paleesse.
Igavene rasvane puding, mõtles ta valvurist möödudes, ja juba oligi ta ülemisel korrusel ning astus otse oma tuppa. Parem teda praegu mitte segada, mõtles Stalin, on liiga hilja.
Aga homme, homme!
Toas olles tõmbas Stalin kardinad korralikult ette, võttis riided seljast, vajus madratsile ja sulges silmad.
Stalin ärkas selle peale, kui majaproua teda kergelt õlast raputas.
Naise taga seisid Jenukidze, Molotov, Vorošilov ja doktor Kusner.
„Jossif,“ lausus Jenukidze aeglaselt.
Nad ootasid, et Stalin täielikult virguks.
„Nadja Sergejevnat pole enam meie seas. Jossif, Jossif, Nadja on surnud.“
Stalin vandus, karjus, vehkis, et nad välja läheksid, ja tõusis kähku voodist üles. Ta tõmbas alkoholi järele haisevad riided ruttu selga ja kõndis otse Nadja magamistuppa.
Kõik ootasid teda seal.
Stalin ei suutnud millelegi mõelda.
„Ta lebas põrandal,“ lausus majapidajanna. „Tõstsime ta tagasi voodisse.“
Stalin läks voodi juurde.
Põrandal helkis suur tumepunane vereloik.
Nadja lamas selili, kleidi keskel suur must auk. Pea lebas padjal, paremale poole viltu. Padja kõrval oli väike musta värvi püstol. Naise nägu tundus rahulik ja silmad olid poolavali. Nägu ja kael olid paremalt poolt verega kaetud ning nahk siniselaiguline.
Stalin kummardus ja katsus Nadja vasakut kätt. See oli täiesti külm.
Ta seisis hetke liikumatult.
Molotov astus tema juurde, Stalin võttis püstoli ja nad läksid koos salongi, kus Stalin ühte samettugitooli istuma vajus.
„See on palderjan,“ ütles arst ja näitas Stalinile teelusikat ning punase vedelikuga täidetud pipetti.
Stalin neelas vedeliku alla.
„Nadja, Nadja… meil oli sind nii väga vaja… minul ja lastel… Nadja…“
Kõik olid tükk aega vait.
„Teile on kiri,“ teatas keegi Stalini selja taga.
Talle ulatati osaliselt kokku kägardatud paber, kust paistis Nadja musta paksu tindiga selge käekiri.
Stalin luges kirja ruttu läbi,