ja naeratas, „aga äkki lähme pärast sööki välja ja teeme ühe suitsu?“
Ida silmitses uuesti mehe juukseid, silmi ja seda sirget selga ning tema kenasti seotud kikilipsu.
„Oled sa juba mitmel Nobeli auhinnatseremoonial käinud?“ küsis Ida.
„Usu või ära usu, aga see on mul tegelikult esimene kord,“ vastas mees naerdes, „olen muidu hariduselt arst. Aga mu onu on selle teemaga kursis, ta tunneb üht teadusakadeemia kantselei tädi. Nii ta mind siia nihverdaski… Aga pärast siis väljas näeme!“
Mees kadus nüüd üha tihenevasse inimmassi, Ida jäi aga vaikselt oma kohale ning vaatas ringi. Temast möödus mitu sädelevas kleidis täidlast keskealist naist, nende kannul mitu pikakasvulist turvameest, kes paistsid saatvat kedagi kuningapere liiget.
Ida asus aeglaselt teele oma laua poole, kuigi seal polnud veel kedagi.
Kuhu pagana päralt ma sattunud olen, mõtles ta.
7
Kalixi rummi tumepunane värv helkis roheliste tilliokste taustal. Ida sõi ettevaatlikult fenkolikreemi, hoides söögiriistu sõrmede vahel veidi ettepoole suunatult, jätmaks kontrollitud ja hästikasvatatud muljet.
Seni kulges vestlus laua taga ladusalt. Ida koht oli laua tagumises otsas, tema lauanaaber oli keegi dr Takekawa nimeline jaapanlane. Ida vastas istus üks ameeriklane, kelle nime ta kohe pärast tutvumist unustas ning kelle nimesilt oli samuti teistpidi pööratud. Aukülaliste lauda ta oma istekohast ei näinud, küll aga kahe tulekustutiga seina otse enda vastas.
Peaaegu Idaga vastakuti istus too kohevate keemiliste lokkidega naine. Ta tutvustas end kui biotehnilise uurimistöö asejuhti ühes auväärses Vene ITEB-instituudis, mis asus Puštšinos Moskva oblastis ja tegi koostööd Karolinska instituudiga. Tutvustanud end nõnda teistele, naeris naine justnagu iseendale ja vaatas siis huvitatud pilgul ringi.
„So what is your main subject?“5 küsis väiksekasvuline ameeriklane Ida vastas.
„Biofüüsika,“ vastas Ida inglise keeles.
„Oi, kui huvitav. Kas te olete Thomas Steitzilt ka midagi lugenud?“
Idale oli see nimi võõras.
„See ribosoomide mees Cambridge’ist,“ täpsustas mees.
„Olen temast kuulnud küll…“
Vestlus laua taga jätkus. Ameeriklane rääkis, et peab väga lugu Skandinaavia teadusest, eriti Taani aatomifüüsikust Niels Bohrist. Ida küsis Ameerika teaduskondade kohta, tegemata enda arust ühtki suuremat apsu. Siiski aimas Ida, et mehe arvates polnud tema lühikesed viisakad vastused just kuigi paeluvad. Veini- ja veeklaase täideti üha uuesti ja peagi saabus suurel kuldäärega taldrikul ka hirvepraad. Kui aga Ida esimese suutäie võttis, oli praad juba külm. Ta tõmbas pidevalt kleidi dekolteed koomale, et mehed teda liiga palju ei silmitseks. Samuti vestles Ida pikalt dr Takekawaga, rääkides Rootsi ilmast, toidust ning sellest, kuivõrd rootsilik on arutada seda, mis on tegelikult see tüüpiline rootsipärane. Kui mees endast rääkima hakkas, suutis Ida nii palju aru saada, et tema uurimisvaldkond on nanotehnika ja et ta uurimistöö on tohutult tähtis. Peagi liitus vestlusega ka too lokkis juustega naine. Joonud mitu klaasi veini, rääkis ta veidi liialdatult. Tema sõnul olid nanotehnika väljakutsed hoopis teistsugused ning ta vihjas ka sellele, et jaapanlase projekt pole tõsiseltvõetav.
„Vabandust, aga mida te õigupoolest väita tahate?“ küsis dr Takekawa kõval häälel, mispeale järgnes veelgi pikem ja elavam vestlus. Naine jäi oma seisukohale kindlaks:
„Sellist tüüpi pseudoteadus on peagi minevik. Nanotehnikat tuleb kasutada mõistlikel eesmärkidel, mitte kosmeetikatööstuses ja reklaambrošüürides.“
„Ja milline on siis teie arvates mõistlik teadus?“ küsis dr Takekawa, hääles ilmselge ärritusnoot.
„Loomulikult selline, mis esitab väljakutse inimese arusaamale oma kohast maailmas,“ vastas naine. „Mis seostab meid endid loomade elutingimustega ja asendab meie jultunud enesepildi alandlikuga.“
Idale jäi mõistetamatuks, mida naine sellega öelda tahtis, ja ka jaapanlane tundus jahmunud, valmis kohe vastuväidet esitama, kuid siis kõlas ametlik trompetisignaal ning Rootsi kuningas köhis hääle puhtaks. Kuidagi tavapäratult kohmakalt ja aeglaselt ütles ta toosti helde annetaja Alfred Nobeli auks.
Kui klaasikõlin oli lakanud ja häältesumin taas tõusnud, täitis sinise saali viiuli- ja lõõtspillimuusika ning sisse astus kolm kõhukat habemes meest. See omakorda tekitas jutusahinat rootslastest publiku hulgas. Orkestri keskmes seisis ABBA-st tuntud Benny Andersson, kes mängis akordionil enamasti kurbi lugusid, samal ajal kui tema selja taha seinale joonistus laserkiirtest suvine maastik meiupuu6, heeringataldriku ja aurikutega. Üsna riskantne otsus võtta keset detsembrit teemaks rootsi suvi, mõtles Ida, aga kena on see igatahes küll.
Ettekandele järgnenud aplausi ajal tõusis jaapanlane kohe püsti ja kadus tualeti poole. Lokkis juustega naine vaatas rahuloleval pilgul jaapanlase tühja kohta ja prunditas naljakalt huuli.
„Mehed. Imelised nii paljus. Aga mitte siis, kui nad vastuseisu osaliseks saavad.“
Naine tõstis klaasi ning tõi kuuldavale ka ühe rootsikeelse sõna:
„Skål!“ teatas ta seejuures niivõrd täiusliku å-hääldusega, et tema aktsendist ei saanudki aru.
Ida tõstis klaasi ja imetles naist.
„Ilmselt olen ma keeletunnetusega inimene, kes on tegelikult valele rajale sattunud,“ teatas naine. „Eriti meeldib mulle see teie imelik pikk ja sünge u-häälik. Nagu sõnas „huuuus“.“
„Kui huvitav,“ vastas Ida. „Ma pole kunagi nii mõelnud.“
„Ja ma pole seda kuskil mujal maailmas kuulnud,“ jätkas naine ning ajas huuled uuesti prunti: „Huuus!“
Nende lauaseltskond puhkes nüüd esimest korda südamest naerma. Kohe proovis ka Ida vastas istuv ameeriklane vokaalhäälikut lausuda, mispeale pahvatasid kõik uuesti naerma ja lokkis juustega naine oli taas tähelepanu keskpunktis.
Järsku aga köitis miski muu naise tähelepanu. Ta pilk lõi särama ja Ida mõistis, et seda põhjustas miski otse tema selja taga.
Ida pööras end aeglaselt ringi.
Seal seisis Lobov. Tema näoilme oli pärast hommikut tunduvalt muutunud. Mees paistis hirmunud ja kõndis sõnagi lausumata neist mööda.
„Kas te olete tuttavad?“ küsis naine kiiresti ja pani veiniklaasi lauale. „Tead sa, kes see seal oli?“
Dr Takekawa tuli parasjagu tualetist tagasi.
Alma sõnum.
Ära räägi kellelegi, et sa teda tunned.
Ida raputas pead.
„Ei… kes see selline on?“ küsis ta turvalisuse mõttes.
„Kõigest selle aasta Nobeli füüsikapreemia laureaat,“ vastas jaapanlane lühidalt. „Anatoli Lobov. Üks äärmiselt köitev inimene.“
Mõne otsitud repliigi toel suutis laudkond taas rõõmsa meeleolu luua. Nad jõid veini ning Miranda, nagu see lokkis juustega naine end nimetas, esitas kõige ootamatuma küsimuse: mis oleks kõige kohasem siit peolt kaasa näpata? Peolt, mida – üsna norivuse piiril – nimetati Pidude Peoks.
Miranda andis kohe ka konkreetsed juhised: jaapanlane ja ameeriklane võtku kumbki Nobeli embleemiga salvrätikurõngas.
„Kahe inimese õhtusöögi puhul ju ühest rõngast ei piisa,“ teatas Miranda naeratades.
Peitnud soolatopsi oma käekotti, ulatas Miranda Idale pipratopsi.
„Siis on sul alati meeles, et kuskil maailmas on üks vene tädi Nobeli soolatoosiga.“
Daamid teise laua ääres silmitsesid neid. Miranda