Ka Carlist pidi saama preester, kuid noormehe huvi botaanika vastu jäi silma ühele õpetajale, nii saadeti Carl 1727. aastal hoopis Lundi ülikooli.
Peagi kolis ta Uppsalasse ja paari aasta pärast sai alguse tema esimene mitmest reisist läbi kogu Rootsi. Nende reiside jooksul kogus ta andmeid vastavate maastike lillede, kivimite ja kultuurimälu kohta. 1733. aastal kohtas ta Dalarnas üht arsti tütart, Sara Elisabeth Moraead. Ta üritas neidu kosida, kuid tolle isa nõudis, et Linné peab esmalt oma eksami sooritama. Seepeale sõitis Linné Madalmaadesse, kus ta publitseeris 1735. aastal oma teedrajava teose Systema naturae, raamatu, mille alusel on süstematiseeritud kõik tänapäeva elusolendid ja mis on korrastatud taimede ning loomade erineva omavahelise suguluse alusel. Linné süsteem on kasutusel tänapäevalgi kõigis riikides üle kogu maailma.
1739. aasta juunis abiellus Linné Sara Elisabethiga ja kolme aasta pärast määrati mees Uppsala ülikooli botaanika professoriks. Paar sai seitse last. 1757. aastal tõsteti Carl aadliseisusesse ja sellest ajast pärineb ka tema nimi von Linné.
Tasapisi ümbritses Linné end suure hulga õpilastega, saates nad hiljem mitmesugustele uurimisretkedele ümber maailma. Kõige märkimisväärsemate õpilaste hulgast tuleb mainida Pehr Kalmi, kes reisis 1748–1751 Põhja-Ameerikas; Fredrik Hasselquisti, kes reisis Palestiinasse ja paikadesse Väike-Aasias; Carl Peter Thunbergi, kes reisis Jaapanisse, Lõuna-Aafrikasse ja Sri-Lankale; ning Daniel Solanderi, kes reisis esmalt koos James Cookiga 1768–1770 Vaiksel ookeanil ja Uus-Meremaal ning seejärel Islandil, Fääri saartel ja Orkney saartel. Linné õpetas oma järglastele põhjalikkuse ja entusiasmi olulisust ning täpsete ja korrektsete vaatluste tegemist.
Valdava osa vanaduspõlvest veetis Linné Uppsalas, suviti linnast lõunasse jäävas Hammarby mõisas. 10. jaanuaril 1778. aastal kell kaheksa hommikul sai Linné ajurabanduse ja suri.
Carl von Linné oli arusaadavalt oma aja mainekaim botaanik. Tänapäevalgi on ta see rootslane, kellest on Wikipedias kõige enam kirjutatud. Tema elulugu ja tegusid käsitletakse seal peaaegu 110 keeles. Ta süstematiseeris kõik tollal teadaolevad organismid. Sellise tohutu tööpanusega ei ole ükski teadlane varem toime tulnud, ei varasematel ega hilisematel aegadel. Linné rühmitas kõik looduse variatsioonid klassidesse, seltsidesse, sugukondadesse, perekondadesse ja liikidesse. Linné raamat Species plantarum (1753) moodustab esimese publikatsiooni kehtivate taimekirjeldustega, System naturae (1758) kümnes väljaanne on esimene publikatsioon kehtivate loomakirjeldustega.
Linné liigitas kivimid, mineraalid ja fossiilid omaette rühma, andes sellele nimetuse kivide maailm. Osa jaotusi on tänapäeva teaduslikust perspektiivist märkimisväärsed, näiteks rühmitas ta kivide maailma alla nii neerukivid kui ka sapikivid. Linné tahtis klassifitseerida ka erinevad inimperekonna „rassid“, kuhu kuulusid muuhulgas sellised mütoloogilised olendid nagu näiteks veemaod, saatürid ja troglodüüdid. Tema uurimistööga kaldus teadus kõrvale tavapärasest kiriklike autoriteetide õpetusest.
Üks Linné põhireegel on, et iga liigi teaduslik nimi peab koosnema kahest osast, perenimest ja liiginimest, näiteks Digitalis purpurea (verev sõrmkübar).
Carl von Linné järgi on saanud oma nime harilik harakkuljus (rts linnéa, Linnaea borealis L.) ja tema nägu ehib ka Rootsi 100-kroonist rahatähte. Tema Hammarby mõis on nüüdseks Uppsala ülikooli juhitav muuseum. Linné on maetud Uppsala toomkirikusse.
Allikas: rootsikeelne Wikipedia
4
Mitu kõmakat – otse vastu bussiakent, tugevad vihisevad põntsatused. Keegi kisendas: “Oh my god, did you see that?”3
Ka Ida nägi nüüd neid jäiseid lumepalle, vähemalt viite. Hetkeks jäid need vastu aknaruutu pidama ning libisesid siis üksteise järel mööda klaasi alla. Lisaks lendasid lumepallid edasi-tagasi keset Stadshusbroni silla liiklust.
Bussijuht ei pidurdanud, vaid sõitis üle silla edasi. Buss oli kahekordne ilusate puitpaneelide ja täiskattevaibaga, mis jäi bussi keskossa. Ida mõtles, kuivõrd erinev on see buss sellest, millega ta oli täna varem sõitnud. Buss asus rongkäigus viiendana, selle teekond oli alanud Grand Hôteli eest ning jätkunud peajaama ja Sheratoni kaudu. Detsembrikülmus lõi vastu klaasruute ja Riddarfjärdeni laht säras kuupaistel nagu voolav hõbe, raekoja tellisfassaad aga õhkas kõigi süüdatud tõrvikute kumas pruunikaspunaselt.
Ida vaatas ringi. Mõned mantlis ameeriklased arutasid parasjagu õhtust kava, teised pidulikult riietatud bussisolijad aga istusid nagu ennist, näod rõõmsad ja ootusärevad.
Mida teen mina siin nende inimeste seas? Ja kas keegi neist jälitab mind? Ida oli juba hommikust saadik end erksana tundnud, aga kogu selle aja polnud tal võimalust kellegagi rääkida. Ta oli proovinud neli korda vanaemale helistada, aga keegi ei vastanud.
Lõpuks oli pärastlõunal siiski SMS tulnud:
Lobovi jälitatakse. Aga keegi ei tea, kes sina oled. Ega seda, et sa teda tunned. Täna õhtul annab ta sulle peol ühe asja, ühe laeka. Ainult sinu juures on see turvaliselt. Ära räägi kellelegi, et sa selle said või et sa teda tunned. ÄRA tee laegast lahti. Me usaldame sind. Ülehomme saate te uuesti kuskil Sthlmis kokku ja ta saab laeka tagasi. Hoia seda hästi. Selle sisu on asendamatu. Mis iganes ka ei juhtuks, jälitajad ei tohi seda kätte saada. Tunne nüüd peost lõbu.
Kallistades Alma
Ida oli seda sõnumit rohkem kui viis korda lugenud.
Jälitajad – see kõlab ju nagu… no kuidas? Keegi, kes plaanib sõna otseses mõttes varastada?
Ja siis veel see „laeka“ lugu – mis paganama laegas?
Ei-ei, ma ei hakka paanitsema, mõtles Ida.
Ta pilk peatus ühe maitsekalt riietatud naise kübaral. Kübaraservast ulatus välja paar sulge ja Ida taipas kohe, et need on faasani suled.
Jaa, faasan – Phasianus colchicus.
Aga veel?
Anemone pulsatilla? Harilik karukell.
Briza media… Mingisugune, ma ei tea? Kurat, värihein igatahes.
Ranunculus acris? Koirohi…
Ei, nüüd aitab – Ida surus need mõtted alla, need tavapärased teadmiste kontrollid Lassega, kõik need ladinakeelsed nimed.
Kuigi Phasianus colchicus – see kõlab ju tegelikult täitsa hästi, lühidalt öeldes faasan, aga siin on tegu kellegi sulgedega, kes pidi end ohverdama – edevuse ja alpuse tõttu.
Ja siis mõned väiksed poisid, kes pildusid ilusat bussi lumepallidega. Ja siis mina, kes ma saan õige pea hästi süüa ja osa millestki, millest tuhanded inimesed võivad üksnes unistada.
Ida vaatas aknast välja.
Klaasil oli ikka lumepallide jälgi. Ta pööras pilgu tagasi bussi ja nägi raekoda üha lähemale ilmumas. Pidurõivais inimesed tema ümber tundusid nüüd veelgi rohkem üleskeeratud seisus kui enne, nagu oleks nad kogu tee salamisi šampust joonud. Endiselt ei näinud Ida kedagi, kes teda pilguga jälitada võinuks.
Ootaks vaid Marina seal raekoja juures, mõtles Ida, muidu see kõik küll hästi ei lõpe.
Ta vaatas uuesti ümbritsevasse pimedusse, silmitsedes ühtlasi oma ähmast peegelpilti.
Või et ma olen siis nii Alma moodi? Või nii, ilmselgelt.
Buss rappus, juht pidurdas järsult ja Ida oleks peaaegu tollele faasanikübaraga ameeriklannale otsa komistanud ja maha kukkunud, kui üks väle käsi tema pihast kinni poleks haaranud.
„Oi, see oleks küll õnnetult lõppenud!“
Üks noor meesterahvas tumeda juukseseitli ja soojade pruunide silmadega.
„Aitäh,“ suutis Ida vastata.
„Kui sa oleksid kukkunud, poleks sa ehk pärast tantsida saanud.“
„Selles